11. septembril 1926 ilmunud sõjaasjanduse ajakiri “Sõdur” teatab lennuväe plaanitavast toredast sündmusest.
“Ligema kontakti loomiseks meie lennuväe ja laiemate ringkondade vahel, korraldab
Lennuväe rügement Tallinnas 12-mal septembril s.a. Lasnamäe aerodroomil esimese suurema lennupäeva.
Selleks otstarbeks mobiliseerib rügement suurema osa oma jõududest, et näidata publikule meie lennuväe tegevuse mitmekesisust ja ülesandeid tulevikusõjas, ühtlasi tutvustades seltskonnale lennuväe sisemist elu üldse ja meie lennuväe olusid ja võimeid eriti.” (Sõdur nr 38, 11. sept 1926)
“MEIE OMA TUGEW LENNUWÄGI”
Esilehel kujutatav Tallinna aerofoto näitab tolleaegsetele tallinlastele nende kodulinna ilmselt sootuks uuest vaatenurgast, nii nagu seda pilvede vahelt kiigata võiks. Tõenäoliselt peeti vaid lendureile tuttavat “Looja vaatenurka” veenvaks reklaamiks; Päewaleht toob ära ka mitmekesise kava, mis ilmaimesid Lasnamäe aerodroomil näidata lubati – lennukite ja lennuvarustuse demonstreerimist koos seletustega, lennuväe raadiojaama demonstreerimist, aviomototsükli (sportlennuki) esinemist, rivilendu, surmasõlmi ja muu hulgas vaenlase õhukallaletungi Tallinnale koos selle tagasilöömisega ning pommituslahingut, mille tarvis Lasnamäe lennuväljale päris tõeline linn olevat üles ehitatud.
Päewaleht avaldab lennupäeva hommikul ilmuvas numbris veel väärikate sõjaministrite, riigikogu esimehe ja riigivanema pildid (osaliselt vahetatud allkirjadega, muuseas) ning üleskutse “Täna kõik lennupidustustele Lasnamäele”.
Retoorilisele küsimusele: “Mis suudab eemale tõrjuda waenlase õhuröövleid, kes kihwtise gaasiga täidetud lõhkepommidega tulevad häwitama meid ja meie kodu?” vastab ajakirjanik ise:
“See on meie oma tugew lennuwägi!” (Päewaleht nr 247/7, 12. sept 1926)
ALEKSANDER KONNO, SÜNDINUD 1897
1897. aasta 17. jaanuaril sünnivad Ida- Virumaal Paevälja talus Aado Konnol ja Miina Konnol kaksikud lapsed, Anette ja Aleksander. Nende emale Miinale valmistas ootamatult selgunud vajadus kasvatada üles kaks last pisut meelehärmi, mille üle ta hiljemgi olevat kärsitushetkedel meelepaha avaldanud.
Anette mälestuste järgi lõpetas Miina oma virisemise pärast üht unenägu, kus talle taevast toatäis lilleõisi langes. “Pärast Sassi surma tal oligi vagunitäis lilli,” jätkab Anette. (Anette Konno mälestused, salvestatud 1983).
Isa Aadu Konno viis pere paariks aastaks Peterburi, kus töötas Putilovi tehases lukksepana, kuid 1905. aasta tööliste üleskihutuste ja mässude aegu tuli targu kodumaale talupidajaks.
Aleksander Konno lõpetas Narvas gümnaasiumi, mis andis talle omas ajas korraliku
hariduse, muidugi venekeelse – Esimese ilmasõja ajal julgustas see teda vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse astuma. 19-aastaselt, veebruaris 1916 sai temast kergesuurtükiväelane Luugas.
“MUST MÜÜR INIMESTEST”
“Määratud hulgad inimesi, kes woolasid pühapäeva pärastlõunal küll autodel, küll omnibustel ja jala Lasnamäele, tõendasid kui suurt wastukõla leidis lennupäew kogu seltskonnas.” (Päewaleht nr 249/5, 14. sept 1926) Kuna “Lennupäewale” oli oodatud ka “auwõõraid” (riigivanem hr Teemant, riigikogu esimees hr Einbund, Poola lennudepartemangu ülem kolonel Rayski jt), oli angaaride ette püstitatud rohelisega ehitud tribüün.
