---

*
Juku-Kalle Raid (JKR): Täna on Lenini sünnipäev ja leninlikus valguses tahaks nentida, et sa pole üldse õige inimene. Sind ei visatud nimelt Keskerakonnast välja.

Peeter Kreitzberg (PK): No ma arvan, et ega Lenin ka kõiki välja ei visanud. Ma usun, et võib-olla mõni liige sai aru, et Liina Tõnissoni väljaviskamisega mindi natuke liiale ja ilmselt hakati mõtlema. Olgu, varsti visatakse mind välja, visatakse veel viis inimest ja võib-olla viissada lähevad ise ära – mis siis järgi jääb?

*
JKR: Kuidas sulle need viimaste kuude tendentsid Keskerakonnas üldse tunduvad?

PK: Tundub, et käikude repertuaar on nagu otsa lõppenud. Selliste käikude, mis oleks kuidagimoodi ratsionaalsed. Nüüd minnakse jõuvõtete peale, et kindlustada võimu. See, jah, natuke meenutab aega, mis kunagi oli – on üks tõde ja üks tõekuulutaja ja väga palju on neid, kes usuvad, et see nii peabki olema.

*
JKR: Et on ainult üks Savisaar ja Lenk on tema prohvet…

PK: No jah, võib-olla siin on midagi niisugust juba tekkinud. Kui ausalt öelda, vist on väga vähe inimesi, kes võtavad seda tõsiselt, mis praegu Keskerakonnas toimub. See on juba natuke karikatuurseks muutunud.

*
JKR: Peale Savisaare Moskva-visiiti on kerkinud õhku veel üks asi, Keskerakonna idapoliitika elik siis sõbrustamine Venemaa autoritaaridega.

PK: Ega praegu ei ole enam see Lenini Venemaa, eks Venemaal on juba demokraatiat ka. Ma usun, et päris kena on pidada Tallinna ja Moskva vahelisi kontakte, aga teatavasti on praegu linna koalitsioonis Reformierakond ja Keskerakond; usun, et see oleks pidanud olema niisugune kahe linna vaheline läbirääkimine. See Keskerakonna dimensioon nendes läbirääkimistes tekitab mulle ka küsimusi.

Selle koha pealt on valvsakstegev jälgida näiteks Venemaa riigiduuma spiikri, Venemaal väga mõjuka võimueliidi esindaja Boriss Grõzlovi seisukohta, kes rõhutas, et talle imponeerib Edgar Savisaare juhitud Keskerakonna poliitika. Teine valvsakstegev koht on Savisaare põhjalik kohtumine Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistusega seotud Leonid Slutskiga. Selle koha pealt on oluline, et ka riigi välisministeerium oleks teavitatud, mis asjaoludel ja kellega õigupoolest kohtuti. Savisaarel olid Moskvas kõrgetasemelised kohtumised, aga minu andmetel vähemalt osale nendest – nagu hea diplomaatiline tava ette näeb – Eesti välisteenistuste, Eesti diplomaatide esindajad juurde ei pääsenud.

*
JKR: Nad polnud isegi kursis. Kui nüüd inimkeelde panna, mida õigupoolest tähendas see Savisaare Moskva-visiit? Reetmist?

PK: Nagu mäletame, siis ka enne eelmisi riigikogu valimisi tulid Moskva poolt teatud signaalid. Ka meie Moskva saadik Karin Jaani viitas nendele oma esinemises, et Moskva asetab panuse ühele kaardile, küsimus on selles, mis selle kaardi all on ja mis on selle kaardi hind. Seda me peame teadma.

*
JKR: Sina oled Savisaarega kaua aega ühes paadis sõudnud, mis selle kaardi hind siis võiks olla?

PK: Savisaare Venemaa-lembus on tegelikult ammu teada. Minu meelest armastab Savisaar suurt poliitikat ja kui ta on suhteliselt väikestes rollides, ei suuda ta seda taluda. Kui vaadata nüüd elektoraati, kes on Savisaare taga ja kuhu ta ise tahab alati kandideerima minna, on see kindlasti väga tugevasti seotud just venekeelse elanikkonnaga.

