Tänapäeval on kõige tuntumad legendid vana Praha kohta seotud juudi pärimusega. Tavaliselt alustatakse selliseid raamatuid looga sellest, kuidas juudid Prahasse tulid ehk vürstinna Libu?e ennustusega. Nimelt olla hallil hämaral ajal ühel T?ehhi valitsejal olnud kolm tütart ja üks neist, Libu?e, olnud haruldane ettekuulutaja – ta valis ennustamisvõime abil välja t?ehhide tulevase valitseja ning määras pealinna ehitamiseks õige koha. Enne oma surma tegi ta veel ennustuse, et kord saabub Vltava kallastele jõuk võõramaalasi, kes usuvad ühtainsat jumalat ning et need tuleks külalislahkelt vastu võtta, sest nendest on hiljem kasu kogu riigile.
Maja, kus elab hermafrodiit
Selle loo kõrval eksisteerib ka üks palju vanem pärimus. See pole aga üldse seotud heebrealastega, vaid üllataval kombel hoopis Aasiaga. Kui juudi legende sisaldavaid raamatukesi võib osta igast lennujaamaputkast, siis sellest vanemast pärimusest teavad praegu vaid vähesed ja jäljed tollest kadunud loost on pillatud laiali üksikute autorite teostesse, kes on tegelenud rohkem Praha ajaloo peidetuma poolega. Kõnealuse pärimuse järgi oli Praha asutajaks hoopis Aasia Vendade Ordu (Orden der Asiatischen Brüder). Vana legendi kohaselt pidavat asuma ülal, Hradčanyis Alkeemikute tänavas (saksa k Alchemistengasse või Goldmachergasse, tänapäeval t?ehhi k Zlat? Ulička) maja, mis on nähtav vaid udus. Päise päeva ajal on seal lihtsalt kivi, mille taga asub järsk Hirvekuristik. Prahat asutades olevat salapärane Aasia Vendade Ordu asetanud selle kivi nurgakiviks majale, milles enne maailma lõppu hakkab elama hermafrodiit.
Sellele legendile toetub ka kirjanik Gustav Meyrink (1868-1932) oma kõige tuntumas teoses “Golem” (1915, eesti keeles esmatrükk 1930). Teose peategelane Athanasius Pernath külastab hoonet Hirvekuristiku serval ja kirjeldab seda nii: “Aiamüür on üleni kaetud mosaiigiga. Sinised türkoosid kuldsete, konnakarbiga sarnanevate omapäraste freskidega, mis kujutlevad egiptuse jumala Osirise kultust. Kahe poolega uks on jumal ise: kahepoolne hermafrodiit, mille moodustavad uksed – parempoolne naine, vasakpoolne mees. Ta istub kallil siledal pärlmutrist troonil poolreljeefis – ja ta kuldne pea on jänese pea. Ta kõrvad on kikkis ja ligistikku, meenutades avatud raamatu lehekülgi.”
Praha ja Allahabad!
See ei ole esimene kord, mil Meyrink käsitleb Aasia Vendade ordu tähtsat rolli Praha asutamisel. Juba oma varasemas loomingus – näiteks vähetuntud novellis “Albiino” (1913) – võtab ta sama teema veidi teise nurga alt ette. Novellis tegutsevad iidse organisatsiooniga samanimelise roosiristlaste ordu liikmed. Meyrink seob nad igivanades pärimustes Praha linna loonud Aasia vendadega. “Albiinos” arutavad roosiristlased oma ordu allakäigu põhjuseid ja meenutavad liikumise suursugust ajalugu. Nende käsitluses olid roosiristlaste ordu esimesed loo?id loodud Prahas ja Allahabadis (!) Põhja-Indias.
See, täiesti uskumatuna näiv väide rajaneb Meyrinki puhul ilmselt aga foneetilisel kabalal. Mõlema geograafiliselt teineteisest nii kaugel asuva linna nimed on seotud t?ehhi sõnaga “pr?h” (eesti k “lävi, künnis”). Allahabad on tõesti ka tänaseni tuntud teise, islami vallutusele eelnevast ajast pärineva nimega Prayag.
On raske otsustada, millistele allikatele tugines Meyrink veel peale foneetilise kabala, sest mõningatel andmetel loodi roosiristlaste “Aasia Vendade Ordu” alles 1780. aastal Amsterdamis. Igal juhul leiavad asja arutavad salaseltslased kirjaniku novellis, et kui kunagi tehti tõesti suuri tegusid, rajati isegi linnu, siis nüüd on kõik see kadunud nagu suits ja nad on vaid mingid täisjoonud sead.
Alkorännakud keskaegses Prahas
T?ehhi rahva armastatud kirjandusklassiku Stavopluk Čechi (1846-1908) pika nimega teoses “Härra Broučeki uus epohhiloov reis, sedapuhku viieteistkümnendasse sajandisse” (1889, eesti k 1971) satub varem kõrtsist tulles kogemata Kuu peale juhtunud mees seekord Praha keskaegsesse minevikku. Kui majaomanikust härra Brouček väljub endale omaselt lõbusas hoos Hradčanyis asuvast väikesest kõrtsist Vik?rka, kaob tal järsku joomakoha esikus jalge alt pind ning ta kukub mingisse sügavasse ?ahti. Lõpuks avastab ta end ühest kummalisest keldrist, jõuab komberdades tõelisse varakambrisse ja väljub sõjaseisukorras olevasse XV sajandi Prahasse.
