PIIR POLE VAID MÕTTELINE JOON KAARDIL: Eesti-Vene piirilepingu esimene lugemine riigikogus toimub lähiajal, hiljemalt mai keskpaigas. Kartograaf Tõnu Raid kirjeldab sellele mõeldes lähemalt Eesti piiri ajalugu.
Parima käsitluse Eesti idapiiri ajaloo ja arengute kohta on andnud Tartu ülikooli ajaloodoktor Anti Selart raamatus „Eesti idapiir keskajal“ (1998). Enne teda tõendas baltisakslane Carl von Stern, et keskaegne Eesti alade kagupiir püsis Võhandu – Mädajõe – Piirioja – Piusa jõe – Meeksi oja – Jurnari oja – Pedetsi jõe joonel peaaegu muutumatuna ligi 700 aastat kuni Tartu rahu sõlmimiseni 1920. aastal. Seega võib arvata, et piiri kujunemine ja maade jagunemine eestlaste ja venelaste mõjusfäärideks Kagu-Eestis oli alanud juba enne muistse vabadusvõitluse algust. Olgugi et suuri piirimuudatusi neil aladel pole olnud, toimusid siingi aeg-ajalt väiksemad piiride nihutamised.
Üle piiri suhtlus neil aladel oli elav, kuid keeleoskuse puudumine sai takistuseks õigeusu laiemale levikule. Keelest olulisemaks eraldavaks teguriks oli just usukuuluvus. Nii oli ja jäi Vana-Liivimaa idapiir kahe suure kultuurivaldkonna eraldusjooneks. Seega saame väita, et Eesti ala idapiir on Ida-Euroopa põhjapoolsetel aladel olnud pikkade aegade jooksul üks püsivamaid, vähemasti kui seda võrrelda Soome või Poola idapiiridega.
Tartu rahu järgne piir
Tartu rahuleping oli esimene dokument, milles tunnustati Eesti Vabariiki. Sama dokument oli esimeseks välislepinguks ka kommunistliku Vene valitsusele. Muu hulgas määras Tartu rahu kindlaks ka Eesti alade idapiiri, mis pandi paika eestlastele soodsates oludes. Venelased on tänapäeval väga kõrgel diplomaatilisel tasemel sõnaselgelt öelnud, et bolševike võim Venemaal oli ebaseaduslik. Seega on mõistetav, miks tänane Venemaa Tartu rahulepingu kehtivust tunnustada ei taha. Kuid see piirileping puudutas piirijoont ainult maismaal. Tookordne rahvusvaheline mereõigus merealade piire veel ei sätestanud.
Tartu rahulepingu alusel määratud piiri mahamärkimiseks moodustati Eesti-Vene piirisegakomisjon. Komisjon alustas tööd 26.02.1920, esimene koosolek peeti Dubrovka külas. Komisjoni ülesandeks oli vastavalt lepingu artiklile 8 piiri määramine ja rajamine looduses. Ehitustööde hõlbustamiseks jagati piir kolmeks rajooniks: Narva, Peipsi ja Irboska rajoon.
Suurimaks probleemiks segakomisjoni ees oli Lõuna rajoonis lõik Šprehtitsi külast Kudepi karjamõisani. Mõlema poole esindajad segakomisjonis tunnistasid vajalikuks piiri rajamist piki Kudepi jõge. Kuid rahulepingule lisatud kaardil oli piirijoon näidatud selles lõigus sirgjoonena, mitte mööda jõge. Lõplik kokkulepe jõepiiri kasuks saadi alles 18. augustiks 1920.
Väljaehitatud piiri kohta koostasid Venemaa topograafid pooleverstases mõõtkavas kaardi, kaardistatud riba laiuseks oli üks verst (pool versta kummalgi pool). 1920. aasta piiri iseärasuseks on pikkade sirgete piirilõikude olemasolu, mis tunduvalt lihtsustas mõlema poole piirivalvurite tööd. Piir oli lõplikult valmis 30. novembril 1921, mil Toompeal allkirjastati valmimise akt. Ajakirja Sõdur (18.10.1924) andmeil oli piiri üldpikkus 261 versta, millest 140,5 versta moodustas piir Peipsi ja Pihkva järvel.