*
JKR: Kuidas sulle tundub, kas Keskerakonna ja Res Publica rusikas käe puhul saaks tõmmata paralleele? No võtame Juhan Partsi lingvistiliselt vigase hüüatuse “Muvvame läbi” jne.

PK: Minule teeb muret see, et demokraatia kõige suurem oht on väheharitud valijad ja kahjuks neid on väga palju. Nemad saavad aru ja tugeva emotsionaalse elamuse just väga lihtsatest ja jõulistest loosungitest. Mõnevõrra mulle teeb see loosung muret, paraku peitub demokraatia enda olemuses see asi, et väga palju pöördutakse just väheintelligentse publiku poole.

*
JKR: Mina saan aru, et Kreitzberg on viisakas inimene, aga tegelikult tahab öelda, et Res Publica valija on loll.

PK: Mina tahaks öelda seda, et kui me läheme välja demokraatlikest põhimõtetest ja hakkame millegi üle vaidlema, mingit lahendust projekteerima, siis me ei tea kunagi ette, mis sellest välja tuleb. Ja kui me postuleerime mingi loosungi, et kord majja, siis on meil kujutluses üks ainuvõimalik kord, mis tuleb kehtestada ja mille üle mitte midagi vaielda ei ole. Tegelikult on demokraatia alati teatud ebamäärase varjundiga, see tähendab, et igasugused hullukesed saavad sõna võtta ja oma arvamusi esitada, mille tulemuseks võib olla täielik korralagedus.

Mida me meediast kuuleme? Kuuleme, et väga palju on reeglite eiramist, korruptsiooni, varastamist, nii et selles mõttes võib aru saada, mida tähendab Res Publica “kord majja”. Aga samal ajal ilmselt rahvas usub, et ilma kõva käeta seda korda majja ei saa. Selles mõttes ma näen küll siin teatud ühiseid jooni Res Publica ja Keskerakonna poliitikas. Sisu on erinev, aga stiilis on kokkulangevaid elemente.

*
JKR: Äkki on nii, et kui Edgar Savisaar käitub Keskerakonnaga nagu Keskerakonnaga, siis Res Publica käitub ühiskonnaga nii nagu Savisaar käitub Keskerakonnaga?

PK: See on väga pika analüüsi teema, aga mingisuguseid sarnaseid jooni on tõepoolest. Näiteks küllalt jõuline tõe defineerimine ja vähe sügavat ning pikalt kestvat arutelu..

*
JKR: Kas sul sellest juba süda paha ei ole?

PK: On natukene küll. Eriti veel nüüd, kevade ajal, kus kõik hullud asjad tunduvad veelgi jaburamad, kui nad talvel tundusid. Tahaks normaalset tööd teha, aga kuna see protsess on käivitunud ja tundub, et tingimusi normaalseks eluks ei ole, siis peab lihtsalt tegelema. Igasugune kolimine ja korterivahetus on äärmiselt ebameeldiv, aga ilma selleta ei saa ka hakkama.

*
JKR: Mis sellest leninlikkusest Keskerakonnas nüüd saada võib? Selge, et Savisaar on kokku keetnud mingi väga paksu pudru.

PK: Mina usun küll, et aja jooksul meie inimesed ikka saavad aru, et see aeg on läbi. Võibolla niisugune rahvamasside ülesajamine, barrikaadivõitlus, selge vaenlase kuju olid 90ndate aastate alguses olemas ja ma arvan, et Keskerakond oli äärmiselt osav seda asja ka niimoodi toimetama. Praegu läheb igasugune poliitika palju professionaalsemaks, palju nüansseeritumaks, on vaja inimesi, kes on eelkõige kompetentsed, mitte juhile ustavad. Ja ma usun, et Keskerakond siiski võtab pöörde just kompetentsuse suunas ja?

*
JKR: Kuidas need jõuväljad seal võiksid tegelikult jaotuda?