“Kella kaheks kogus lennuwälja linnapoolse külje ümber must müür inimestest. Raske oli öelda, palju tuhandeid wõis siin pealtvaatajaid koos olla, igatahes oli neid ennenägematu hulk. Riigiwanem hr. Teemant avas pidustused ja ka rõhutas suuri edusamme, mis me oleme teinud õhukaitse loomise alal? Lennupäew algas lennukite ja lennuwarustuse demonstreerimisega .Selleks lahkusid üksteise järele eemal lennuwäljale üles seatud lennukid reast ja defileerisid publiku eest mööda, liikudes propelleri jõul, ratastel.
Samuti sõidab ka publiku eest mööda lennuwäe wälifotokabiin, mis autol edasi liigub ja wõimaldab sõjaolukorras lendurite poolt tehtud üleswõtted poole tunni jooksul valmis teha.
Suurt huwi äratas Eestis konstrueeritud ja ehitatud esimene kergejõulise mootoriga warustatud lennuki “Spordi” esinemine. Wäike ja kerge lennuk on warustatud “Harley-Davidsoni” mootorratta mootoriga ja katsetel häid tagajärgi näidanud. Kuna aga pühapäewal ilm tuuline ja lennuki kerged tiivad tugewas tuules wõiksid murduda, ei tõuse ta õhku. Kuid antakse tõotus, et teda warsti Tallinna kohas lendlemas wõib näha. ” (Päewaleht nr 249/5, 14. sept 1926)
LENDUR KOLME LENNUKIGA ÜKSUSES
1917 viiakse suurtükiväe tulejuht õhupallil, Aleksander Konno üle Aero-Klubi lendurite kooli ja saadetakse sealt veebruaris Inglismaale õhusõidu kooli. Vene sõjaväe jaoks lendurite koolitamine polnud kaasaegsete mälestuste põhjal niisama lihtne. Inglismaal ei lennanud nad ingliskeelsete õpetuste järgi, vaid neile näitas eesistuv instruktor lennu ajal zestidega, ette mis number vea nad olid teinud ja märkuse mõistmiseks olid õpilastel venekeelsed tekstid võtta (või olid nad kokkuleppeliste märkusenumbrite tähenduse enne lende pähe õppinud) – näiteks üks lennu ajal õpilasele ettenäidatav number tähendas: “A tõ ugrobish! kui nii teed lendad mättasse!”
Selle ja muude ülesannetega saab A. Konno hakkama, sest 21. augustil lõpetab ta kooli ja naaseb Venemaale, kus ta saadetakse 50. korpuse õhusõidu jaoskonda Vileikasse.
Algab Vabadussõda. Aleksander Konno naaseb kodumaale ja 27. novembril 1918 astub August Roosi vastloodud lennuväepoolroodu inseneripataljoni koosseisus.
Vabatahtlik mobilisatsioon on läbi kukkunud, Narva linn Vene enamlaste dessandi tõttu maha jäetud. Vene punased lähenevad Tallinnale.
Kuna ühegi lennukita lennuväe väljaõppinud sõjameestel pole targemat teha kui korjata-kerjata plekki, vineeri ja bensiini, vaenlane aga Tallinnale läheneb, lahkub A. Konno lennuväest jalaväerindele. Ka lendurlipnik Lindemann läheb üle soomusrongile, kus ta hiljem langeb.
4. jalaväepolgu koosseisus sõdib ohvitseri asetäitja Aleksander Konno 1918. a detsembris ja 1919. a jaanuaris Türsma, Valkea, Kuusalu ja Haljala lahingutes. 1. märtsil 1919 muutub lennuväe poolrood iseseisvaks Lennuväe Salgaks ja Aleksander on selle nüüdseks juba kolme lennukiga üksuses lenduriks.
