Lapsepõlves ööbisin vanaisa-vanaema juures äärmiselt harva. Mitte et nad mind ei armastanud või et ma oleksin olnud lärmakas laps. Ei, minu vanaisa tahtis lihtsalt oma elukohta täieliku kontrolli all hoida. Mitte midagi isiklikku.
Riigikolaka lagunemisest
Kuid mõnikord läks vanaisa kompromissile.
Vanaema tegi mulle voodi üles kõige väiksemasse tuppa, kus oli üksainus aken, ning seegi avanes hoopis kööki.
Mul arenes välja kerge klaustrofoobia. Ma ei saanud kaua aega magama jääda ja kuulasin vanaisa raadio hääli.
Öösiti, nagu kohane igale intellektuaalile, kuulas vanaisa välismaiste raadiojaamade saateid. Ma ei suutnud midagi eristada, kuid eetrihelid äiutasid mind. Jäin magama raadiolainete vilistamise ja ragina saatel.
Muide, aparaadi nimi oli Estonia.
Vanaisa vihkas kogu südamest nõukogude võimu. Tal olid selleks oma põhjused, ning üsnagi kaalukad.
Mäletan, kuidas üheskoos vaatasime reportaa?i Johannes Paulus II külaskäigust tema kodumaale Poolasse. See oli vast kolmkümmend aastat tagasi.
“Kui nad Rooma paavstiga kohtuvad, on nende lips läbi.” Vanaisa pidas silmas kommuniste.
“Vaat kus tuli vapper välja. Mis sa mulle seda räägid, ütle hoopis neile.” Vanaema pidas samuti kommuniste silmas.
“Millal see riigikolakas küll laguneb.” Niimoodi ta nimetaski Nõukogude Liitu, mitte riigiks, vaid riigikolakaks.
Vanaisal vedas, ta elas impeeriumi kümme aastat üle.
“Me räägime kõigest!”
Kui sain viieteistkümneaastaseks, sain kingituseks väikese raadio. Ning hakkasin iseseisvalt kuulama kõikide lääne raadiojaamade saateid. Kõige rohkem meeldis mulle Vaba Euroopa. Venekeelset Vaba Euroopat summutati halastamatult, aga rumeeniakeelset mitte.
Kui mulle toona oleks öeldud, et saan selle raadio korrespondendiks, poleks ma muidugi seda uskunud.
Kõiki uudiseid arutasin klassikaaslastega, mõnikord isegi õpetajatega.
Mäletan, kuidas nuiasime ajalooõpetajalt:
“Aga kas 1956. aasta Ungarist räägime?”
“Räägime.”
“Aga Praha kevadest?”
“Räägime.”
“Aga dissidentidest?”
“Me räägime kõigest,” rahustas õpetaja meid.
Õpetaja, vana kommunist
Õpetaja oli vana kommunist, kes astus kommunistlikku parteisse kolmekümnendate aastate lõpus – seega siis Rumeenia kommunistlikku parteisse. Bela – nii oli õpetaja nimi – oli veendunud marksist, mis ei takistanud tal olemast demokraatlik inimene. Umbes nagu inimnäoline kommunist.
Ükskord rääkisime ta pehmeks, et vaadata olümpiamängude hokifinaali. Kohtusid Ameerika ja Vene meeskonnad. Ameeriklased võitsid. Pärast lõpuvilet kargas paar õpilast püsti ja hakkas plaksutama. Õpetaja ainult naeratas heatahtlikult.
Õhtuti kirjutas meie klass lühikesi üleskutseid väikestele vihikulehtedele. Me olime tõelised kavalpead, kirjutasime kummikinnastes ja suurte trükitähtedega. Seejärel läksime linna peale laiali ja jätsime oma vastalised läkitused telefoniputkadesse.
Nii kestis see mitu kuud ja me imestasime, et rahulikud linnaelanikud ja KGB kaastöölised meie kirjadele tähelepanu ei pööra. Kuid siis jõudsid kätte lõpueksamid ja dissidentlik tegevus jäi pisut lohakile.
Kui me viimase eksami ära tegime, laulsin ajalooõpetajale: “O bella ciao, bella ciao, bella ciao, ciao, ciao…”
Peagi läks Bela pensionile. Mingi aeg müüs ta linna kesktänaval ajalehti, aga seejärel sõitis minema Iisraeli. Nagu kõik Rumeenia kommunistid, oli ka Bela juut.
Isiklik streik
Astunud ülikooli, jätkasin raadiost kuuldud uudiste levitamist. Ent üliõpilaste ja õppejõudude koosseis oli meie kooli omast erinev. Minu uued kaaslased olid viimseni süütud ja lojaalsed nõukogude võimule.
Kunagi esimesel kursusel, pärast numismaatikaseminari, kutsusin kaks kõige veetlevamat tütarlast kohvikusse ja hakkasin rääkima Solidaarsusest. See oli 1981. aasta sügisel. Poolas valitses ebakindel kahevalitsus. Kuulsin uudist, et streigid laienesid isegi Deutsche Demokratische raudteele.