Mugav torisejast majaomanik Brouček on tõeline kodanlane ja arvab, et kummalised tundmatud tänavad, kuhu ta on sattunud, kuuluvad ilmselt juudi getole. Pärast ühte hiiglaslikku lompi astumist lubab ta juba homme kirjutada kõigest ajalehte: “See läheb üle igasuguse piiri. Niisugused kalatiigid keset tänavat! Ja missugune hais! Mul on aluspüksid nüüd kuuks ajaks selle lõhnaõliga läbi immutatud. Ja siis räägitakse veel ühiskondlikust tervishoiust.”
Pärast peadpööritavaid seiklusi hussiitlikus Prahas – kus majaomanikule meeldivad vaid toonane söök ja õlu – avastab Vik?rka kõrtsipidaja härra Würfel ta tühjast tünnist kõrtsi õuel. Igaks juhuks härra Brouček enam Vik?rkasse ei lähe ja hakkab edaspidi käima “Kuke trahteris” …
Golemi juures ja mujal
Ka allakirjutanu on kogenud midagi sarnast. Oma esimesel Praha reisil hakkasin kunagi sisenema restorani U Golema (Golemi juures), aga ei pääsenud sisse, sest parajasti väljus kõrtsist hiiglaslik, ebamäärane ja väga määrdunud olend. Alles pärast esimest ehmatust taipasin, et tegu ei ole siiski Golemi enda, legendaarse Praha savimehega, vaid hoopis ilmselt köögipersonali hulka kuuluva hiigelnaisega, kes tuli väga mustas kitlis välja suitsu tegema. Kuid elamus oli ehe …
Samuti juhtusin ühes Hradčanyis asunud õllebaaris istuma lauda, mille otsas oli teistest toolidest tunduvalt suurem, peaaegu hiiglasliku trooni mõõtu tool, mis oleks hästi passinud Golemile. Küsisin baarmenilt, mida see peaks küll tähendama, ja sain vastuseks, et seal istub üks alaline kohalik kunde, hüüdnimega Krahv. See lugu meenus aastaid hiljem, kui sattusin Praha kuulsaimas jazzklubis istuma kord lauda, mille kohta seinal olev silt ütles, et siin oli nautinud muusikat ja muud Bill Clinton …
Praha melanhoolia
Praha on kindlasti üks maailma ilusamaid ja huvitavama ajalooga linnu, paljude teiste valitsejate kõrval ja kohal jääb ent Praha kõrgeimale troonile alati istuma keiser Rudolf II (1552-1612). Ta oli dominus mundi väga mitmes mõttes. See kuningas, keda tabasid tihti nädalaid või lausa kuid kestnud melanhoolia- ja depressioonihood, lõi renessansi õhtuvidevikus siia, tollasesse Euroopa keskusesse, ainulaadse kohtumispaiga paljudele maagidele, alkeemikutele, astroloogidele, kunstnikele ja kirjanikele. Ta võttis vastu inglise maagi, Elizabeth I nõuandja John Dee, itaalia filosoofi Giordano Bruno ja kunstniku Giuseppe Arcimboldo ning palju teisi.
Rudolfi vabameelsus pärines lapsepõlvest. Viibides nooruses oma onu, Hispaania kuninga Felipe II õukonnas, nägi ta dogmaatilise religiooni mõttetut julmust teisitimõtlejate suhtes. Hiljem suhtus ta ilmse vastikusega katoliiklusesse ja räägitakse legende sellest, kuidas ta keelas lossivaimulikel oma juuresolekul kirikus ristimärgi tegemise. Sellest kõigest kaebasid muidugi ka Vatikani diplomaadid kohe paavst Clemens VIII-le …
Rudolfi kireks oli alkeemia, millega ta tutvus juba oma onu raamatukogus Madridis. Hiljem hakkas teda juhendama Rudolfi isa Maximilian II-ga koos töötanud õukonnaastroloog ja keisri ihuarst doktor Thaddaeus Hagecius, kes oli rahvuselt t?ehh ja okultse filosoofia meister. Tema majas Prahas Bethlehemy väljakul käisid koos linna olulisemad alkeemikud ja töötas laboratoorium. Rudolf rajas enda labori Praha kindluse põhjaküljes asuvasse Püssirohutorni. See on ka üks väheseid kohti Euroopas, mille kohta võib kindlasti öelda, et siin on muudetud elemente. Paralleelselt mitme laboriga otsis ta maailma saladust ka kõiksugu harulduste kollektsioneerimise kaudu. Rudolf II saigi Euroopa suurimaks kollektsionääriks. Ometi ei aidanud kõik seegi, keisrit tabas valusalt keskeakriis ja nimetatud melanhooliahood, ta sulgus lossi, vältis suhtlemist ning oli lõpuks sunnitud enda venna Matthiase kasuks võimust loobuma, kuid Praha jääb alati Rudolf II linnaks. See oli Praha kõrgaeg.
Ka Tallinnas, ühes Väike-Karja ja Müürivahe nurgal asuvas inglise õllebaaris ripub keldrisse viiva trepi kohal Rudolf II pilt. On täiesti usutav, et sellest keldrist pääseb otse vanasse Prahasse. Aga mitte kunagi ei juhtu see enne viite õlut …