Võib-olla austatud lugejad mäletavad, kuidas ma kirjutasin Tegelikkuse KesKus´is (august 2003|) oma eesti keele ja kodakondsuse eksamite andmisest. Selle optimistlikku kirjelduse lõpetasin ma fraasiga – “täide läksid idioodi unistused, minust on saanud eestlane”.
Oh see eesti kergemeelsus! Ei möödunud paari päevagi, kui mulle anti mõista, et kõik pole sugugi nii kerge. Kõndisin migratsiooniametisse, aga seal ütlesid mulle südametud funktsionäärid:
– Kõik on hästi, dokumendid on korras, aga praegu ei tule kuidagi välja.
– Miks ei tule välja, küsisin mina.
Aga mulle vastatakse:
– Vot, tulge järgmisel aastal, siis räägime. Kuidas siis nii, ma tegin ju eksamid ära, 89 protsenti sajast. Paberil on ju kirjas, et võin vestelda kõikidel teemadel ja olen isegi võimeline kirjutama ilma vigadeta selliseid sõnu nagu “asjaajaja”.
Bürokraate see ei loksutanud.
– Kui täitub 5 aastat hetkest, mil teile anti siin alaline elamisluba, vot siis vaatame teie palve uuesti läbi.
Olin imestunud, ent mitte veel murtud. Olen viisteist aastat oodanud, ootan veel ühe aasta. Aga see polnud veel kõik. Kui ma tahtsin toolilt püsti tõusta, küsiti minult:
– Aga milline pass teil praegu on?
– Rumeenia, vastasin ma ohtu aimates.
– Noh, sellisel juhul on teil vaja ju kõigepealt loobuda Rumeenia kodakondsusest ja alles pärast seda taotleda Eesti oma.
T?inovniku tuju paistis järsult tõusvat, mida minu oma kohta öelda ei saanud.
*
Migratsiooniameti maja selja taha jättes suundusin ma lähimasse õllekasse. Peale teist kannu otsustasin mitte alla anda ning võitlust jätkata. Sel eesmärgil otsisin üles Rumeenia aukonsuli Eestis, pöördusin tema poole ning, võtnud kokku kõik oma diplomaatilised osku sed, puudutasin ääri-veeri kodakondsuse teemat. Konsuli nägu muutus harukordselt tõsiseks.
– Boris, aga võib-olla mõtled ümber? Asjad on väga keerulised, isegi spetsiifilised. Ma ütleksin isegi, et mitte kõige patriootlikumad.
– No kuidas siis nii, ma olen patrioot, mul on lihtsalt vaja kuidagi pass ära vahetada.
Saades aru, et mind pole võimalik ümber veenda, ütles konsul:
– Siis sellisel juhul on sul vaja sõita Helsingisse, Rumeenia saatkonda, seal nad selgitavad sulle ise kõik? Aga jäta meelde, ma olen sind hoiatanud.
Kui Helsingisse, siis Helsingisse. Seda enam, et tee pole pikk ja piletid on odavad.
*
Rumeenia saatkonnas tundsin ma end arvatavasti esimest korda elus kangelasena mingist dramaatilisest etendusest. Diplomaadid selgitasid mulle, pikki ja kurbi monolooge abiks võttes, järgmist. Rumeenia kodakondsus võidakse minult ainult siis ära võtta, kui mõni teine riik on kõigepealt nõus andma mulle oma kodakondsuse.
– Kes mulle sellise paberi annab, küsisin.
– Vot selles see asi ongi, konstanteeris konsul kaastundlikult.
Situatsioon meenutas patiseisu. Või teisel juhul – äkki jään üldse passist ilma? Äkki aga muutusid diplomaadid pehmemaks.
– Erijuhtudel me muidugi võime teilt passi tagasi võtta? Aga on see ikka erijuhtum?
– Jah, palun, see just ongi see sama juhtum.
– Hästi, nõustus konsul, aga ma pean teile ausalt ütlema, et see protseduur on ikka kohe väga pikk.
– Kui pikk siis, küsisin ma ettevaatlikult.
– Noh, viis või kuus, aga ka seitse aastat? Teie jaoks me võime muidugi teha kiiremini, naeratasid mulle saatkonnatöötajad.
Nagu dramaatilisele näidendile kohane, võttis kabinetis maad pikk vaikus. Selle katkestas konsul:
– Ja sel juhul on teil vaja maksta Rumeenia riigile 200 ameerika dollarit.
– Ei, 400 dollarit, parandas teda kolleeg.
*
Ühesõnaga, Boris Tartamus, kelle nüüd laev Tallinnasse tagasi tõi, oli juba hoopis üks teine inimene. Suitsetasin tekil, tuul sasis mu juukseid, tuhk lendas silma. Aga see on juba peaaegu nagu Shakespeare, kuningas Lear, kes varem või hiljem kõigi poolt nahui saadetakse. Sadamas tõid eesti piirivalvurid mu reaalsesse ellu tagasi.
