*
Ahto Muld (AM): Siin leheküljel ilmus kunagi lugu Tarmotoomas Urbiga. Me ei suutnud kuidagi algul kokku leppida, kas oleks õigem öelda “Vennad Urb” või “Vend Urbid”. Kuidas teiega on – õed Tali või õde Talid? Või Taliõed?
Kadri ja Anu Tali (KAT): Kaldun arvama, et õed Talid või lihtsalt Kadri ja Anu Tali (eesnimede järjekord ei ole siin oluline). Oli aeg, mil oli ääretult oluline kaks erinevat inimest olla. Kuna nüüd selles enam kahtlustki pole, jäägu nii, nagu Teie otsustate.
*
AM: Kui üks õppis teist parasjagu Sibeliuse Akadeemias ja Piiteri konservatooriumis – Mussini raudse rusika all -, siis mida tegi teine? Muretses rongipileteid, komplekteeris noote, tegi süüa?
KAT: Eks üks on ikka teist aidanud. Ja teine esimest. See polnud ju tollal ka mitte materjaalselt kerge. Venemaa pole kunagi lihtne paik olnud. Vaheldumisi oleme üksteise toel liikunud.
Mida võibki teha üks algaja mäned?er, kelle sellealane koolitus põhines peale Eesti Muusikaakadeemia lõpetamist vaid isiklikel kogemustel, õnnestumistel ja läbikukkumistel? Tegi nii kõike seda, mida küsimus endas sisaldab kui ka üritas leida erinevaid võimalusi tolleaegse Eesti-Soome Sümfooniaorkestri rahastamiseks.
*
AM: Te olete nagu vaip ja tolmuimeja. Aga kumb on kumb?
KAT: Tolm koguneb asjadele, mis ei liigu? Meiega seda muret ei ole, sest oleme pidevas liikumises. Siiski tuleb vahel nii vaiba kui tolmuimeja rolli esindada erinevates elusituatsioonides mõlemil.
Vaip ja põrand oleks ehk meie puhul paika pidavam. Esiteks ei ole väike tolmukübe meid kumbagi seganud. Pikapeale on see ju likvideeritud saadud, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Teiseks pole kumbki meist lammutaja, pigem käärivad meil asjad paika.
*
AM: Põhjamaade Sümfooniaorkester, algul küll Eesti-Soome oma, on sihuke imelik asi. On teil teada, kas kusagil mujal on kellelgi õnnestunud 25-aastaselt nii suurt pändi ehitada?
KAT: Asi ei ole ei suuruses ega meie vanuses. Mis on tõeliselt erakordne, et selline orkester on 10 aastat elus püsinud! Arvan, et inimesed, kes armastavad elu, mugavust ja väärtustavad kindlustunnet, ei teeks kunagi midagi nii kummalist. Seetõttu ka andmed sellise juhtumi kohta terves ülejäänud maailmas puuduvad. Meie armastame oma orkestrit – ta on meid teinud. Iga hooaeg tuleb endalegi üllatusena ja võibolla ongi hea – nii on võimatu pettuda!
*
AM: Olete orkestriga teinud rea huvitavaid projekte, isiklikult meenuvad miskipärast kõige pealt “Maailma muusikalised pealinnad” ja “A la Russe”. Kas eksisteerivad mingid kindlad niidid, mis neid asju ühendavad – muusikaliselt on need ettevõtmised ju erinevad kui sead ja käod.
KAT: Tabasid esimest ja viimast, aga algus ja lõpp ongi vormitäiuse seisukohalt kõige olulisemad. Vahepeale on jäänud “Kirg või Kannatus”, “Musica Grande” etc, neid kõiki ühendab intriig – mingi kood, mis kuulajale jääb lahti murda. “Legendid” näiteks räägib aegadest ja sündmustest, mis aastasadade jooksul müüdiks on saanud, kuid legendid sünnivad ka meie keskel täna ja hakkavad homsest jõudu koguma. Loetelu jätkuks: “Reis Läbi Aegade”; “Aleksander Nevski” jne. Need kõik on näidanud orkestri erinevaid nägusid ning meie ja meie muusikute suhtumist muusikasse, aegade muutumisse ja teineteisesse. Kavade kokkupanemise osas on olulisel kohal ideed, mis panevad muusika rääkima.
*
AM: Kusagilt lugesin kunagi, et ühel teist on ideed ja teisel mõtted. Seletagem lahti.
KAT: Ideed kannavad endas terve sündmuse alget. Mõtteid mõtleb meist igaüks, ideed on vaid õnnelike inimeste privileeg? Ideede teostamiseks on siiski õnneks ka nutikaid mõtlejaid tarvis. Üks paneb sihid maha, teine mõtleb nad võimalikuks. Nikerdab vormi, milles tegu teoks tehakse.
*
AM: Uus projekt on “Leningradi sümfoonia” projekt. Vestaks sellest veidi lähemalt.
KAT: Meie hooaeg 2005|/2006| kannab nime “Legendid”? “Leningradi sümfoonia” on meie legendidest viimane ja esitame seda üksainus kord 17. mail Estonia kontserdisaalis. Laval on suur masinavärk, sajapealine orkester. Mängitakse nii lavalt kui saalist. “Leningradi sümfoonia” on legend II Maailmasõjast. ?ostakovit?i 7. sümfoonia “Leningrad” oli tollases Nõukogude Liidus antifa?istliku sümboli staatuses, kuid ometi alustas helilooja teose kirjutamist juba enne sõja puhkemist. ?ostakovit? on ise öelnud: “See ei ole Leningrad piiramisrõngas. See on Leningrad, mille Stalin hävitas ja Hitler peaaegu maa pealt kaotas.”
