Moskvas peetakse suurejoonelist võidupüha. Aga ainult naiivsed poliitikud võivad väita, et Putini Venemaa soovib avaldada tunnustust veel viimastele elus olevatele Teise maailmasõja veteranidele. Ei olnud Stalinil sooja ega külma inimestest, veel vähem sõduritest, keda miljonite viisi mõttetutes rünnakutes surma saadeti. Ei olnud sõduritest sooja ega külma ka Hru?t?ovil, ega puhmaskulmsel Bre?nevil, ega ole ka endisel saamatul KGB ohvitseril Putinil. Juhid vajavad suuri massiüritusi enese enesetunde ja tähtsuse tõstmiseks. Midagi muud peale võidu Teises maailmasõjas pole aga eriti võtta. Ning sellest külluslikust priiskamisest ja prassimisest on muidugi kutsutud osa saama ka hordid meretaguseid valitsejaid.
Stalin ja Hru?t?ov teadsid suurepäraselt, miks puhkes Teine maailmasõda, nende endi käed olid küünarnukkideni – kui mitte kaenlaauguni – verised. Nad teadsid sedagi, et plaanid ei täitunud, “Suurt Euroopa vabastusretke” ei tulnud, punaarmee hobused jäid Atlandi ookeanis jootmata, Hitler jõudis ette. Seega ei pühitsetud ka N. Liidus sel ajal 9. maid kui riiklikku püha. Esimest korda tehti seda alles 1965. aastal, kui Bre?nev võimule tõusis. Temalgi oli vaja müüte ja kangelastegusid ja temalegi sobis sõda selleks hästi. Kõige pöörasemad müüdid sõjakangelastest ja kangelastegudest said hoo sisse just siis.
Kas Putin on teinud midagi nende lollakate kangelastegude ajastu lõpetamiseks? Vastus on, mitte midagi. Aga vaatame mõnda neist kuulsatest kangelastegudest.
NIKOLAI GASTELLO “KANGELASTEGU”
Nikolai Gastello isa Franz Gastõlo asus Valgevenest Moskvasse eelmise sajandi algul. Nikolai sündis 1907. aastal, 21-aastaselt astus komsomoli. 1932. aastal tegi kompartei Moskva komitee Nikolai Gastellole ettepaneku asuda õppima lennukooli. 1939. aastal on Gastello juba raskepommitajate TB-3 rühma komandör. Lahinguristsed sai lahingutes jaapanlastega Halkin-Goli juures, Talvesõjas, “vabastusretkel” Bessaraabiasse.
Gastello kangelasteost räägiti ka kõigile nõukogude ajal koolis käinud eesti lastele. Legend kõlas, et 26. juunil 1941 pommitas Gastello juhitud pommitajate eskadrill Valgevenes kiiresti edasiliikuvaid saksa soomuskolonne. Pärast ülesande täitmist sai Gastello meeskonna pommitaja tabamuse ning süttis. Kuna lennukit päästa polnud enam võimalik, suunas sangar põleva masina saksa kolonni keskele ja hukkus.
Juba kooliajal vaevas mind küsimus, et kes oli komandör Gastello meeskond. Miks teisi ei mainita, olid nad ju samuti sangarid, kes üheskoos kangelasteo sooritasid. Ehk konkreetselt: kapten Gastello, leitnandid Burdenjuk ja Skorobogatõi, vanemseersant Kalinin. Miks oli kangelane ainult Gastello? Isegi õpikutes nimetati Gastello lennukiks raskepommitajat TB-3, ehkki tegelikult oli see kaugpommitaja DB-3F. Selliseid pisiasju torkas silma teisigi. “Suurte kangelastegude puhul on selliste pisiasjade kallal norimine ebapatriootlik ja näitab õpilase poliitilist lühinägelikkust,” ütles õpetaja mulle otse.
Kohal, kus Gastello juhitud pommitaja saksa kolonni rammis ja kangelane hukkus, seisab tänase päevani uhke ausammas. Ainult millegipärast mitusada meetrit Molodet?no-Rado?kovit?i teest eemal. Mis siis tegelikult juhtus?
