Ma ei tea, kas neid täna ka kuskil on? Peotantsukursusi. Või on siuke värk nii, nii, nii out ja unustatud. Profitasemel, eluviisi ja äraelamisviisina on ta muidugi olemas. Aga nii on paljude aladega võrreldes nõukaaega ja tänast.
Autoralli või kasvõi kirjandusega.
Marginaliseerund või üliprofessianileerund. Kuigi proffkirjanikke, hm, veel juskui pole tekkind. No Kadi (Kerttu Rakke), ma vaatan, on poole aastaga juba sadakond seeriat Kodu ja Linna valmis vehkind ja nad ütlevad, et ega Eestis teist pole, kes nii soravalt varrukast sujuvat seebidialoogi puistaks. Profivärk. Annaks jumal, et Kadil raha teenimise kõrval väike lust ja lõbu ikka ka alles on. Aga küll on, kuigi ta ise kirub stsenaristiorjust ja varjab kirjutamismõnu. Raha on suurepärane leiutis, ta paneb meid tegema asju, mida meile meeldibki teha, aga mida rahata ei viitsiks. (Ma pean homme vaatama, kas see viimane nõme lause tuleb välja visata või ei.)
Pendel on liikunud avatud erootika poole, porno poole. Ja siis ei küta allasurutud, varjatud kirg jäätantsus või peotantsus enam kedagi üles. Oot-oot, kas siuke saast nagu peotants on erootiline? Võiks olla küll, sest kui seal partnerite vahelist pinget pole, mis seal siis on? Suurt midagi. Nojah, ehk väike edevus oma kaunist liikumisest, aga see on sutt vähe.
Porno aga vaevab inimese erootilise poole pikapeale ära. Siis leiutab inimene jälle endale keelud ja raamid. Kui noku ümber nöör või rõngas panna (homosaunas nägin suurt valikut erinevas suuruses nokurõngaid), ei saa veri kikkis nokust välja voolata ja kui paugutamist muudkui edasi lükata, siis on kukk muudkui vinnas ja kaif kestab. Peotants ongi selline nokurõngas.
Nojah, ma kujutan ette, kuidas siivsad peotantsuharrastajad mulle vastu vaidlevad ja küllap ma oleksin ise ka viiendas klassis peotantsus käies vastu vaielnud. Tjah, ega mul siis nüüd kogu aeg ka tantsides kõva ei olnud. Ainult vahel. Ja küll oli hea, et oli täiesti moraalne ja lubatud poolkõva nokut vastu nii paljusid erinevaid partnereid suruda. Tuleb siiski tunnistada, et tuhkagi ma surusin, hoidsin oma tagumiku hoopis tahpoole urvakile ja häbenesin. Mis siis, et tantsuõpetaja võttis rahataskust kümnerublalise, torkas selle enda ja partneri vahele ja tegi paar valsitiiru – et näete posid ja plikad, mis on õige kehahoid. See oli ta leivanumber, mida sattusin mitu korda jälgima, kui ta arvas, et nüüd on kursuste ring täis ja võib uutele jälle näidata. Taevas, kuidas oleks tahtnud seda ise järele teha, aga muidugi ei söandanud.
“Kas proovime ka,” võtsin julguse kokku ja sosistasin klassiõde Pillele kõrva.
“Ah, Peeter jäta nüüd,” itsitas Pille ja sinnapaika see jäi.
Ja mina loll ei osanud välja mõelda, misasja ta niiväga itsitas. Eks tuli keegi targem ja mõtles välja.
Eks erootikavaba peotantsu on ka. Kui mõni vanamees noore sugulase tantsukeerule viib, paneb ta kogu erootika nii enda kui teiste eest tõenäoliselt väga kaugele peitu. Ja siuke asi on perverssem, friik värk. Kastraadi armuaaria.
Siis võiks juba mehed omavahel peotantsu harrastada. See on juba nii vint üle, et muutub ?ikiks. Kas ühes Undi Tangos mitte Rein Oja ei vihtund tangot Paul Laasikuga? Muidugi, see on ju sinna sisse kirjutatud. ?ikk trikk. Ma ei tea, kas just erootiline.
Aga naiste omavaheline peotants (kui mehed on sõjas, või mehed on lihtsalt nii sead, et nendega ei taha tantsida) on muidugi ülierootiline. Eriti meestele.
Laste peotantsu vaatamine on aga pedofiilide legaalne kiimlus. Okei, okei, mitte ainult, aga olete kindel, et ta natukegi seda pole.
Ladna, oma lapsed paneks ma kohe ja muretult peotantsu.
Ballett on ju päris porno. Too much. On kahtlus, et porno teeb impotentseks või teeb liiga friigiks, aga ma pole julgend proovida. Ehk on see viga. Võibolla kõiki ei tee. Jah, kõik sõltub inimesest. Printsess on ka litsimajas printsess.
