Kangro on Eesti nüüdisaegse tantsu vast tuntuim nimi Euroopamaal. Teatakse küll teda. Ja teatakse siingi. Aga, arvestades, et igal pool maailmas on nüüdisaegsest tantsust huvitatud üks protsent elanikkonnast, on tema tuntus Euroopas numbriliselt tõenäolikult palju suurem kui Eestis. Mis on üpris kõva sõna. Aga see selleks.
Tüüp ise loob maailma
“CGN/S” on esmapilgul banaalne asi, tükk. Et no mis seal siis on, mingi tüüp on tantsupõrandal (selline materjal on olemas – tantsupõrand), vehib seal ja räägib kuskil publiku selja taga oleva lavastaja või dramaturgi või kellega iganes. Mida publikutagune räägib, me ei kuule, aga tüüp me silme ees peegeldab päris hästi. Saame aru küll, mis talle öeldakse. Öeldakse, et pole nagu päris see. Tüüp, mingitel hetkedel, hakkab närvi minema.
Me saame aru, et see lavastaja või koreograaf või dramaturg või kes iganes ei ole mitte jumal selles mõttes, et loob maailma, vaid et tüüp ise on ta kõrvalpilguks palunud. Tüüp ise loob maailma. Ajab närvi küll, kui ma ise loon maailma, ja siis keegi, keda ma olen palunud, mitte ei kiida mu geniaalsusele kaasa, vaid hakkab norima. See on minu maailm! Ma ei kutsunud ju sind selleks siia, et sa oma maitset hakkaksid peale suruma, minu maailma arvustama, vaid et sa heidaksid kõrvalpilgu. Et mismoodi mu maailm välja paistab. Kas see tuleb üle. Või tegelikult … seda sa ju teedki? Või ei, oota … ja enam me ei ole banaalsuses. Me oleme üldistuste ilmas. Mis on Kangrole, vist, üldiseloomulik. Olles pedant, täppisteadlane nüüdisaegses teatris, on ta ka le grand allegoorik ja kujundimeister. Samas näppu vaatajale silma ajamata. “Peabki olema kuskil vahepeal…” Või kuidas täpselt ta selles tükis ütlebki. “Huvitav ongi, kui on kuskil vahepeal.”
Puhas loomingufilosoofia
Minu mina suhestumine minuga ja selle läbi minu mina suhestumine ümbritsevaga … Kas mina on mina ka pärast seda, kui keegi on seda reflekteerinud? Kas minu mina sõna ja tegu on minu mina kommunikatsioon asjana iseeneses, minu mina sees, minu mina veendumuses, sõltumatult; kas mu mina on loetav minale, kes on minu mina väljenduste vastuvõtjaks, hoolimata sellest, kas mu mina kommunikatsioon saalis olevale, vastuvõtvale kellegi teise minale, on adekvaatselt mõistetav nii, nagu minu mina oma minasuses seda väljendada tahab?
Sõnaga – kas minu mina veendumusest olla minu mina piisab kommunikatsiooniks kellegi teise (oma) minale? Puhas loomingufilosoofia. Ja sellisena puhtalt nauditav.