MIS GASTELLOGA TEGELIKULT JUHTUS?
26. juuni 1941, sõja viies päev, päev hiljem langes sakslaste kätte Minsk. Terved armeed püüdsid välja murda saksa vägede hiiglaslikest piiramisrõngastest. 207. kaugpommitajate polk sai ülesande pommitada vastase elavjõudu ja soomusvägesid, terveks jäänud sildu. Loomulikult oli kaugpommitajate polk mõeldud hoopis vaenlase kaugtagalas asuvate strateegiliste objektide hävitamiseks. Kuid Stalini kavandatud “Suure Euroopa vabastusretke” ennetas Hitler paari nädala võrra. Pole ime, et ilma hävituslennuväe katteta olude sunnil ebaharilikule ülesandele saadetud lennupolk kaotas kõik oma lennukid ja enamuse lendureid kahe nädalaga.
26. juuni hommikul lendas ülesandele rühm kaugpommitajaid kapten Aleksander Maslovi juhtimisel. Sihtmärgi kohal tabas komandöri lennukit seniitkahuri mürsk. Kõlas komandöri käsklus langevarjuga põlevast lennumasinast lahkuda. Kuid kõrgus oli juba liiga madal. Võimas kaugpommitaja sööstis maasse, teed täitnud saksa soomuskolonnide kõrvale. Ja ongi kõik. Kohalikud elanikud matsid Maslovi ja tema meeskonnaliikmed kiiruga sinnasamasse. Tänini seisab sellel kohal mälestusmärk kangelasele Gastellole.
Gastello lendas ülesannet täitma mõni tund pärast Maslovit. Komandöri lennuk ülesandelt tagasi ei pöördunud. Alles 10. juulil jõudsid polku tagasi ühelt teiselt pihtasaanud lennukilt end langevarjuga päästnud Vorobjov ja Rõbas. Esimene neist rääkiski, et olevat justkui näinud, kuidas komandör Gastello põleva lennukiga sakslaste tankikolonni rammis.
Kangelastegusid oli vaja ja millal kommunistide propaganda enne on viitsinud reaalsust uurida? Gastello oli samuti tubli komnoor ja ustav kommunist. Ja võibolla armastas Maslov näiteks napsitada või oli oma naise maha jätnud. Kes neid kommunistide valikuprintsiipe teadis.
Nüüd: kas Maslovi ja Gastello loos on tänapäeva Venemaal õiglus taastatud? Tuhkagi. 1951. aastal kaevati haud lahti. Seal olid loomulikult Maslovi ja tema kaaslaste jäänused. Maeti need siis kangelaskalmistule ümber, Gastellole pühendatud hauakivi alla. Maslovi lennuki jäänused viidi aga Minskisse muuseumi, kus neid eksponeeriti Gastello lennuki jäänuste pähe. Maslovi omastel kästi vait olla ja nii lebab see lendur siiani kusagil Valgevene mullas koos paljude saatusekaaslastega kui teadmata kadunud. Arhiivis hävitati aga Maslovi lennupäevik ja muud dokumendid.
Selle loo finaal on eriti mõtlemapanev. 1996. aastal tunnustati Venemaa presidendi Jeltsini käskkirjaga nr. 636 ka Maslovit. Kogu tema lennukimeeskonda autasustati postuumselt Venemaa kangelase aunimetusega. Tõsi, mitte küll saksa tankikolonni rammimise eest. Kuid Maslovi omaaegsel langemiskohal seisab ikkagi mälestussammas Gastellole.
ALEKSANDR MATROSSOVI “KANGELASTEGU”
Matrossovi kangelastegu on samuti kõigile kommunistliku re?iimi idiootsusi taluma pidanud inimestele hästi tuttav. Lisaks seob Matrossovi kangelastegu meid veel sellega, et see juhtus 1943. aastal Punaarmee Velikije Luki pealetungi ajal, kus sõdis ka punane Eesti laskurkorpus. Laskurkorpuse hiigelkaotused olid sama mõttetud komandöride lollused ja kommunistlike juhtide kuritegelikkuse tagajärg, nagu Matrossovi kangelastegu.
