Urmas Eero Liivi film “Tervitusi Nõukogude Eestist kõneleb ENSV-st läbi kolme marginaalse vabadusvõitleja – Lagle Pareki, Tunne Kelami ja Tiit Madissoni – silmade. Asi lihtne: peategelastele näidatakse kaadreid nõukogude elust ning palutakse nähtut kommenteerida. Sünnib midagi väga vastuolulist. Kiur kirjutas filmile teksti. Küsimusi küsis Ahto Muld.
*
MIKS?
Muld: Kas lähiajaloo-teemaliste dokfilmide tihe ilmumine meie ekraanidele võib olla pigem reaktsioon tänasele päevale või on loomulik värk sihandne minevikku vaatamine – kui teatud aeg on möödunud? Või käristatakse haavad lõhki, et neid oleks lihtsam kokku õmmelda – justkui operatsioon?
MUGANDUMINE
Kiur: Filmis lähiajaloost on suur osa tegelasi ju samad, kes tänasel päeval, õnneks küll muutunud rollides. Aga filmi tõukeks polnud küll nn olupoliitika, seda filmi sai pea kaks aastat tehtud ja see, et esilinastus valimiste ette sattus, oli pigem õnnetu juhus. Õnnetu seepärast, et see valimiste-eelne õhustik, sudu moodi ollus, mis igalt poolt sisse tungib, pigem ju tülgastab inimesi – nii ei lähe nad kinno, sest seal on ka mingi kuradi poliitika. See pole film poliitikast. See on film ühest olulisest aspektist eestlaste nn rahvuslikus karakteris, mille nimi on mugandumine. Mis on omakorda täiesti normaalne nähe, st kuulub ju paratamatult inimloomuse juurde, küsimus on selle määras.
KAS?
Muld: Võib vast öelda, et eestlased on oma minevikku kartnud ja seda seetõttu pigem mütologiseerinud, mitte adekvaatselt käsitleda üritanud? Näiteks raamat “Hääletu alistumine” sai pigem sõimata kui katse dekonstrueerida “püha eesti aega”. Näiteid on veelgi. Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehtedel nõukaaja kohta torkab aegajalt silma vastajate jutt stiilis “mis te mölisete, elu oli lahe”. Kui aga pässi juurde kohale minna ja konkreetsustesse laskuda, vastab ta, et – kurat, ei olnud ikka nii lahe.
MÜÜDIKESED
Kiur: Aga ajalugu koosnebki müütidest, vähemasti valdava osa inimeste sees, mina kaasa arvatud. Ja kuidas see suur kuhil nimega “nõukogude aeg”, mis koosneb tohutust hulgast isiklikest mälestustest, kohutavast hulgast valest, ca miljoni inimese noorusajast, mõrvadest, armumistest, pealekaebamistest, biitbändidest, jõleda olemisega kommaritest, väga heast eesti kultuurist jne jne jne – kuidas see n-ö adekvaatselt demütologiseerida? Nagu kaua abielus olnud paari vaidlus – a mis sa ise tegid, a mis sa ise tegid?!? Pole ju vist nii, et peale väikest analüüsi ütleb üks osapool, et – jah, mina olin loll ja sina olid tark. Tehtud!
Isegi Saksamaa põhjalik Vergangenheitsbewältigung on ju suuresti ühe suure müüdi asendamine teisega – ja selle teisega teevad nad vist ka teinekord enesele liiga. Aga õigem tee on see vist ikkagi (mulle tundub) kui senine eesti oma, kus on paralleelselt käibel suur hulk omamüüte – viimase metsavenna omast Bruno Saulini, ja kõik on veendunud et nii oli ainuvõimalikult õige.
KUIDAS?
Muld: Kuidas tundub, milline osa ENSV aegadest vajaks ehk lausa akadeemilist filmikäsitlust?
Pidades silmas, et olmest ju räägitakse. Peale selle on olme naljakas, mida ei saa kogu epohhi kohta öelda.
EI!
Kiur: Sellele küsimusele pole mina õige vastaja. Ma pole oma noore elu jooksul sekunditki akadeemilist filmikäsitlust teinud.
KAS?
