Raid: Eesti Vabariigi esikümnend on paar aastat tagasi täis tiksunud, mäletatavasti läks eelmise vabariigi ajal just nimelt siis saginaks. Mitte ainult Eesti sees, demokraatlike riikide arv vähenes drastiliselt kogu Euroopas. Aga ülejäänud sajand on ju ainult veel hullemat kaasa toonud. Meie longime parajasti rahulikult Euroopa Liidu tagumisse vagunisse, samal ajal kui muus maailmas – nagu Aafrikas näiteks – pole 20. sajandi lõpupoole enam sõdu ja mässe keegi kokku lugedagi suutnud.
Aasmäe: Kui ikka vaadata ühte korralikku teatmeteost, siis ükskõik milline see ka ei ole, kas siis Meyeri leksikon eelmise sajandi algusest, Briti entsüklopeedia, tähendab revolutsioon riigikorra ja omandisuhete muudatust. Kui me võtame ühe tagasihoidliku raamatu, mis käsitleb Tallinnat, siis 7. leheküljelt saab lugeda, et 1900-2000. aastani on meil vahetunud kümme riigivõimu. See tähendab, et keskmiselt iga kümne aasta jooksul vahetub üks võim. Nüüd on 2004| ja tuleb Euroopa Liidu võim.
Raid: Uue kümnendi revolutsioon siis.
Lang: Revolutsiooni vastu ei oleks küll mitte midagi. Ja nagu Hardo ütleb, saabub meile nüüd Euroopa Liidu võim, antud kontekstis päris teretulnud. Aga kahjuks tuleb Euroopa Liidus meil ise hakkama saada.
Aasmäe: See Euroopa Liidu süsteem hajutub üle Eesti ja teatud mõttes on see meie jaoks hoopis niisugune pisirevolutsiooniline sekeldamine, mis on kestnud juba päris mitu aastat. Seda nimetatakse pidulikult harmoniseerumiseks, kogu oma mõtteviisi ja seadustega ja harmoniseerumise nõukoguliku kogemusega, kus Euroopa Liidu seadusi täidetakse erilise punktuaalsusega. Igaks juhuks pannakse keskuse meeleheaks veel üks krõps juurde. Päris huvitav oleks eurooplastel vaadata, kuidas meie siis seda Euroopa revolutsiooni teeme. Kui me käime, ütleme, maakoolisööklates usinalt uurimas, kuidas kooritakse kartuleid ja jätame sealjuures mõtlemata, kuidas see asi kreeka köögis toimub, kus praadi katab ja soovitab tavaliselt 5000 kärbest?
Lang: Mina käisin alles hiljuti Portugalis ning jälgisin, kuidas seal tänaval süüa tehakse. Vat sinna võiks minna meie tervisekaitseametnik. On kaks võimalust: kas ta saab rikkaks või laseb ennast maha. Selles mõttes on küll Hardol sada protsenti õigus, et viimased viis aastat on seda krõpsu tahetud juurde keerata. Aga mitte keskuse meeleheaks, vaid seda oleme me ikka ise tahtnud sinna juurde panna. Et kui ikka tervisekaitse nõuded on, siis keerame ise ja ikka tingimata vindi üle. Mispärast see eestlaste mentaliteedis niimoodi on, vat seda ma ei tea, aga see oli niimoodi ka kolmekümnendatel aastatel ja oli ka viiekümnendatel, oli seitsmekümnendatel.
Raid: Revolutsiooniga on see õnnetus, et kusagil kümne aasta jooksul on selge, mis ennast õigustab, mis mitte. Näiteks Lev Trotski saadeti 1927 juba sinna kuhu vaja – kogu oma permanentse revolutsiooniga, ülejäänud asjades langeb aga ühiskond harjumuspärasesse tagasi ning seda harjumuspärasust hakatakse nimetama püsiväärtuseks. Iga kümne aasta jooksul tuleks eesti rahval lasta valmiskastide juures valida, millist revolutsioon nad soovivad ja siis see ka toime panna. Kogu rangusega. Sel juhul on revolutsioon kontrolli all, aga üks bande ei jõua samas veel liialt laiutama hakata.
