Mäletan 1991. aastat, kui sattusin Dubasarisse, väikesesse asustatud punkti Dnestri äärses Moldaavias. Sel ajal töötasin Moldaavia parlamendi ajalehes, millel oli patriootiline nimi “Staful Tarii (sõnasõnalt “riigikogu”). Ma ei suhtunud asjasse eriti tõsiselt, sest olin lugenud, kuidas Ostap Bender karjus Nõukogude-Rumeenia piiri ületamisel (võib-olla sealsamas Dubasaris) ülbetele piirivalvuritele – Ma kaeban teie peale Staful Tariisse – riigikokku!
Aeg oli rahutu, revolutsiooniline, ning mind saadeti alati sinna, kus oli kõige huvitavam ja ebakindlam.
Dubasaris muutus just siis situatsioon keeruliseks. Elanikkond jagunes selle järgi, kes on “poolt”, kes “vastu”. Konfliktil polnud ei etnilist ega religioosset iseloomu. Asi oli palju tumedam ning segasem. Jämedalt väljendudes jooksis eriarvamus nende vahel, kes olid Ki?injovi ja kes Tiraspoli poolt. Esimesed olid “rumeenlased”, teised “venelased”. “Venelased” kogunesid väljakule, protesteerisid rumeenia keelele ülemineku ja ladina tähestiku kehtestamise vastu. “Rumeenlased” tulid kohale muusika ja fanfaaridega. Kui nad ilmusid linna peale, endal põsed pasuna puhumisest punnis, märkasin, et “venelaste” käes helkisid juba noad ja ketid. Just sel hetkel sain aru, et selles konfliktis jäävad kaotajaks “rumeenlased”.
Miks kirjutan neid rahvusi jutumärkides? Sellepärast, et kogu sealne taust on vägagi keerukas.
ENNE OKTOOBRIREVOLUTSIOONI
Tunnen, et on saabunud moment selgituseks. Selline arusaamatus nagu Moldaavia NSV, täpselt nagu ka ENSV, tekkis 1940ndal aastal. Bessaraabia okupeerimise resultaadina, mis oli ajaloolise Rumeenia provintsi Moldaavia idaosa, muutus viimane Nõukogude Liidu osaks. Kuni selle ajani kuulus provints Rumeenia kuningriiki, veel enne oli aga Venemaa kubermang. Vene kubermanguks sai Bessaraabia 1812 aastal – peale Venemaa ja Türgi vahelist lepingut, enne mida olid Moldaavia ja Valahhia omakorda olnud Türgi vasallriigid. Peale 1812. aastat andsid venelased Bessaraabiale administratiivse ja kultuurilise autonoomia.
Ent 1829. aastal, olles aru saanud, et seda ei ole vaja ei rumeenia aristokraatiale, aga veel vähem talupoegadele, muudeti territoorium Bessaraabia kraiks, seejärel tavaliseks kubermanguks. Dnestri vasak kallas, sellega koos ka Dubasari ja Tiraspol, sinna alla ei kuulunud – see oli osa niinimetatud Novorossiast.
Siit ka praeguse konflikti algus. Ent asjad läksid veel segasemaks.
PEALE OKTOOBRIREVOLUTSIOONI
Peale revolutsiooni otsustas ülalpoolmainitud organism Staful Tarii – riigikogu -, ühi neda Bessaraabiaga Rumeenia koosseisus. Venemaaga ei kirjutatud samas alla mingeid lepinguid. Ja kogu selle aja luges Moskva territooriumit Dnestri ja Pruti vahel endale kuuluvaks. Et Rumeeniale vastu seista, liitsid venelased 1924. aastal Dnestri äärsed mõnikümmend rumeenia küla Nõukogude Ukrainaga, pannes maalapi nimeks Moldaavia Autonoomne Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Sellest sai järjekordne eelpost liikumiseks lääne poole.
Peale Bessaraabia okupeerimist andis Stalin Ukrainale Bessaraabia lõuna- ja põhjaosad, liites ülejäänud Bessaraabia osad Moldaavia Autonoomse vabariigiga – see tähendab, et ühendas mitmeski aspektis kaks täiesti erinevat regiooni. Sellest territooriumist saigi Moldaavia NSV.
*
Viis aastat tagasi külastas mind üks mu sõber Ki?injovist. Sõitsime minu juurde Lasnamäele. Korraga vaatas ta bussiaknast välja ning hüüatas: “Oi, meri! Teil on meri!” Ning lisas peale pausi – nukralt: “Ka meil oli kunagi meri?” “Projebali more, sorry,” ütlesin talle rõõmsalt.
KALA?NIKOVIGA TANKIDE VASTU EI SAA
Täpselt nagu mujalgi Nõukogude Liidus, koosnes kogu administratsioon “omadest”, nõukogude inimestest. Näiteks olgu toodud, et esimest korda sai sealse kompartei juhiks bessaraablane alles 80ndatel aastatel. Nagu siingi, toimus ka seal pidev nõukogude inimeste ja kohalike kaugenemine. Kui tiblad üldse rumeenia keelt rääkisid, andsid nad end kohe aktsendiga ära, nende silmis jälle olid kohalikud pahad “rumeenlased”, see tähendab, et fa?istid ja natsionalistid. Kõik umbusaldasid üksteist, mõnikord isegi vihkasid – vaikselt, kuni saabus perestroika. Perestroikaga koos ilmusid välja vanad noad.