Pärast riigi taastamist: piirilepingu taust 1991–2005
Eesti-Vene piiriläbirääkimised algasid juba 1991. aasta jaanuaris koos Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni riikidevaheliste suhete aluste lepingu sõlmimisega. Põhiliseks küsimuseks muutus, millisest tähtajast lugeda Eesti Vabariigi olemasolu algust. Kas Eesti riik taastati Tartu rahu järgse riigi õigustes või loodi Eesti riik Venemaa nõusolekul alles 1991. aastal. Kogu maailm tunnustab meid Eesti riigi järjepidevuse alusel. Ainult Vene riigil on siiani vaid neile omane erinev arusaamine asjade käigust. Muidugi raskendasid ühiste seisukohtade kujunemist mitmed sündmused piirialadel, näiteks kaitseliitlaste poolt Tartu rahu piirijoonele Eesti riigi tunnuste paigutamine Komarovka lähistel ja Petseri taga. Kaudseks vastuseks sellele sündmusele oli juunis 1994 välja antud Jeltsini ukaas, mille alusel Venemaa asus ühepoolselt oma piiri maastikul välja ehitama. Sama aasta detsembris käis president Jeltsin Petseris ja piiril, kus ta deklareeris, et Venemaa ei anna tolligi ära oma põlistest aladest.
Eesti peaminister Andres Tarand tegi detsembris 1994 Helsingis avalduse, et Eestil ei ole mingeid territoriaalseid pretensioone Vene maadele. Vene propagandal Eesti-poolsete territoriaalsete nõudmiste kohta olid jalad alt löödud. Siiski ei muutunud läbirääkimistel midagi märgatavalt lihtsamaks, sest Venemaa oli arvamisel, et Eesti ja Venemaa vahelise ametliku piirijoone puudumine raskendab meie pääsu Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.
Need olid olulisemad sündmused enne, kui 1995. aastal loodi riiklikud delegatsioonid piiriküsimuste lahendamiseks.
Venemaa geodeedid võtsid piiri väljaehitamise aluseks kuni 1991. aastani kehtinud NSVL-i sisesed liiduvabariikide vahelised administratiivpiirid, mis ei olnud maastikul märgistatud.
Delegatsioonide tasemel kirjutati piirilepingu tehnilisele projektile alla Peterburis 1999. aasta veebruaris. Piirijoone tulevast asukohta käsitlev tehniline dokument ongi see, millele Moskvas mais 2005 pidulikult alla kirjutati. Eesti riigikogu kinnitas selle koos preambuliga juunis 2005, mille järel Venemaa välisminister Lavrov allkirja tagasi võttis. Preambuli lisamine lepingutele on rahvusvaheline tava, mida siiski väga sageli ei kasutata. Venemaa ise on seda kommet märgatavalt tihti kasutanud, kuid hakkas seekord lapse kombel jonnima.
Nüüd, 2014. aastal, ollakse jõudnud uue katseni viia piirilepingu sõlmimine lõpuni.
Vaatame lühidalt Tartu rahu järgsete piiride muutmist Eesti NSV piirideks aastail 1944–1957.
1943. aasta novembri lõpul toimus Teherani konverents, kus Churchill ja Roosevelt andsid Stalinile vabad käed suure osa Ida-Euroopa okupeerimiseks. Veebruari algul 1944 oli alanud Leningradi rinde suurpealetung ja Eesti „vabastamise“ tähtajad Punaarmee staapides juba määratud. Käisid ägedad lahingud Narva pärast. Eestlased Saksa vägedes võitlesid „vabastajate“ tagasitõrjumiseks ja Eesti riigi ning rahva elu nimel, rinne seisis veebruarist juulini Narva all ning Sinimägedes.
Samal ajal tehti Vene tagalas esimesi ettevalmistusi nõukogude võimu kehtestamiseks Eestis valmistati ette venekeelset ülevaatekaarti Eesti alade kohta. Väike märkus selle kaardi allserval näitab, et administratiivpiirid sel kaardil on antud seisuga 10.02.1944. Ilmselt oli kaart mõeldud kasutamiseks tulevasele uuele (venekeelsele) nõukogude administratsioonile.