Lang: Võimaldada valimisi on revolutsiooni läbiviimise kõige ebaefektiivsem viis. Revolutsiooni peavad läbi viima revolutsionäärid. Neid ei valita, revolutsionäärid määratakse, see on alati ajaloos nõnda olnud. Tavaliselt määravad nad ennast ise, aga mõnikord määratakse. Lähiminevikust on teada, kuidas Venemaal määras revolutsionääre keskus.
Aasmäe: Mina siiski hoiatan teid teie entusiastlikes plaanides. Selles mõttes, et kui me tahaksime “valida” uut revolutsiooni, siis eesti rahvale sobib hoopis kontrrevolutsioon. See päris revolutsioon ei istu meile. Teine võimalus oleks utoopiline revolutsioon. Ma kujutan ette, et lähed ja hammustad valimiskasti ja juba on su hääl läinud sinna, kuhu tarvis? Võiks teha ka geneetilise revolutsiooni. Näiteks kui Rein Langi on vaja tingimata öösiti ära tunda, topime talle mingit millimallika geeni sisse ja ta silmad hakkavad sädelema.
Lang: Siin on kohe näha, et Aasmäe puhul on tegu niisuguse kaasaegse visionäriga. Aga on revolutsionääre, kelle meelest kogu Eesti tuleks katta raudteega, soovitavalt Euroopa Liidu omaga. Nii et näiteks Antslasse ja Taageperra oleks võimalik sõita rongiga. Ka selliseid mõtteid on. Sellele saab näiteks Euroopa Liidu toetust taotleda.
Revolutsioon on hea idee. Kuidas aga koguda sellises tärkavas heaoluühiskonnas nagu Eesti kokku piisav hulk hulle, kes tahaksid revolutsiooni läbi viia, see on küsimus. Ma kardan, et sa pead lihtsalt kusagilt leidma finantseerija. Näiteks Olari Taali.
Raid: Reformierakonna näiteks. Igikestvad reformid on ju ka permanentne revolutsioon.
Aasmäe: See on juba nagu Jossif Stalin teatas – strasti vetshno aparat.
Lang: Võime ju siin nalja visata. Aga iseenesest 1. maist algab Eestis mingisugune revolutsioon. 80% meie sootsiumist ei saa veel päris hästi aru, mis see Euroopa Liiduga liitumine tähendab. Igapäevases elus ju midagi ei muutu – kroon kehtib, piirivalve küsib endiselt meie passi, aga see hiiliv revolutsioon kogu teadvuses, kogu majanduses, see on tõesti revolutsioon.
Aasmäe: Bakuninil on definitsoon, shto takaja revolutsija – eto massovoe guljanie s pjanstvom i strelboi. Ja kui me jällegi surume meie ajastu kokku, näiteks kümme aastat, ja vaatame seda kusagil 200 aasta pärast, pole välistatud et mõni õpetaja käsitleb seda nõnda, et see kümme aastat oli majandusliku tõusu, lõbutsemise, tulistamise ja bandiitide aeg.
Lang: Ja edasi saab see, et me hakkame tegema otsuseid selles poolemiljardilises majanduskoosluses. Meie hallollusest sõltub, mis sellest edasi hakkab saama.
Aasmäe: Kui palju tekki õnnestub oma poole kiskuda.
Lang: Sellesse muide mina väga ei usu. See teki oma poole kiskumine muidugi jääb mingiks ajaks. Muret teevad need eksistensiaalsed küsimused, mismoodi suhtuda ikkagi sellesse nn kolmandasse maailma, kust osamabinlaadeneid tuleb kui seeni pärast vihma, kus kõik on kibestunud ja solvunud ning nende ebaõnnestunud riikide hulk üha kasvab ja kasvab. Euroopa Liit neid oma põue ei luba, selles oleme kokku leppinud, et miks meil siia kolmandat suud veel vaja on…
Raid: Ameerika on samuti kokku leppinud.
