Oli see nüüd suur masu, huvi kodumaa vastu või lihtsalt kokkusattumus, kuid sellel suvel olid peamisteks Narvat külastanud turistideks eestlased. Nii kodu- kui välismaalt, nii enne kui pärast laulupidu. Ja enamuses mitte üheks päevaks, vaid kaheks-kolmeks vähemalt. Narva-kandi tagasitulek Eesti kultuurikaardile on olnud pikaldane ja vinduv. Ei taheta hästi usaldada ka tuntud korraldajate üritusi siinkandis, sestap jäävad väiksemate tegelaste tegemised hoopis varju.
DDT ja teised Narvas
Ni?ikultuuri nautlejad on oma osa siiski saanud. Nii andis suve alul vene rokisaurus DDT oma üle mitmeteistkümne aasta välja tulnud uue kavaga kontserdi Narvas. Ei Tallinnas ega mujal. Ja see oli nende uue kava esmaesitlus üleüldse.
Juuli lõpus oli päevalehtedest lugeda, et vene alternatiivgrupp Miami Scissors on tagasi Eestimaal. See käis Tallinna esinemise kohta. Eestisse tuleku põhjus oli aga tegelikult Narvas, kus klubis Ro-Ro anti kontsert, mida bänd ise anda tahtis. Tallinnasse sõit oli vaid “kulude katmiseks” ja uue plaadi esitlemiseks.
Mitu head aastat otse Narva jõe kaldal tegutsenud Ro-Ro on tõesti üks Eesti alternatiivmuusika esitlemise tundmatumaid lemmikkohti, eriti mis puudutab ida poolt tulijaid. Tegijatel-kutsujatel maitset on, seda näitab kas või kokkulangemiste arv, kui kõrvutada Artemi Troitski pleiliste raadiojaamas Ehho Moskvõ ja Ro-Ro esinejatenimekirja Narvas. Kõrvalepõikena kulinaariasse olgu mainitud, et selles paigas saab kogu suvi läbi vene kultuuri juurde kuuluvaid külma bor?i ja okro?kat kalja või keefiriga.
Narva linnus, omaette nähtus
Tõsisemalt poolelt on Narva muusikaelu hoidnud igal suvel püsti Aleksandri kirik. Täpsemalt küll tema kutsutud esinejad, kes ühes Eestimaa suuremas ja muljetavaldavamas kontserdipaigas kohalikke ja aina rohkem ka kaugemalt tulijaid lummavad. Alates filharmoonia kammerkoorist ja orkestrist kuni viie oreliässani Mendelssohni kallal, tema 200. sünniaastapäeva puhul. Kusjuures päris-orelit kirikus veel ei ole, aga püha isa ja tema naine on kindlad, et mõne aasta pärast juba on. Usu küsimus, kuid mina kaldun pigem uskuma.
Omaette nähtus on Narva linnus, kuhu jõuavad aina rohkemad tippesinejad. Selle suve pärliteks olid vene vaimulik muusika Russki Ladi esituses, prantsuse vanamuusika ansamblilt Tormis ja gruusia meesansambel Tbilisi. Viimane on Narva külaliseks juba mitmendat aastat järjest, pakkudes ka kulinaarseid elamusi enda poolt kohapeal valmistatud gruusia hõrgutiste näol.
Muuseum iseenesest on üks Eesti suuremaid näitusepaiku, sest linnuse üheksale korrusele mahub tõesti palju. Ega asjata ole Narva alaliselt Eesti muuseumide festivali toimumiskohaks. Septembri lõpul saavad taas kõik muuseumitöötajad Narvas kokku ja panevad üles aasta esinduslikema väljapaneku Eesti muuseumidelt.
Oma panuse kultuuriellu annab ka Narva keskraamatukogu, kes tutvustab kohtumiste kaudu Eesti ja Vene nüüdisaegseid kirjanikke ja poeete, sekka ka ühiskonnategelasi. Skulskaja teab, ta on juba mitu korda käinud.
Hobused lillepõllul
Massikultuuri poolelt pakkus möödunud suvi samuti nii mõndagi. Arusaamatult läks kogu Eesti meedia mööda Narva-Jõesuus toimunud puhkpillilahingust. Kuigi ürituse formaat oli osaliselt kopeeritud kommertslikust telesaatest, tõi suvine puhkpilliorkestrite võistumängimine tagasi just selle fiilingu, mida Narva-Jõesuu kohta ennesõjaaegsetes õhkavates mälestustes nõnda palju on: “?ja rannasalongis mängis igal õhtul tantsuks orkester.”
Punkti suvehooajale pani aga Eesti ratsaspordiliit. Augusti lõpul toodi Narva linnuse õuele Eesti takistussõidu Grand Prix. Viimati toimus ratsaspordivõistlus Narvas kaugelt enne Teist maailmasõda, hobuseid rivistati garnisoni koduks olnud linnuse õuel ehk veel 1939. aasta juunis võidupäeva paraadi tarvis. Kuid rohkem mitte. Spordi ehk kõige kultuursema osa – ratsutamise – tagasitulek Narva annab lootust, et linn on iga aastaga aiva rohkem lääneliku ja idapärase kultuurimaailma rahumeelseks kohtumiskohaks.
Teekond pealinnast Narva võtab mööda sirget ja head teed umbes kolme tunni jagu aega. Kui Jõhvist mööda saate, peaks veidi ettevaatlikum olema – kuigi asfalt on hea, kipub tee ise üsna käänuliseks.