Seitsmendast sümfooniast, ?ostakovit?i “reekviemist”, sai tema kõige populaarsem teos. Sümfoonia, “loodud ümberpiiratud Leningradis vaenlase suurtükitule all” sobis Stalinile, kes otsustas käivitada selle abil propagandamasina, näitamaks, kuidas nõukogude inimesed kaitsevad oma kultuuriaardeid Saksa fa?istide eest.
Üle tunni kestev Seitsmes sümfoonia on andnud alust tohutule hulgale tõlgendustele. Dirigent Jevgeni Mravinski, ?ostakovit?i tollane sõber, meenutas, et kui ta kuulis 1942. aasta märtsis raadiost Seitsmenda sümfoonia marssi, arvas ta, et helilooja on loonud universaalse pildi rumalusest ja karjuvast maitsetusest.
Helilooja sõnul oli ta Seitsmendat sümfooniat kirjutama hakates sügavalt liigutatud Taaveti psalmidest – eriti 9. psalmist, kus seisab, et Jumal maksab vere eest kätte ning ta ei unusta ohvrite hüüdeid. “Kui neid psalme loetaks enne Seitsmenda sümfoonia iga ettekannet, kirjutataks selle kohta vahest vähem mõttetusi,” ütles ?ostakovit?.
See on üks võimsamaid ja kõnekamaid legende muusikaajaloos, mida üks elav inimpõlv veel omal nahal kogenud on.
*
AM: Kas venelikkuses peitub tõesti midagi eripärast, miski eriline “hing”, millest silmade kilades alatasa räägitakse, aga mille peale vene intelligents tihtilugu kaastundlikult muigab?
KAT: Venelikkuse suhtes on meil eestlastel oma arvamus. Usun siiski, et sellest ei saa suurt midagi täpsemalt teada ilma Venemaal elamata ning Vene ühiskonna ja ajalooga tutvumata. Rääkimata keeleoskusest?. Sest on ju teada, et vene muusikagi põhineb paljuski vene keelel ehk kirikulaulul. Muigama paneb kardetavasti asjaolu, kui ühte suurt maailmakultuuri püütakse lühidalt ja kokkuvõtvalt iseloomustada. Venemaa ja Nõukogude Liit ei ole kattuvad mõisted! Mitte paljud ei ole omasid suutnud sedavõrd hävitada, nagu tegi seda Nõukogude Liit venelastega! Venemaal ja venelikkusel on ajalugu ja ajalool on oma hing.
Vene süda on alati suur ja lahke olnud ning pidevalt valutanud. Nii nagu Venemaagi, kes ei jõua oma suurde ja vitaalsesse kehasse verd pumbata. Armastab, igatseb, valutab ja vihkab. Vene intelligents teab paremini, kuidas väljaspool müüti asjad tegelikult on. Küllap sellepärast muigabki.
*
AM: Muuseas, üks vene tuntud muusik süüdistab venelasi, et nende helindid kipuvad olema liiga pateetilised, tatised?
KAT: Ajastul on oma stiil ja mõttemaailm. Nii nagu riietes ja autodes muutub mood nii ka muusika tõlgendustes?. Mis täna tundub õige on homme vale (ja siis jälle vastupidi). Ei ole vaja tatiselt mängida ega emotsioonidest sisikonda segi pöörata. Noodis seda tihtipeale kirjas pole. Sellisest tunnetega laamendamisest on tehtud traditsioon, mida ise ei poolda. Aga eks igaühel ole oma tõde.
*
AM: Kas teil eksisteerib ka mingi salaplaan, mille tahaks kindlasti kunagi ära teha? Muusikas ja muidu kah?
KAT: 2007|. aastal tahaks meie kolmanda heliplaadi välja anda. Niinimetatud Eesti Nägu (Warner Classics), mis räägib meie muusikast täna. Sumera, Tüür, Tormis ja Kõrvits on kosmopoliidid ja kuuluvad maailma. Ehk õnnestub lõpuks ometi orkestriga ka turneele minna, kuhu meid nii pikalt kutsutud on. No ja siis tahaks veel tomateid ja maitsetaimi kasvatada? Näha asju kasvamas.
*
AM: Kui te niivõrd tihti ära olete, siis – saate te tagasi tulles üldse aru, mis kurat Eestis toimub?
KAT: Sageli ei saa ja vahel ei taha aru saada. Üldiselt hingame Eestiga siiski samas rütmis, nii kodus kui maailmas rännates. Aru saades on teinekord häbi. Raske on asja huumoriga võtta, kui ise samas pajas keed. Aga küllap võinuks ka hullemini olla?
*
AM: Ja lõpeks: mis juhtuks, kui teie kohad huvi pärast ära vahetada? No mida teeks orkester ja mis juhtuks organisatoorse küljega?
KAT: Töö jääks seisma! Tuleks siis vist teatrimaastikule suunduda?. Sest kõik meie kontaktid ja usaldus põhinevad 10-aastasel koostööl maailma erinevate organisatsioonisega, olgu need orkestrid või mäned?mendid. Üks ei tunne teise valdkonda ega püüagi sinna pürgida.
Tõsiseltvõetav on meie 10-aastane ajalugu, mitte toredad vigurid, “kaksikuteksolemise” rõõmud. Klouniks ollakse vaid üks kord ja tagasiteed ei ole. Oleme küll mõlemad muusikat õppinud, aga lõpuks teeb elu omad korrektuurid ja sinust saab see, mida teed.