1992. aasta viis avaliku sõjalise konfliktini. Ki?injovi politesiüksused põrkasid kokku Dnestri äärse omakaitsega, peale seda ka endise Nõukogudel Liidu, nüüd juba Vene tankidega. Kala?nikoviga tanki vastu ei saa. Nii juhtuski, et Dnestri äärne kuulutas end Ki?injovist rippumatuks.
Peaaegu kohe alustasid Ki?injov ja Tiraspol rahuläbirääkimisi, OSCE, Kiievi, Bukaresti ja loomulikult Moskva osavõtul. Kuigi see protsess kestab juba 12 aastat, pole asjal mingeid tulemusi. Nende aastatega on erinevad pooled õppinud lihtsalt teineteisest sõltumatult elama.
KI?INJOVI JA TIRASPOLI ERINEVUSED
Ki?injov tegi näo, et hakkab kohe-kohe reforme läbi viima. Aga siis, kui valimistel võitsid kommunistid, jätsid nad isegi teesklemise, et kavatsevad midagi ette võtta. Statistika järgi on Moldaavia praegu Euroopa vaeseim riik, kõige õnnetuma elanikkonnaga. Tiraspol ja Dnestri äärne näitasid ennast teovõimelisemalt. Nad ehitasid välja riiklikud struktuurid oma bürokraatiaga, piirivalvega, armeega, mille koosseisus on 18 täiesti kaasaegset tanki (Moldaavial pole ühtegi).
Vaatlejad ütlevad tihti, et Dnestri äärne on nagu Nõukogude Liidu reservaat, punaste lippudega, Lenini mälestusmärkidega, loosungitega majade seintel (nagu “Au tööle!”), vana nõukogude mentaalsüsteemiga, millele lisandub maffia.
Jah, see on tõsi, ent mitte sajaprotsendiliselt. Tiraspol meenutab mõnes mõttes kaasaegset vaest Vene provintsi, kus kommunistlik ideoloogia on ühinenud endiste vastaliste, mustsadalastega.
Aga veel on Dnestri äärne tuntud selle poolest, et nad toodavad ja müüvad illegaalset “Belõi Aisti” ja raketikompleksi “Grad”.
MOSKVA KAKS PROJEKTI
Kui Moldaavia presidendiks sai praeguse kommunistliku partei liider Voronin (endine miilitsakindral), uskusid mõned, et kohe kirjutatakse alla ka rahuleping Dnestri äärse vabariigiga. Ent isegi tema, hoolimata Putini toetusest, ei suutnud Dnestri äärse liidri Smirnoviga kokku leppida.
Eelmisel aastal pakkus Moskva Ki?injovile ja Tiraspolile välja uue plaani Moldaavia föderaliseerimiseks. See tähendab, et uus Moldaavia Vabariik koosneks võrdsetel alustel Dnestri äärsest, Gagauusiast, Bulgaaria autonoomsest rajoonist ning ülejäänud Moldaaviast. Ent siseopositsiooni – ja mis peamine, USA – vastuseisu tõttu keeldus Voronin lepingule alla kirjutamast. Läbirääkimised jook sid jälle tupikusse.
Peale seda on hakanud levima kuuldused veel ühest, uuest Moskva ettepanekust – Ki?injovi ja Tiraspoli rahumeelsest lahutamisest. Kui selline projekt tõesti eksisteerib, on asi igal juhul mõistlik. Ainukeseks probleemiks jääb sel juhul, mida teha Dnestri äärse vabariigiga, kuna – välja arvatud sealne juht ja tema klann – pole seda kellelegi vaja.
ONU JA TÄDI LOOTUS
Kõige loogilisem oleks, et Dnestri äärne re gioon läheks Ukrainale, piirkonnale, kuhu ta kuulub ajalooliselt, kultuuriliselt ning psühholoogiliselt. See situatsioon kergendaks Moldaavia olukorda ning Moldaavia võiks ühineda Rumeeniaga. Ning kõik oleks OK.
Kahjuks eksisteerib see plaan siiski vaid ideaalis. Selliseks lahenduseks pole valmis ei nõukogude juurtega poliitikud Ki?injovist ega ka Tiraspol, kes tahab säilitada oma illegaalse, ent väga kasuliku bisnisi. Ühesõnaga, jälle patiolukord. Ainus lootus on teadmine, et taoline situat sioon ei kepi ainult Venemaad ja Euroopat, vaid ka USA-d. Ei maksa unustada, et kõnealune regioon on NATO piir, paari aasta pärast aga ka Euroopa Liidu oma. Ja see on juba tõsine värk.
Praegust Ki?injovi ja Tiraspolit võiks võrrelda teismelistega, kes suitsetavad, joovad mitte ainult õlut, vaid ka viina, varastavad ning saadavad kõiki kogu aeg perse.
Üks lootus on niisiis onul, erupolkovnikul (Washington), teine rangel, ehkki veidi mõttetul tädil (Euroopa Liit). Tädi võiks tattidele pidada loenguid eetikast, onu, kui vaja, haaraks pükstelt rihma.