“EESEL, LIIKUMISE ABINÕU”
“Järgmise numbrina demonstreeritakse publikule lendmasina liikumist õhus, ühtlasi antakse läbi ülesseatud häälekõvendajate seletusi tüüride kohta, tehakse märkusi lennuki viraazhide ja maandumise kohta. Kiiruse näitamiseks kihutab lennuk madalalt täie gaasiga publiku eest mööda; naljapalaks longib sel ajal üle aerodroomi käru ette rakendatud väikene eesel, käru peal kogu eksootilises valges kuues. Loomake litsub rahulikult sabaga vehkides publiku ees – ta on ju üks liikumise abinõu. (Sõdur nr 39, 18. sept 1926)
Kirjeldatud eeslikese vantsimist aerodroomil võib ilmselt seletada kui eelnevalt välja kuulutatud kava punkti 3 – “Inimkonna liikumisvahendid tänapäev ning 2000 a. tagasi”
.Järgmise kavapunktina on planeeritud rivilennu demonstratsioon.
1925. aastal on Eesti Vabariik soetanud, vaatamata kolonel J. Junkuri (sõjaväe ametlik esindaja Prantsusmaal) protestile, kümme Gourdou-Leseurre GL-22 tüüpi kõrgtiivaga üheistmelist hävituslennukit. Lennuväerügemendi ülema Steinbergi arvates ei pidanuks Eesti lennuväe rajamisel ostetavate lennukite kvaliteeti üle tähtsustama. (Aeg, mehed lennukid. F. Gerdessen,T. Kitvel, J. Tilk, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001) Nendelennukite rivilennu demonstratsiooniks oligi lennupäeva kavas järgmine etteaste määratud.
KONNO KOLMANDAT KORDA LENNUVÄES
1919 võetakse Maarjamäe loss kasutusele lennuväeohvitseride ühiselamuna. 22.10.1919 omistatakse A. Konnole sõjaväe lenduri kutse. 2.11.1919 lendab Konno koos motoristiga luurelennukil D.H.-9 Tallinnast Tartusse ja Võrru Viru rindele, kuid maandumisel Kaubi külla saab lennuk niipalju viga, et tuleb Tallinna tagasi saata. Vabadussõja teenetemärk antakse A. Konnole 1923. Sõja lõpule järgnes lennuväeosade ümbernimetamine ja teenistus merelennurühmas. Lennuroodu ohvitseride palk polnud kõrge, lennuroodu ülema ja merelennurühma ülema tihe vaheldumine viitab püsivale võimuvõitlusele ja intriigidele. Soomes kehtiv kuiv seadus teeb piirituse hinnale kümnekordse vahe ja on tõsiseks ahvatluseks noorele tihti ülelahelende tegevale ohvitseri kohusetäitjale. Vahelejäämise hinnaks on 30 päeva peavahti.
A. Konno teenistus- ja atestatsioonilehtedel heidetakse kohati ette liiga sõbralikku läbikäimist rahvaväelastega ja tihedaid puudumisi haiguse tõttu, samas tunnistatakse heal tasemel lendurioskusi.
Etteheidetud “kohusetunde puudumise” üle pole ka imestada, enam kui pool üheksateistkümnest 1922. aastal Eestis sõjaväelenduriks kinnitatud teenistuskaaslastest olid siiski vaid kohapeal väljaõppe saanud ja paljudki lahingukogemuseta.
Peale vahelduvaid aastaseid perioode reservis, tööd postilennukil ning jälle uuesti armees astub Aleksander Konno 12. juulil 1926 kolmandat korda tegevteenistusse lennuväe rügemendi eskadrilli nr 2, hävitajate rühma lenduriks.