Lang: Täpselt.
Aasmäe: Räägime sellest revolutsioonist edasi. Maailmarevolutsioonist. Pool Aafrikat on kaotatud. Seda ei ole olemas. Aafrikas on riike, kus pole ühtki dollarit otseinvesteeringuid ehk teisisõnu pole leidunud hullu, kes oleks võtnud 500 dollarit ja avanud teeäärse kõrtsi.
On terveid rahvaid, kelle asuala on muutunud vabaõhu põgenikelaagriks, igasugune
majandustegevus on lakanud, koondutakse abiandmise punktide ümber, kus AIDS niidab järjest hullemini? Vaatame Aasia konfliktide vööndit, kus püütakse tuld kustutada oma paremal äratundmisel.
Raid: Põhiprobleem on ikkagi selles, et riigialamad ei saa kahes asjas jalgu alla. Üks on see, et ei suudeta – näiteks erinevalt Eestist – seisma panna sündivust, mis võimaldaks anda lastele kooliharidust, mis omakorda võimaldaks kaasaegset tehnoloogiat ja produktiivset elulaadi kasutada. Muuseas, teiseks, meie õnnetus geograafiaõpikus on niisugune lause, et arengumaades on vähe inimesi, kes tahaksid tööd teha? Täielik lollus, neis maades rühmatakse päikesetõusust -loojanguni ainult ampsu toidu eest.
Aasmäe: Õige. Kui me räägime maailmarevolutsioonist, siis ebaõnnestunud ning jõukate ja täissöönud riikide vastuolu üha süveneb. 20. sajandi lõpul on need vahed veelgi suurenenud; kõik illusioonid demokraatia võidukäigust ja globaliseerumise leevendavast jõust on ju absurdini viidud.
Lang: Selles, mis isand Aasmäe praegu räägib on oma tõetera sees. Võtame näiteks sellise fakti: Euroopa Liit kulutab maksumaksja raha igale lehmale, mis elab EL territooriumil, 2,2 eurot päevas. Maailmas on 3 miljardit inimest, kes tulevad päevas toime vähemaga. Loomulikult pole siis mõnel somaallasel või muul mingit probleemi panna endale ümber vöö 8 granaati, jalutada mõnda pizzabaari ja tõmmata splint ära. Pange tähele, ma pole küll mõni oraakel, aga Eesti sellest protsessist kõrvale ei jää. Varem või hiljem tuleb ka siia mõni hull. Kui sa lähed taeva koos oma ranaadikildudega,
võib äkki juhtuda, et saad õndsaks, sest maa peal niikuinii midagi loota pole.
Aasmäe: Jääajast alates ei ole Eestis kunagi nii palju rikkust olnud kui praegu. Ja keskmine eestlane, sõltumata sellest, mida me ise arvame, on sealt kusagilt ekvaatorilt vaadates jõukas inimene. Selle pildi järgi ei tehta meil ja sakslasel mingit vahet. Igapäevane sissetulek, mis meil on, võimaldab elada nendest nii palju paremini, et neil on see erinevus juba ükstaspuha.
Lang: Mitte ainult ekvaatoril, kui sa pidasid silmas Aafrikat. Kolmekümnendatel aastatel oli maailmas üks kõige edukamaid majanduslikke riike Argentiina. Tänane argentiinlane vaatab eestlast kui väga rikast inimest. Nii et msaailm on väga mitmekesine.
Raid: Mis te vihjate nüüd, et vähemuse rikkus viib varem või hiljem revolutsioonini?
Lang: Rahulolematus on ju olemas.
Aasmäe: Jook, nagu öeldakse, juba käärib.