Olin eufoorias ja katsusin oma tundeid edastada kursusekaaslastele. Kuid minu lühida poliitilise loengu ajal neiud naeratasid ja plaksutasid ripsmetega.
Minu läkitused läksid tühjusesse, kosmosesse. Neiud isegi ei koputanud minu peale.
Järgmisel aastal saadeti meid tööle konservivabrikusse. Vabrik asus väiksemapoolses stepilinnas. See oli linn ainult ametlikult. Tegelikult oli jutt suurest Bessaraabia külast. Pargis mäletsesid kitsed, taimestik oli kidur ja tolmuseid teid kutsuti elegantse prantsuse sõnaga makadam.
Mul oli igav tassida raskeid konservipurke, täis veel kuuma tomatipastat. Ning otsustasin välja kuulutada isikliku streigi.
Kõndisin terveid päevi päikesest põlenud ümbruskonnas. Püüdsin leida jõge, mis toona oli NSV Liidu riigipiir, ning külastasin kohalikke talupoegi, kes peale kõige muu tegelesid labaste alkohoolsete jookide valmistamisega.
Hind oli sobiv. Üks rubla ühe liitri eest.
Öine ja hommikune vahetus
Kui üliõpilasrühma ülem küsis minult hommikuti, miks ma vabrikus ei ole, vastasin enesekindlalt, et töötasin öises vahetuses. Kui sama küsimus esitati õhtul, vastasin sama reipalt, et hommikuses vahetuses.
Ja mis oli väga huvitav – raha sain samapalju kui minu töökamad kolleegid.
Ühel palgapäeval otsustas vabriku juhtkond palka vähendada. Ning siis need samad tudengid, kes ei tahtnud midagi kuulda mingist ametiühingust Solidaarsus, otsustasid välja kuulutada streigi.
Kokku kutsuti üleüldine koosolek, kus valiti välja streigikomitee. Selle esimeheks sai Ivan, toekas noormees, kes oli sõjaväeteenistuse läbinud, ja mis veel tähtsam, kuulus kommunistliku partei ridadesse.
Ivan õppis vene grupis, ehkki oli moldaavlane. Tundsin teda natuke. Ning tegin kohe ettepaneku, et võiksin olla tema salanõunik.
Esimene asi, mida ma soovitasin, oli mitte jääda pidama majanduslike nõudmiste juurde, vaid minna veel edasi, nõuda tööandjalt töölise-üliõpilase staatuse ümberhindamist.
Kummalisel kombel nõustus juhtkond dialoogiga, maksis nagu kord ja kohus ning tegi välja suurejoonelise banketi.
Bankett oli lustiline, kuid vastu hommikut saabusid koos pohmelliga meie üliõpilasrühma KGB ohvitserid. Nad asusid tudengeid hirmutama ja kutsusid meie liidri Ivani “usalduslikule” jutuajamisele.
Selle tulemusena sai meie ametiühinguvõitlus otsa. Meid kõiki saadeti koju. Selle üle oli mul südamest hea meel.
Ühesõnaga, Walesat minust ei saanud. Nagu Ostapist ei saanud krahv Monte-Cristot.
Laiskus sai anga?eeritusest võitu.
Ja jumal tänatud.
Aga vabrikust teenitud raha eest ostsin emale prantsuse lõhnaõli. Nimi oli Tahiti.
Jah, P.S. “Avatud vabariik” ja Ljudmilla Aleksejeva
Ma ei tahtnud mitte sellest rääkida. Kuid te ju teate, kallid lugejad, tuleb tahtmine kirjutada Manchester ja välja kukub alati Liverpool.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada Ljudmilla Aleksejevast, kes möödunud kuul Tallinnas käis. Täpsemalt öeldes isegi mitte Aleksejevast, kes on üks tuntumaid inimõiguste kaitsjaid Venemaal, igas mõttes väärikas inimene, vaid sellest, kes teda Eestisse kutsus. Organisatsioonist Avatud Vabariik ja tema juhist.
Kui kohtasin teda ühel seminaril, tekkis mul küsimus, kus olen küll juba näinud neid avalaid selgeid silmi ja tagasihoidlikku naeratust. Ja pärast tuli meelde, et samasugune aus pilk oli komsomoliorganisatsiooni sekretäril ülikoolis, kus ma käisin.
Ja kõneles see komnoor alati puhtsüdamlikult ja julgelt ustavusest kodumaale ja demokraatlikest ideaalidest. Ja sõnad olid alati õiged ja teod laitmatud. Ja särgid alati kahtlaselt värsked.
Olgu, tühja temaga, selle Avatud Vabariigiga. Ainult et natuke on kahju Ljudmilla Aleksejevast, pühast inimesest. Pühakuid on ju nii lihtne ninapidi vedada.