Pole aimugi, kuidas ma kuskil viiendaskuuendas klassis peaotantsukursustele sattusin. Kuhu? Ikka Taelade juurde Kreuksi. Classic stuff. Või Tompi? Shit, kõik on seniilses ajus segi. Mustpeade majja.
Ilmselt polnudki see mu esimen gõu. Olin teinud oma esimesed sammud värskelt viigitud pükstes, mille perse oli villase lõngaga nõelutud, juba kolmandas klassis. Seda nõelumist ma muidugi kohutavalt häbenesin ja seetõttu seisin ma vahetundide ajal kogu aeg koridoris ühe koha peal ja seljaga seina poole, kempsu hiilisin ainult külg ees. Selline liikumisviis muidugi tõmbas viledale nõelutud püksitagumikule ainult veel rohkem tähelepanu. Ja seljas oli rohelise koolipluusi peal tädi Liidi kootud Kanadast saadetud pehmest rohelisest lõngast vest, unistuslike valgete angooravillaste äärtega. Täispervo. Ah, oleks see vest veel alles. Tõmbaks selga. Ja kutsuks oma naise rumbale. Hm, kas tema üldse peotantsus on käinud? Kummaline, pole viimase viieteist aasta jooksul jutuks tulnudki. Sest kui me tuttavaks saime, polnud enam diskosidki, peotantsust rääkimata. Oli ainult jook ja niisama hängimine. Ilma peotantsulise kiima genereerimiseta.
Seal Mustpeade majas said mulle selgeks see rumba, t?at?a ja d?aive. Peaaegu. Aga kõik, mille juurde tants oleks võinud viia, jäi proovimata. Lonksud ja kõhvid peldikus. Suudlused ja käe püksiajamine. Piirdusin vist oma partneri bussile saatmisega. (Shit, kes mu partnerid olid? Häbi-häbi.) Aga mul polegi kahju. Et ma olin loll ja midagi ette ei võtnud. Ja jäin siukseks unistavaks karjapoisiks. Selles on ilu.
Muide, ma tegin veel ühe peaotantsugõu palju aastaid hiljem. Kui ma olin juba tulnud läbi koolipoiste paksu ja vedela. Käinud trennis ja laagrites, joonud ja oksendanud ja saanud käskkirju, saanud kahtesid tunnistusele. Mis? Ma olin teinud juba ridamisi diskosid maakultides ja sellega pappi kokku ajanud.
Ja läksin koos Kaiga Sihveri Mööblivabriku klubisse peotantsukursustele. Mäletan, et olin äsja enne seda pea kiilaks ajanud, ja saanud kuskil ilge koslepi, nägu oli peas viltu ja sinine. Kai ei teinud sest välja. Kai arvas isegi, et Märt lõi mu näo üles või lasi lüüa, et ma temaga peotantsu läksin. Mulle tegi see arvamine nalja ja ma ei öelnud tükk aega, et Märt ei puutunud asjasse. Mul oli vist kahju, et ta arvas, et Märt on nii endast väljas ta pärast, aga Märdil oli vist muudki teha.
Selles peaotantsugrupis olin ma teistest aastakese vanem ja pool pead pikem. Ma ei tea, miks ma sinna läksin, see pakkus mulle vist juba siis mingit nostalgilist ja friiki lõbu, olla paadunud ja paheline ja tegeleda millegi nii lapsikuga kui peotants. Kift oli.
Ma olin seal tõsiselt vale mees ja õpsid vahtisid mind kahtlustavalt, et mis rida ma ajan. Ma ei teinud sest välja. Aga siis tuli mingi võistlus ja oli väljaspool küsimust, et mina võiksin ka minna. Mulle oleks meeldinud kaabakana laste hulgas siiralt võistelda. Läheksin tänagi koos lasteaialastega tantsima ja luuletusi lugema.
Aga noh, kui ei siis ei, ei viitsinud enam vastuvoolu ujuda. See jäi katki.
Aga elu on kummaline asi.
Ja vaat, läheb veel kakskend aastat mööda – ja ehk lähen koos oma naisega jälle neid samu rumbasid ja d?aive õppima. Kas ajab veel kõvaks? Eks paista.
Pärast kümmet aastat omal moel väikekodanlikku abielu, olen ma jälle seal, kus viiendas klassis. Vaatan naisi ainult kaugelt eemalt.
Kui ma lahku läheksin, kuluks vist palju aega, enne kui ma näpuotsagagi mõnd meest või naist julgeksin puudutada. Nojah, ega meest küll ei julgeks ja ei suudaks, mu teine mina sureks ängistusest.)
Ja peotantsukursusi ka enam pole. Ei, nojah, tuleb ikka kahekümene küünega oma naisest kinni hoida. Olgu siis me päevades fokstrotti ja valssi või ainult heeringas ja kartulid.