“KAHJUKS OLID KONNO VIGASTUSED JA VEREKAOTUS LIIG SUUR”
“Nüüd algab rivilend. Viis hävitajat tõusevad üksteise järel õhku, kuid koguvad end pea kokku, et näidata mitmesuguste rivide kujusid ja nende ümbermoodustamist õhus – normaalrivist moodustatakse trapetsidaalne rivi selle järele anerivi. Rivilennu lõpus hakkasid lendurid rivist ühekaupa pöörisega välja langema, mis harjumata publikut üllatas.” (Sõdur nr 39, 18. sept 1926)
Pöörisesse sattus lennuk teatavasti siis kui ta kiiruse kaotanud hakkas järjest kiirenevalt oma telje ümber pööreldes maa poole kukkuma. “Pöörisest väljatulekuks lükake juhis ettepoole ja pange pöörtüür neutraalselt.” (F. Gerdessen, T. Kitvel, J. Tilk Aeg. Mehed. Lennukid. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001, lk 219)
“See väljalangemine sai aga saatuslikuks ohvitseri asetäitjale A. Konnole. Rivis viimaseks jäädes viivitas lendur oma pöörise tegemisega kuigi mootor väikeste tiirudega töötas ja kõrgus kiiresti kahanes. Selleasemel, et pöörisest loobuda otsustas lendur seda siiski teha. Õnnetuseks ei suutnud ta aga endise tasakaalu saamiseks kiirust kätte saada, mis pöörisest väljatulekuks tarvilik ja langes angaaride taha?
Ehmunud rahvas jooksis õnnetuskohale hulgana kokku, raske näovigastuse saanud lendurile anti kohest arstiabi ja toimetati haigemajja. Publiku rahustuseks teatati hiljem, et kuigi lenduri vigastused rasked, on lootust tema ellujäämise peale; kavatäitmine läks katkestamatult edasi.” (Sõdur nr 39, 18. sept 1926)
“? Juba tõusevad õhku uued lennukid, et demonstreerida surmasõlmede tegemist. Läikiw metall-lind tiirleb suures kõrguses, siis teeb hoogsa keeru ja teeb õhus painduwa ja ilusa kukerpalli, siis weel ja weel, neli-wiis kukerpalli järjest.” (Päewaleht nr 249/5, 14. sept 1926)
“Kahjuks olid lendur Konno vigastused ja verekaotus liig suur, sest hiljem, umbes kella 7 paiku on vapper ja kohusetruu lendur siiski hinge heitnud.” (Sõdur nr 39, 18. sept 1926)
IN MEMORIAM
?Kallis kaaswõitleja. Sinu tung oli alati tormata üles pilwede walda. See wiimane aasta, mil sa meist eemal seisid, oli sulle raskeks piinaks, nähes hõljumas oma ametiwendi sinu lemmiku, olgugi eluta raudkotka tiibadel. Sa pöördusid meie juurde tagasi, kuid saatuse karm käsi tahtis teisiti ning päewal, mil kõikide meie silmad rõõmus pidid särama, kustus sinu silmade sära? (Päewaleht nr 249/5, 14. sept 1926)
Lendur Aleksander Konno põrm viidi 14. septembril kell viis Lasnamäe lennuväljalt auavalduste saatel hüvastijätuks Kaarli kirikusse, sealt rongiga kodukoha Vaivara surnuaiale. Tema kalmule asetati ristina lennukipropeller.
Viieteistkümnest Gourdou-Leseurre’ lennukist oli 1936. aastaks alles kaheksa. Üldse ehitati seda tüüpi lennukeid vaid 50 tükki (vrd – lennukit Potez 25 A2 ehitati üle 4000
eksemplari).
Vähemalt nelja Eesti lenduri maine teekond lõppes seda marki, GL-22 teraslinnu turjal.
Au langenud kangelastele ja kõike ülevat Eesti Vabariigi aastapäeval.
VANAONU MÄLESTADES
Sellest mehest ja neist sündmustest kuulsin lapsepõlves vaid vanaema ja isa omavahelistes juttudes. Et kunagi oli üks lennukipropeller Vaivara surnuaial ristiks, mille venelased maha olid saaginud ja et vanaema vennas oligi see lendur, kes lennudemonstratsioonil oma jupsiva mootoriga lennuki publikusummast mööda suutis ruulida ja ise surma sai.
