Kumu kunstimuuseumis avatud näitus “Eesti kunst paguluses” esitleb kodumaal esmakordselt niivõrd ulatuslikku ülevaadet võõrsil loodud eesti kunstist. Peaaegu kahe ja poolesaja tööga on esindatud 72 kunstnikku, kes on töötanud või töötavad praegu Rootsis, Kanadas, USA-s, Saksamaal ja Taanis. Neist paljud esinevad Eestis esmakordselt. Lisaks meie muuseumide ja erakogude töödele on näitusele toodud arvukalt teoseid Kanadast, USA-st ja Rootsist.
Teise maailmasõja lõppedes oli erinevate uurijate andmeil Eestist põgenikena lahkunuid 70 000 – 90 000. Kodumaalt lahkus ka suur osa haritlastest ja loomeinimestest ning peaaegu pool meie toonasest kunstnikkonnast. Paguluses hakati uskumatult kiirelt ning energiliselt looma ja edendama oma kultuuri- ja kunstielu ning suuremaid ja väiksemaid eesti kultuuri koldeid tekkis üle maailma. 1950. aastate alguseks kujunes välja kolm meie pagulaskultuuri suuremat keskust: Stockholm, Toronto ja New York.
1949. aastal kirjutas Ilmar Talve: “Pagulaskultuur on paratamatult ajutine, üleminekulise loomuga. Eesmärgiks rahvuse integreerimine ja samas rahvuslik enesesäilitamine, identiteedi hoid.” Valdavalt loodetigi alguses, et pagulus jääb tõepoolest ajutiseks, mitte aga peaaegu pool sajandit kestvaks perioodiks, mil eesti kultuur oli lõhenenud kaheks: kodumaal looduks ja võõrsil sündinuks.
Pagulaskunst jõuab kodumaale
Kodumaal uuriti esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel põhiliselt Nõukogude Eestis loodud kunsti, kuna stalinistlike repressioonide aastatel ei olnud alternatiivset eesti pagulaskultuuri ametlikult lihtsalt olemaski. Esimese õhuaugu raudsesse eesriidesse lõi kunstnik Eduard Wiiralti surm 1954. aastal Pariisis. See oli sündmus, millest ei saadud mööda vaadata. 1955. aastal ilmus ajalehes Sirp ja Vasar noore kunstniku Enn Põldroosi artikkel Wiiralti loomingust ning 1956. aastal kirjutas Ott Kangilaski temast ajakirjas Looming. 1957. aastal toimus Wiiralti näitus Tartu kunstimuuseumis ja 1958. aastal Eesti kunstimuuseumis (toona vastavalt Tartu Riiklik Kunstimuuseum ja Eesti Riiklik Kunstimuuseum) ning 1959. aastal andis kirjastus Kunst välja tema albumi. Wiiralti loomingu uurimine elustus taas ning algas tema arvukate näituste korraldamise traditsioon, mis kestab siiani. See on muidugi fenomen, millega ühegi teise kunstniku tutvustamist pole võimalik võrrelda.
1956. aastal näidati Moskvas ENSV kunsti ja kirjanduse dekaadi raames toimunud kunstinäitusel esmakordselt paguluses oleva kunstniku Eerik Haameri sõjaeelseid töid “Põud” (1939) ja “Angerjapüüdjad” (1942). Järgmistel aastatel hakati nn sulaaja ilminguna muuseumide hoidlatest taas tasapisi välja tooma teistegi Eestist pagenud kunstnike sõjaeelse loomingu üksikuid teoseid. 1960. aastatel jõuti esimeste retrospektiivsete väljapanekuteni Endel Kõksi, Jaan Grünbergi ja Salome Trei kuni 1944. aastani loodud töödest. Endel Kõksi ja Salome Trei näituse puhul ilmusid ka kataloogid, esimene Virve Hinnovi, teine Mai Levini eessõnaga. Nii ärkasid Eestist lahkunud kunstnikud aeglaselt varjusurmast. 1960-ndatel algasid ka pagulusse siirdunute kontaktid kodumaaga ning tekkis, küll suurte piirangutega, ka võimalus Eestit külastada. Esimene pagulaskunstniku osalusel toimunud näituse avamine toimus 1970. aastal Kadriorus Eesti kunstimuuseumis, kui Rootsist oli kohale tulnud Eerik Haamer.