PK: No mina arvan, et meie erakonnas on ikka väga palju väga asjalikke inimesi. Tean ja tunnen väga paljusid, ma väidan, et meil on kindlasti mitu tuhat inimest, kes on võimelised väga professionaalset poliitikat tegema. Me oleme paljudes omavalitsustes võimul ja ma usun, et meil on väga palju tublisid inimesi. Küsimus on selles, et nad saaksid midagi arvata ja see arvamus kuskile jõuaks ja lõpuks sellest arvamusest ka midagi peetaks. Et ei oleks niimoodi, et erakonna juhatuses on ühel inimesel kaheksa häält ja sellega hääletatakse kõik asjad ära.

*
JKR: Kui ühe poliitiku näppude vahel on liiga rasvane pirukatükk, võib see taat teha riigile ju väga kõvasti kahju.

PK: Et ühel isikul on isegi demokraatlikus riigis väga suured võimalused riiki nässu keerata, näitab Saksamaa juhtum. Ma väidan, et Saksamaa oli 20-30ndatel aastatel tänasest mitte vähem haritud – kusjuures tegemist on tippkultuurriigiga – ja ometigi juhtus see, mida keegi ei oleks uneski osanud näha. Ma mäletan, lugesin säärast meest nagu Jürgen Habermas, kes on kaasaja üks suuremaid filosoofe. Miks ta üldse filosoofiasse läks oli see, et 15-aastaselt hakkas ta mõtlema – kuidas on see võimalik, et Saksamaa, maailma peaaegu kõige kultuursem riik, pani sellise hakklihamasina tööle. Kusjuures täiesti demokraatlike võtetega. Nii et – igal pool peab valvas olema.

Savisaare fenomen on, et ta tahab kõigile kogu aeg ära panna. Tal oli vaja oma ministritele ka lõpuks ära panna, muidu rahvas arvab, et minister on äkki kõrgem kui linnapea. Need on foobiad, puhtinimlikud psühholoogilised foobiad.

*
JKR: Inimene tahab olla kõiges kõige targem, aga see ei ole ometi võimalik.

PK: See on hirm, see on Savisaare õudne ebakindlus, et kuskilt võib keegi tulla sulle kallale ja ainult võimu ja jõuga suudad seda takistada. Ta tahaks juhtida presidenti, tahaks juhtida peaministrit, tahaks juhtida riigikogu, Keskerakonda, linna – kõike tahaks juhtida. Ta tahaks sulgeda kõik pilud, et keegi kallale ei saaks tulla. Tal on pidev hirm, et keegi tuleb kallale.

*
JKR: Peaks Savisaarele nukuteatri kinkima.

PK: Kuskilt alates on see juba terve Eesti probleem, edasi ei saa enam niimoodi minna. Savisaarel on võime ajada tänavatelt proletariaat üles, mina täitsa pelgan seda. Ega see ei ole enam ainult Keskerakonna siseprobleem.

*
JKR: Loomulikult ei ole.

PK: Minu meelest läks asi hulluks siis, kui ta Tallinna linnapeaks hakkas. Nii kui ta võimule saab, paneb kui elevant portselanipoes, ei hooli millestki. Ja see on selge, et me võime Riigikogus ka 45 kohta saada, aga kui Savisaar on meie liider, ühinevad kõik meie vastu.

*
JKR: Mõnes mõttes on see teater. Mulle nagu meenub, kuidas Savisaar lubas igaveseks poliitikast lahkuda, tehes seda äärmiselt teatraalselt. Ja selle sama asja teine vaatus ehk tagasitulek oli veel teatraalsem – et rahva nõudmisel, kõik tahavad, blä-blä.

PK: Kui olukord läheb väga keeruliseks, nagu selle lindiskandaaliga – ta olevat kuskil autos istunud ja mingis Tallinna garaa?is kükitanud päev otsa, ta ei osanud midagi teha. Ja nüüd kus Tallinnale on tekkinud meeletu rünnak eelarve asjades ja erakonnas, siis huvitab mind – millega ta lõpuks ikkagi välja tuleb, kas redutab tükk aega ja ootab, kuna kõik ära vaibub, või julgeb välja tulla ja midagi selgitada.