Kodusõja invaliid Junus Jussupov abiellus vanas eas noore kaunitari Muslimaga. 1924. aastal sündis neil poeg ?akirjan. Sünnitunnistusele kirjutati aga perekonnanimeks hoopis vanaisa nimi Muhhamedjanov. ?akirjani ema suri, kui poiss oli 6-7-aastane. Isa võttis uue naise ja hiljem abiellus kolmaski kord. Majja tuli uute naistega uusi lapsi ja nii sattus ?akirjan Ba?kiirias lastekodusse, kus ta dokumentides ilmub välja juba Sa?a Matrossovi nime all. Ilmselt oli venelane lihtsam olla, kui tagakiusatud rahvaste esindaja. Järgmisena leiame Matrossovi jälje Ivanovo kolooniast. Mille eest ta sinna sattus, pole teada. Küll aga on teada tema selleaegseid hüüdnimesid: ?urik-?akirjan, ?urik-Matrogon, ?urik-ma?inist.
Järgmised jäljed Matrossovist pärinevad 1939. aastast Kuibõ?evist, kus miilits võttis ta kinni passire?iimi rikkumise eest. Järgmine jälg on juba 1940. aastast. Saraatovi kohus mõistis Matrossovi süüdi selle eest, et ta ei lahkunud linnast 24 tunni jooksul pärast miilitsa poolt isiku tuvastamist. Olgu öeldud, et selle otsuse muutis N.Liidu ülemkohus alles 1967. aastal! Sõda tabas Matrossovit Ufaa parandusliku töö koloonias, kus ta istus kuni 1942. aasta septembrini. Seejärel suunati ta Orenburgi lähistele jalaväe pooleaastastele kursustele. Seal astus ta ka komsomoli. 25. veebruaril 1943 suunati reamees Matrossov 91. Vaikse ookeani Stalini nimelisse vabatahtlikku mereväebrigaadi. Kaks päeva hiljem sooritas ta oma müstilise kangelasteo T?ernu?ki küla all.
Kõik teame Matrossovi kangelasteo kirjeldust. Viskus d?oti ambrasuuri ette, kattes kehaga sakslaste kuulipildujatule. Niimoodi tõusid kaasvõitlejad rünnakule ja vallutasid küla.
MIS MATROSSOVIGA TEGELIKULT JUHTUS?
Muidugi teavad kõik, et kui inimest tabab vintpüssikuul kasvõi kätte, paiskab see inimese pikali. Kuulipilduja tuld kattes oleks Matrossovi keha lennanud d?otist kaugele eemale. Aga kommunistidele ei tähendanud füüsikaseadused midagi. Nagu teame, sai Matrossovi eeskuju kangelastegude sarja avalöögiks. Kõik väeosad tahtsid oma matrossovlasi ja kes vähegi vaenlase d?oti lähedale sattus, omas võimalust matrossovlaseks saada. Tegelikult sai komandör või komissar d?oti juurest leitud võitleja laiba korral võimaluse raporteerida uuest matrossovlasest oma väeosas. Tõele au andes peab lisama sedagi, et enne Matrossovit oli vaenlase d?otte granaatidega hävitatud küll ja küll. Mõned matrossovlased jäid isegi ellu.
Mis juhtus tegelikult? Matrossovil õnnestus pääseda vaenlase kuulipilduja d?oti katusele. Seal püüdis reamees vaenlast lasta läbi katusel asunud ventilatsiooniavade. Kuid sakslased tulistasid ta surnuks. Ja alles pärast seda algab Matrossovi paljuräägitud kangelastegu, mis siis et juba laibana. Kuna Matrossovi laip kattis ventilatsiooniava, hakkas saksa kuulipilduritel d?otis lämbe ning nad püüdsid laipa katuselt minema lükata, katkestades tulistamise. Ja tõepoolest kasutasid venelased seda pausi laskesektori ületamiseks ning jõudsid d?otini.