Veebruaris 1944 oli Pihkva oblast moodustamata, mistõttu kõnealuse kaardi Eesti maakondade nimistus esineb veel Petserimaa ja tema vallad. Ja mis kõige olulisem, kaardil on Eesti piirina näidatud Tartu rahu järgne piir kogu tema ulatuses Narva lahest alates kuni kohtumiseni Läti piiriga Babino all. Nõukogude kooliajaloos õpetati, et edukad Nõukogude väed ületasid nn Tartu operatsiooni käigus Eesti piiri 10.08.1944 ja et Eesti NSV uue valitsuse asukohaks sai Võru linn. Molotov-Ribbentropi pakti viiendal aastapäeval 23.08.1944 moodustas NSVL Ülemnõukogu Pihkva oblasti, mille koosseisu läksid ka Petserimaa vallad Järvesuu, Kalda, Linnuse, Lõuna, Petseri, Roodva, Saatse, Senno ja Vilo. Nõnda pandi Eesti NSV uus piir Pihkva oblasti ja Võrumaa vahele paika seisuga 23.08.1944. Seni on teadmata, kas Eesti nõukogulastelt ka midagi asja kohta küsiti. Samal ajal võeti ka Lätilt ära rida piiriäärseid valdu.
Kuid Narva jõe tagused alad venelasi augustis 1944 miskipärast ei huvitanud, need on jäetud „ebaõiglaselt“ veel Venega ühendamata. Viga parandati alles 19.10.1946, mil ENSV ülemnõukogu ühendas Narva jõe tagused „iidsed Vene alad“ Venemaaga.
Eesti piiri Setumaa lõigus muudeti veel kaks korda. 03.10.1946 ja 09.09.1957 ning peab ütlema, et Eesti kasuks. Alles seejärel jäi Eesti NSV administratiivpiir vastu Venemaad kogu oma ulatuses paigale ja kehtib sisuliselt siiani „kontrolljoone“ nime all. Mingit kirjalikku piirikirjeldust selle piiri kohta pole siiani õnnestunud leida ja ega suure Venemaa sees neid riigisiseseid piire maha ei märgitudki, natsionalismipuhangute vältimiseks. Kuid Värska rahvas teadis selgelt, kus lõppes Eesti ja algas (Pihkva) oblast.
18. veebruaril 2014 Moskvas teist korda allakirjutatud piirilepe paneb Eesti riigile kohustuse ka piir välja ehitada.
1920. aastatel ehitati märksa pikem piir välja aasta ja üheksa kuuga. Eesti riik pole 1999. aastast alates sõrmegi liigutanud piiri ehitamise ettevalmistamiseks ja isegi mitte oma seadusi kohendanud väljaehitamise hõlbustamiseks, seega võib arvata, et aega piirilepingu lõplikuks allakirjutamiseks läheb rohkem kui üks „viisaastak“.
Tööd, mille tegemiseks Eesti mitmed valitsused oleks võinud möödunud 15 aasta jooksul (1999–2014) väga palju ära teha, on põhimõtteliselt kahte liiki.
Esiteks kohendada mõningaid seadusi, soodustamaks tulevase piiri väljaehitamist. Praegu on meil olemas seadus, mis ütleb, et piir on mõtteline joon (kuid ei sätesta, kus see mõtteline joon asub), ja teine seadus, mis ütleb, milline on piiritulp Eesti riigi piiril (materjal, kuju, värvid, mõõdud jne). Vajaksime aga märksa rohkem, näiteks riigipiiriseadusse mitmete tehniliste täienduste sisseviimist ja piiriribasse kuuluvate rajatiste kinnitamist.
Kindlasti on vaja kinnitada Veeteede ameti mõõdistatud Narva jõe faarvaater, see akt oleks Eesti huvide kaitsel üks kindlamaid tugesid tulevases piiri mahamärkimise töös.
Oleks vaja, et valitsus annaks siseministrile õiguse kinnitada määrustega tulevasel piiril tehtavate tööde nimistu ja ulatus. Vaja olnuks teha keskkonnakaitseliste tegevuste algatamist ja koordineerimist piirilähedasel alal ning muudki. Materjale nende ettepanekutega võib siseministeeriumi kappidest leida suure kausta jagu, seaduste muutmised poleks lisakulusid kaasa toonud, kuid otsused nende ellurakendamise kohta ikkagi puuduvad.
Teiseks tulnuks 15 aasta jooksul eraldada minimaalnegi raha sildade, purrete ja patrullradade rajamiseks piirilähedastel aladel piiri valvamise hõlbustamiseks. Polnud riigimehelikult mõtlevaid ametnikke ja õigustamatult nimetati Eesti Vabariigi territooriumil toimuma pidanud riigisiseseid tegevusi „poliitiliseks probleemiks“.
Eelnimetatud tööd võtavad palju aega ja maksavad kohutavalt palju ning seda ka pärast piirilepingu allakirjutamist. Teha saab neid töid vaid etappide kaupa, järjekorras.