Raid: Milline süsteem võiks eestlasele täna meeldida?
Lang: Eestlastel igaühel on oma süsteem. Jumal tänatud, sellepärast ei lähe ükski revolutsioon siin läbi. Seni kuni ei teki sellist tõelist rahvaliidrit – ja ma loodan et seda vähemalt mõnda aega ei teki. Sellist, kes võtaks omaks ideoloogia, et võim rahvale lähemale, aga mina olengi võim. Mina olengi see messias, eks ole.
Aasmäe: Jah, jah. Aga siin on veel üks huvitav aspekt. Sa ütled, et demokraatiat tuleb kaitsta sellega, et ükski inimene ei saaks teatada, et võim rahvale lähemale ja mina see võim olengi. Ameeriklased, kes on ka suured individualistid, on taolise asja väga huvitavalt selle lahendanud. Kõik presidendid, kes on rahvale liiga ligidal, lastakse lihtsalt maha.
Lang: Meenutame Garcia Marquesi suurepärast teost “Sada aastat üksildust”. Seal on
üks niisugune suurepärane koht, kus vend viskub hobuse selga ja karjub, et palun edaspidi nimetada mind koloneliks. Meil on Eestis ka korduvalt olnud neid vendi, kes on üritanud hobuse selga viskuda, ainult et hobune on enne õnneks eest ära jooksnud. Nii kaua, kui igal inimesel on see oma süsteem ja oma revolutsioon ja neid inimesi on niivõrd palju, et keegi seal ei pääse domineerima, siis Eesti areneb väga heas, mõistlikus suunas. Ja siis ühel päeval tuleb meil paraku mõelda üheskoos, mis saab nendest hulludest, kes splinti hakkavad ära tõmbama.
Raid: Loogiline, et niikaua kuni Eesti ühiskond annab igale ühele võimalikult palju personaalse pürgimise võimalusi, siis tegeldakse oma asjaga, ei hakata logelema ja revolutsiooni jaoks pinnas puudub. See on tegelikult meie jaoks põhiküsimus. Et anda igale inimesele personaalseks pürgimiseks võimalus tema võimete, oskuste ja suundumuste kohaselt, tuleb häbelikult tunnistada, et vaatamata sellele, mida kirjutavad lehed, on see viimase kümne aasta jooksul suhteliselt hästi õnnestunud. Me võime seda süsteemi kiruda, kuid mina mõõdan seda ümbritsevaga. Ma mõõdan sellega, mis toimub mujal, millest meil suhteliselt vähe teatakse.
Aasmäe: Näiteks kui me süüvime Rootsi ühiskonda ja sotsialistlikku kuningriiklusse, siis ausalt öelda – keskmine eestlane, kes siin võib kiruda seda värki nii palju kui tahab, jääb pärast põgusamat tutvumist Rootsiga siiski üsna mõttesse. Jääda näiteks sinna ja hakata aktiivse subjektina toimima, ausalt öeldes? ega isu eriti ei ole.
Lang: Mina soovitaksin nendel, kes tahaksid näha mismoodi põllumajandust on võimalik korraldada, käia Prantsusmaal. Sõita mingisse farmi, kus lehm 2,2 eurot päevas saab. Ja siis vaadata selle pilguga, et eesti talumees – isegi oma väikeste oskuste juures näiteks võrreldes hollandlasega – suudab ikka suhteliselt õistuspäraselt
majandada.
Raid: No vähemalt Eestis õnneks revolut siooni jaoks pinnast leiduda ei tohiks.
Lang: Ei tea, ei tea? Alamkihid tahavad ja ülemkihid suudavad.
Raid: Heh, nii et lootus ikkagi jääb?
Lang: Jõudu kõigile, kes revolutsiooni tahavad teha, annaks jumal ainult, et neid tahtjaid oleks palju ja igalühel oleks oma programm.
Aasmäe: Vähemalt 200-leheküljeline!