Ka Matrossov oli komsomol ja pealegi Stalini nimelise üksuse võitleja – seega kangelaseks sobiv. Kuid kangelasteo tegelik kuupäev toodi mitu päeva tagasi enne tegelike sündmuste toimumist. Nii sattus see 23. veebruarile – punaarmee 25. aastapäevale! Tegelikult oli üldse lollus minna jalaväega võtma kuulipildujad?otte, seda veel ilma eelneva ettevalmistava suurtükituleta. Matrossovlusega varjati mõttetut sõdurite sundimist kindlasse surma. Sest – kommunistidele ei maksnud inimelu midagi.
VLADIMIR PUTINI “KANGELASTEGU”
Punaarmee ebainimlikkust varjasid kommunistid väljamõeldud kangelastegude kirjeldusega. Ka võidupüha tähistamine Moskvas on järjekordne mõttetuse varjamine kangelaslikkuse oreooliga, ei midagi muud.
Putinist polegi eriti midagi rääkida. Tema ajal on püsti pandud Stalini ausammas ja aktiivselt arutatakse Feliks D?er?inski ausamba taaspüstitamist Moskvasse endisele kohale endise KGB peahoone esisel väljakul. KGB nomenklatuuri võimule toomine ongi ehk Putini kangelastegu.
Kas aga Putin on teinud midagi, et aastakümneid Kaitseministeeriumi ladudes seisnud kümned tonnid aurahasid sõjaveteranidele lõpuks kätte toimetada? Ei, ei ole teinud.
Kas Putin on teinud midagi, et miljonite sõjas langenute sõdurite jäänused Venemaa metsades ja soodes saaksid lõpuks igavese rahu viimses puhkepaigas? Ei ole. Aga kas Putin on teinud midagi, et Teise maailma sõdurid võiksid nautida normaalset elu viimastelgi siin ilmas olemise aastatel? Ei. Sest sõdurid on Putinile vaid juurvili.
MIS PUTINIGA TEGELIKULT JUHTUS?
Sellest räägib üks anekdoot, mis praegu Venemaal vilkalt inimestel suust suhu liigub.
*
Putin läheb koos kaitseminister Ivanoviga restorani einestama. Nende laua juurde astub ettekandja ja küsib: “Mida teile?”
“Liha,” vastab Putin ja jääb vait.
Ettekandja ootab kannatlikult tükk aega, aga Putin vaikib kangekaelselt. Putini eeskujul on vait ka kaitseminister Ivanov.
Ettekandja kaotab kannatuse ja pakub omalt poolt: “Olgu. Liha. Aga juurvili?”
“Juurviljale samuti liha,” vastab Putin Ivanovile pilku heites.
* * *
Eestimaal sündinud “kangelastegudest”
*
Ka meie rahvuskaaslasest punakangelane Arnold Meri ei sooritanud veel elusolevate kaasvõitlejate tunnistusel talle omistatud kangelastegu (legendi ning oma jutu järgi olla ta vihaselt mingit staapi kaitsenud). Seda tegid teised, Meri polnud selle koha lähedalgi. Aga kuna Meri oli tubli komnoor, riputati kangelastäht tema rinda.
Huvitav: küüditamist ei taha Meri kuidagi omaks võtta, pigem harrastab vanamees oma heroismiliini endale ise valida.
*
Üks teinegi siitkandist pärit lugu. Valgamaal oli omal ajal Ljahhovinimeline kolhoos. Küll ma uurisin, et kes see Ljahhov selline oli. Ei saa siiani kindel olla, aga leidsin mingi vihje, et Ljahhov oli punaarmee lendur, kes Valgamaa tulevase kolhoosi maade kohal 1944. aastal alla tulistati.
*
Või miks on Saaremaal Karujärve ääres kummalise nimega koht Dejevo? Kommunistide ajal oli seal sõjaväebaas. Ja 1944. aastal langes Sõrve sääre lahingutes keegi Dejev, kes sai ka kangelaseks. Mille eest täpselt, on tänaseni ülimalt segane lugu.