Uus aastatuhat
Uuel aastatuhandel on kodumaal esinenud pagulaskunstnike ring veelgi avardunud ning teoks on saanud mitmed suured ülevaatlikud isikunäitused. Karin Lutsu pärandina jõudis Tartu kunstimuuseumi oluline osa tema paguluses loodud töödest. 2004|. aastal toimus Adamson-Ericu muuseumis Eduard Rüga ja 2006|/2007|. aastal Hermann Talviku näitus ning 2008|. aastal Tartu kunstimuuseumis ja Kumus suur Eerik Haameri ülevaatenäitus “Kahel pool merd”.
Aastakümnete jooksul on pagulaskunstnike näitusi olnud üsnagi arvukalt. Suuremate ja väiksemate väljapanekute arv kogu Eestis küünib sajakonnani ning rohkem kui pool neist on olnud muuseumide (Tartu kunstimuuseum, Eesti kunstimuuseum, Adamson-Ericu muuseum jt) korraldatud näitused. Oma muuseumiga on kodupaika naasnud Eerik Haamer Kuressaarde ja Ilon Wikland Haapsallu.
Kuidas taastuua pagulased eesti kunstilukku
Kuigi meie pagulaskunst on mitmel aastakümnel valdavalt isikunäitustega lülitunud eesti kultuuriellu, pole see siiski olnud eesti kunstiloo enesestmõistetava temaatilise osana kajastatud muuseumide põhiekspositsioonis. Tartu kunstimuuseumi püsiekspositsiooni jõudsid võõrsil tehtud tööd esmakordselt 2000. aastal. Kumu avamisaegse ekspositsiooni kontseptsiooni 2006|. aastal pagulaskunsti temaatika ei mahtunud, kaasatud oli vaid üksikute autorite teoseid.
Et kaasata paguluses loodu meie ühisesse kunstilukku ning alustada süsteemse ülevaate loomist eri maadel töötavatest eesti kunstnikest, käivitas Sirje Helme Eesti Kunstimuuseumis 2007|. aasta kevadel ulatusliku projekti pagulaskunsti uurimiseks koos Tartu Kunstimuuseumi ning Kunstiühinguga Pallas. Projekti eesmärgiks oli luua esialgu ülevaatlik andmebaas eesti pagulaskunstist, korraldada pagulaskultuuri temaatikat käsitlev konverents, koostada näitus, anda välja kataloog ning uurimuslike artiklite kogumik.
Loodi töögrupp, kuhu kuulusid Tiiu Talvistu ja Reet Mark Tartu Kunstimuuseumist, Enn Lillemets Kunstiühingust Pallas ning projektijuhina siinkirjutaja Eesti Kunstimuuseumist.
Emotsionaalsed käigud
Töögrupi liikmed kogusid 2008|. ja 2009|. aastal materjali suuremates väliseesti keskustes Stockholmis, Torontos ja New Yorgis. Käidi ka mujal Rootsis, külastati eesti kogukondi Kanada läänerannikul Vancouveris, Ameerika Ühendriikides Lakewoodis ja mujal.
Neil äärmiselt emotsionaalsetel käikudel külastati kunstnikke ja väga paljusid kunstikogujate ja kunstiarmastajate kodusid, sealhulgas ka väliseesti üht suuremat, Harry Musta kunstikogu Lakewoodis. Tutvuti suure kollektsiooniga, mis asub Lakewoodis Eesti Arhiivis Ühendriikides, ning Torontos Eesti Kunstide Keskuse koguga.
Külastati Eesti Maju ning teisi kunstikogusid omavaid organisatsioone. Talletati seda, mis veel kättesaadav: pildistati kunstiteoseid, koguti dokumentaalset materjali ja mälestusi nii kunstnikelt kui ka eesti kogukonna- ja kultuurielu korraldajailt.
Pagulaste neli põlvkonda
Ühe näitusega pole loomulikult võimalik anda paguluses loodud eesti kunstist täielikku ülevaadet. Välja on püütud tuua maksimaalne valik olulisematest autoritest, eri generatsioonid, peamised teemad ja suundumused. Näitus keskendub aastatele 1944-1991, kindlale ajaloolisele perioodile, käsitledes Eestist Teise maailmasõja ajal põgenenud või sel perioodil paguluses oma loometeed alustanud kunstnikke. Pärast Eesti taasiseseisvumist pole pagulusest enam põhjust rääkida. Kunstnike valiku puhul tähendas see, et välja jäid päris noored autorid, need, kes 1991. aasta paiku ja hiljem kunsti alles õppisid.