– Kas te teate, et teie pass kaotab varsti kehtivuse?
Vaatasin passi ja – tõepoolest – sinna oli kirjutatud: “Kehtiv kuni 28. märts 2004|”. Rumeenia saatkonda tagasi pöörduda polnud mul mingit tahtmist. Otsustasin võtta aega järelemõtlemiseks. Seda enam, et aega oli mul piisavalt. Ma ei leidnud midagi targemat kui sõita detsembris, lubada endale väike jõulueelne ekskursioon, ühendada meeldiv kasulikuga.
*
Ent detsembris olid merel tormid nagu tõelisel ookeanil. Helsingisse jõudsin ma kui muinasjutus, alles kolmandal katsel. Laev kõikus tugevalt ja – kuigi võib-olla mitte ainult selle tõttu – vedas inimesi nagu joodikuid. Saatkonnas võeti mind vastu kui vana head tuttavat. Taheti isegi teega kostitada, ehkki hiljem unustati või mõeldi ümber.
– Uue passi väljaandmisega ei tohiks tekkida mingeid probleeme, teatas mulle konsul. Seaduse järgi tuleb see teile teha viie kuuga.
– Mitme kuuga, katkestasin ma teda.
– Viie kuuga. Aga parem muidugi, kui te arvestate kuue kuuga. Nii on kindlam.
– Mis tähendab, et pass saab valmis juunis 2004|, täpsustasin ma.
– Jaa, toetas mind konsul. Juunikuu lõpul, kusagil juulikuu poole. Saate isegi aru, meie maa on suur, elanikke on üle 20 miljoni, pluss muidugi veel need, kes, nagu teiegi, elavad välismaal. Jah, ja veel. Ärge unustage uue passi eest raha maksta.
Ta mõtles natuke ja ütles väheusutavalt:
– 65 eurot.
– Aga kaer on sel aastal kallis, naljatasin ma literatuurselt.
Kuigi ausalt öeldes ei läinud ma isegi närvi, vaid naeratasin – mul oli lõbus.
*
Edasi läks kõik täpipealt nii nagu subtiitrid vanas mustvalges filmis: “möödus kuus kuud”. Helistasin saatkonda, mulle selgitati, et konsul on Bukarestis, tagasi saabub paari nädala pärast. Ja see osutuski tõeks, ta saabus tõesti kõigest paari nädala pärast. Konsuli hääl päris minult entusiastlikult:
– Miks te ometi varem ei helistanud?
– Misasja, kas pass on juba valmis?
– Ei, veel veebruaris saabus Välisministeeriumist negatiivne vastus. Teile keelduti passi andmast.
Pausikoht. Minu kõnevõime taastus paari minuti pärast, esitasin konsulile lihtsa ja loogilise küsimuse:
– Miks?
– Te ärge ainult solvuge. Saate aru, uute seaduste järgi on nii, et kui soovite passi, peate esitama oma sünnitunnistuse.
– Mind ei hoiatanud keegi, seda enam, et viimane kord oli mul sünnitunnistus kaasas.
– No aga miks te ei helistanud, käis konsul peale.
Peale seda muutus ta hääl tagasihoidlikumaks, tal hakkas ilmselt tõesti häbi.
– A kuidas te nüüd suvel ilma passita hakkama saate, huvitus ta siis.
– Ei kuidagi. Üle piiri mitte ühtegi sammu.
– Hästi. Saatke konsulaadi aadressil oma vana pass, ma pikendan seda aastaks. Ja ärge unustage panna kaasa ka sünnitunnistust. Ja siis veel 30 eurot selle protseduuri eest.
Pärast seda, kui ma olin saatnud ära kõik dokumendid, külastas mind vastik mõte, et nüüd ei tee enam keegi kindlaks, kes ma selline üldse olen. Milline Tartamus? Tartamus on lojaalne ja vastutustundlik kodanik. Mõtleja, lõppudelõpuks. Aga kes teie, vabandust, olete? Nii juhtuski. Mul oli vaja minna Prantsuse konsulaati. Astusin sisse, esitasin vajalikud küsimused. Aga siis, kui ma tahtsin juba ära minna, ütleb mulle töötaja:
– Andke oma pass.
– Mul ei ole passi. Milleks teile see?
– Te asute Prantsuse territooriumil, mul on vaja teid registreerida.
– No aga mida teha, kui passi pole?
Tüdruk mudis närviliselt käsi. Küsisin:
– Tähendab see seda, et ma pean teie konsulaadis surmani istuma?
– Ei, see pole võimalik. Ma kutsun parem sandarmi.
Sandarmit polnud aga kohal, kas ta siis suitsetas kusagil või tegi midagi muud. Uhkel kõnnakul lahkusin ma Prantsusmaa territooriumilt. Kodakondsuse küsimusega on aga kõik siiani nagu tavaliselt.