Oli paduvene aeg. Ühel pühapäeval võttis isa tädi juurde Kosele kaasa mulle pika lunimise peale ostetud maki “Vesna” ja lasi vanaemal oma mälestusi kassetile rääkida.
Natuke imelik see mulle tookord kolmeteistkümneaastaselt tundus, makk oli minu
meelest ikka selleks ostetud, et Hittimittarist Dingot või Madonnat lindistada, aga isa ütles et vanaema mäluga on viimasel ajal pahad lood (lähenes ju vanama üheksakümnendale eluaastale) ning parem oleks need jutud praegu linti võtta.
Mõned aastad hiljem, peale vanaema matuseid, leidsin maalt veel paki fotosid. Ühel
neist kannavad matuserongkäigus ohvitserimundris mehed medaleid ja kuskil Tallinnas – mööda trammiteed, teiste piltide peal on naljakad meestekambad ja “eelajaloolised” lennukid. Hiljem märkasin tuttavat nime ka lennundusalastes ajalooartiklites ja -raamatutes.
Siit ka huvi Aleksandrist üks kokkuvõtvam lugu kirjutada.
Õnneks on Riigiarhiivi dokumendid kättesaadavad.
SÜDIMAD NOVAATORID
Mis meist ikka siia järele jääb, peale ükskõik kui aktiivset elu?
Eks mede lapsed ja mõned koltunud paberid.
Ja ajalugu peab seetõttu tegijatest rohkem neid meeles, kel jätkub aega teiste tegusid hinnata ja kirjeldada või tublimaid teoreetikuid.
1926 aasta Sõduri ajakirjaski on arutlusi hulgakaupa, tolleaegseid tulevikusõja visioone ja näpunäiteid. Õhusõit ja lennuvägi köitis möödunud sajandi algul ikka neid noori
mehepoegi, kes just kõige uuemaga kaasa minna tahtsid ja julgesid. Südimaid novaatoreid, kes oma elu inimkäte loodud masinate hoolde jätta julgesid, et nende abil Eesti vabadust ja iseseisvust kaitsta.
Eesti lennunduse ajalugu käsitlev “Aeg. Mehed. Lennukid” sisaldab tohutu arvu
lugusid ning nii rikkaliku faktiloetelu, et ajaviitelugemiseks piisab vaid lõigukesest päevas.
Küsimus – miks Aleksander tol saatuslikul lennul ikkagi hukkus, jääbki ilmselt ühese
vastuseta.
Katkend ametlikust versioonist on ka artiklis ära toodud, pole ka alust kahtlustada mingit jaburat vandenõud või kellegi kuritahtlikku sepitsust.
LÕPUKS, NÄITLEJATARKUSEGA
Lennunduse pioneeride valdkonnas oli selgelt kõrgeprotsendine “loomulik kadu”. See oli tema enda võetud risk, mida sõjaväelenduri amet ka täna sisaldab.
Üks lisarisk küll, mida sõjaväelase kutset valiv inimene paratamatult võtab, on kahtluseta usk oma riigi pühendunud püüdesse. Ja siin võiks talle tööks võimalikest parimad tingimused luua. Näiteks tehnilised tingimused.
Vastus küsimusele, kas need lennukid 1926 aastal neile tingimustele ka vastasid, jääb parimalgi juhul vaid spekulatsiooniks.
Näitlejatarkusega oskan mõelda vaid nii – sõites soomukis Bagdadi tänavatel, või
Afganistani demineerimistöödel, muutuvad tähtsusetuks kõik Riigikogu kaitse-eelarve arutlused, poliitilised kabinetikalkulatsioonid ning relvastuse riigihanget mõjutanud “objektiivsed tegurid.”
Jääd vaid sina, sinu ülesanne ja sind kaitsev soomus.
Ma tahaks uskuda, et tänapäeva Eestil on need kaitsevõime kolm komponenti võimalikeist parimad.