Muld: Urmase film oli eelkõige “naljakaile” kaadritele üles ehitatud ning ei tegelenud aja koledusega. Mulje (nostalgia pole vist kunagi lõpuni halb) jaburast, ent armsast pioneerilaagrist? Või ehk ongi aega läbi mosaiigitükikeste parem vaadelda?
AJA ILUGA KAASAMINEK
Kiur: Ja õigesti näis. Nii-öelda “naljakad” kaadrid ühelt poolt ja inimeste (antud juhul Pareki, Kelami ja Madissoni) jutt teiselt poolt, kes sel ajal, kui kõik muud “naljakates” kaadrites olid – või mujal – üsna tõsiselt kannatasid. Filmi eesmärgiks ka polnud tegeleda aja koledustega – selle tarvis on muud, minevased ja tulevased eesti filmid – vaid küsida, miks valdav enamus selle nn “aja iluga” rõõmsasti kaasa läks. Ja see pole süüdistus, vaid küsimus.
KUI?
Muld: Kui kohutav on arhiivist vajalikke kaadreid leida? Ma usun, et seda protsessi maksaks kirjeldada.
NON-STOP ARHIIV. POOL TONNI
Kiur: Kirjeldame. Suur osa filmis nähtavast arhiivimaterjalist on n-ö esmakordne – see tähendab kunagine kinoringvaadete uskumatult põnev materjal, mis filmirullidel senini filmiarhiivi hoidlates varjul seisnud.
Materjali hulka, mis noist hoidlatest välja toodi, võiks mõõta kilogrammides, mitte meetrites – noh, näiteks pool tonni. Suur osa sellest sai digitaliseeritud, väike osa filmi. Minu jaoks isiklikult on see seitsmekümnendate ajapilt lausa hüpnotiseerivalt põnev – seda kõike võib ka niisama, looks lõikamata vaadata.
Ma olen ammu mõelnud, et ETV võiks öösiti omi ja filmiarhiivi vanu asju jadamisi eetris näidata, seal on imeasju.
MIHUKE?
Muld: Kui räägime doki kui ?anri põhipointist, siis see võib lihtsalt vaatajaid vastuseid otsima ajada, korraks viieks mintsiks mõtlema ärgitada, ent olla ka faktipõhine ja analüütiline. Siinne dokk pigem siis ohhoo-efekti taotlev Pool tonni vanu linte tervitustega tunnike noorematele, kes asja näinud pole või juba edasijõudnutele, kes tajuvad kaadritetagust õõva? Mul endal jäi arusaamatuks, miks just Kelam, Parek ja Madisson? Kõigil neil on mingil määral küljes “ühekäelise vabadusvõitleja” silt. Viimast neist peetakse suisa hulluks, tuletades meelde, et too on haamri ja kruvikeerajaga ka Eesti riiki “pöörata” üritanud ja ka uue riigi ajal vanglas istunud. Mis iseenesest ei ole naljakas.
Ega nad teemat ei naeruväärista (mõtlen vastupanu nõuka-ajale kui sellist). Miks mitte nt hoopis ajalooanalüütikud? Mihuke siis film oleks?
VÄRVIKUS!
Kiur: Olen eelpool sellele juba tegelikult vastanud. Ma muide arvan, et selleks, et mingi teema – no näiteks selle filmi oma – korraga paljude inimesteni viia, pole väga kaval tõsise analüüsi nui pihku haarata. Mis ei tähenda, et analüüse vaja pole. Kelam, Parek ja Madisson on vägagi markantsete elusaatustega inimesed – nende kolme elu keerdkäigud kokku moodustavad lausa omamoodi sümmeetria. Nad on omamoodi koondfiguurid nn dissidentidest (“nn” sellepärast, et ise on nad palunud end mitte niiviisi nimetada). Ja muidugi on Madisson värvikas tegelane – ja huvitav ka.
JA IKKAGI
Muld: Mõtlesin korraks, et tegemist on multikaga, cartoon networkiga. Huvitav, kuivõrd siin filmi vaataja nõus on? Ja kas? Ei midagi muud, kui astuda Sõprusesse ja kindlaks teha.