Nii on esindatud neli põlvkonda: Eestis enne sõda tegutsenud, väljakujunenud ja tunnustatud kunstnikena pagulusse siirdunud; Eestis kunstiõpinguid alustanud, kuid oma kujunemisaastail juba võõrsil elanud kunstnikud, kellest mõned jätkasid seal ka õpinguid; kunstnikud, kes lahkusid Eestist lapse- või noorukieas ja said kunstihariduse juba täielikult asukohamaadel ning paguluses sündinud kunstnikud.
Sellel näitusel käsitletakse ajateljel liikudes võõrsil loodud eesti kunsti arengusuundi ja probleemiasetusi mälu, murdumiste, muutumiste ja haakumiste ning uues olukorras kohanemiste, uue kodumaa ja maailma kunstielu arenguga suhestuvate kontaktide kaudu.
Mitme tasandi mälu
Mälu ilmneb mitmel tasandil. Esmalt on see sõnastamatu teadmine, mis seob kunstnikku maa, rahva, tavade, tõekspidamiste, moraali ja ka saadud kunstiõpetusega. Siin põimuvad väga isiklikud ja konkreetsed meenutused kodust, lapsepõlvest, eelnenud elust, põgenemisest, aga ka vahendatud mälu, ettekujutus Eestist neil, kes seda pole näinud. Siin peegeldub pagulustraumade ja kodukaotuse mõju loojaile. Samas viib see vaatluseni, kuidas klammerduti juba väljakujunenud tõekspidamiste külge olukorras, kus status quo säilitamine (realism, juba välja kujunenud laad, rahvuslikud trafaretid jms) oli ainsaks siduvaks niidiks koduga.
Muutumiste ja uues keskkonnas kohanemise kaudu on jälgitav, kuidas mälu ja kohanemise kokkupuutel uuenetakse, kuidas kunstikeel moderniseerub, missugused põlvkonnad ja kunstnikud suudavad vabas maailmas loomulikult arenedes haakuda abstraktsionismi, sürrealismi, kontseptualismi, popi ja teiste nüüdisaegsete suundadega ning asukohamaa kunstieluga, kas uuenenult säilitatakse ka midagi eestilikku, kasutatakse ära maailma eri paigus elades või kasvades omaks saanud kultuuriline taust või lahustutakse ülemaailmsesse kunstikeelde. Kohanemise üheks ilminguks on kahtlemata ka huvi uue keskkonna visualiseerimise vastu.
* * *
Kes läksid?
KES SAI, SEE KADUS: Kersti Koll osundab mõningatele kunstnikele, kellel õnnestus nõukogude võimu eest jalga lasta.
Näitusele on kaasatud Eestist Teise maailmasõja ajal põgenenud või kuni Eesti taasiseseisvumise ajani paguluses arvestatavalt oma loometeed alustanud kunstnikke. Nii on esindatud neli põlvkonda: Eestis enne sõda tegutsenud, väljakujunenud ja tunnustatud kunstnikena pagulusse siirdunud (Karin Luts, Eerik Haamer, Ernst Jõesaar, Jaan Grünberg, Endel Kõks, Juhan Nõmmik, Herman Talvik, Eduard Rüga jt); Eestis kunstiõpinguid alustanud, kuid oma kujunemisaastail juba võõrsil elanud kunstnikud (Juhan Hennoste, Osvald Timmas, Arno Vihalemm, Raoul Lind, Maire Männik, Olev Mikiver jt); kunstnikud, kes lahkusid Eestist lapse- või noorukieas ja said kunstihariduse juba täielikult uuel asukohamaal (Enno Hallek, Andres Kingissepp, Epp Ojamaa, Merike Patrason Martin, Hardu Keck, Enn Erisalu, Ruth Tulving, Tiit Raid, Mart Org, Kristiina Kauri, Ville Tops jt) ning paguluses sündinud kunstnikud (Jaan Põldaas, Mark Kalev Kostabi, Uno Hoffmann jt).
Eestis juba enne sõda tegutsenud, väljakujunenud kunstnikud pidid paguluses kohanema uue keskkonnaga, leidma uued motiivid, astuma kontakti sõjajärgse kiiresti muutuva kunstimaailmaga ja rahvusvahelise modernismiga. Enne 1944. aastat sündinute põlvkonnal, kes lahkus Eestist varases lapseeas ning omandas kunstihariduse uuel asukohamaal, oli kohaliku kunstieluga suhestumine mõistagi kergem. Samas on mälestused kodumaast ja pagemisest niivõrd tugevad psühholoogilised elamused, mis on jätnud jälgi ka kunstnike loomingusse.