Artemi – elik Artjom – taob sigaretiga vastu tuhatoosi: niiskust saanud tuhk ei tule koni otsast ära. Me oleme rääkinud juba mitu tundi; õigemini juba üle-eelmisest õhtust, joonud täna palju teed ja söönud sinnajuurde tühjaks pool potti mett. Räägime muidugi Venemaast, Venemaast ja sellest sitast olukorrast – sitast eelkõige teistele.
VENE FA?ISMI GUVERNANDIST
Artjom on Venest jutustades läbinisti irooniline, küüniline ja õel: “Loogiline, et Putin ei seedi parlamenti – ta ise on ju tavaline vabrikuprodukt. Kes ta oli enne Jeltsini juua täis peaga tehtud otsust? Nukk vaateaknalt. Made by Jeltsin. Aga parlamendi üle parda viskamine oleks tänu Euroopa olemasolule praegu ebamugav. Seda tuleb teha tasapisi.” Artjom tuletab meelde, et juba 2007|. aastast moodustatakse Venemaal parlament enivei vaid parteinimekirja alusel, kusjuures enivei on Venemaal ainult üks partei. Ja selle ainsa partei saadikud peavad enivei hääletama nii, nagu käsib juhtkond.
Tsaaririik?
“Ei. Pigem Nõukogude Liit.”
Veel täpsemini – omalaadne fa?ism.
Fa?ismist Venemaal jõuame me palju rääkida.
Ja muidugi ka Putinist, Putinist ja Putinist, Vene fa?ismi guvernandist, kes kõnnib mööda fa?ismi lastetuba ringi, selg sirge, pilk kehakultuuriharrastamisest ja luuramisest kalk ning jõuline, jagades sihukesi maailmavaatelisi korraldusi, mis võtavad kõhu alt õõnsaks.
Kui Artjom Putinist vestab, on ta kolmekordselt irooniline.
MINEVIKUST JA SUUREST PIIRIST
Ent kõigepealt: Artemi ei kõlgu Tallinnas tooligasugugi esimest kümmet korda, Artemi on Eestis pidevalt käinud. Artemit tunnevad väga paljud siinsed taadid, eriti need, kel kunagi on olnud pistmist muusikaga. Artemi põhiala ongi olnud muusika – kriitiku, mäned?eri, promootori ja diid?eina on ta tegutsenud mitu aastakümmet. Ja taadid, nagu Rein Lang või Peeter Volkonski või Hardi Volmer või?, nojah, need taadid mäletavad Artemit siiani vägagi hästi. Ja kui võimalus tuleb, saavad kokku, kiiguvad toolidel, ajavad juttu suust välja.
Kui Artemi lippas lapsena ringi oma vanavanemate suvilas Võsul, polnud mind veel olemas. Kui ta käis Tartu muusikapäevadel eestimaist rokki kuulamas, olin mina umbes nelja-aastane ja kuulasin parimal juhul telekast tädi Rutti või kes ta nüüd oligi. Nii et – see taat Artemi, keda meie taadid siin tunnevad, pole üldse see taat, kellega mina lävin.
Meie, nagu öeldud, muusikast ei räägi. Osalt muidugi sellepärast, et hea rokk kipub Artjomi sõnutsi välja surema.
Rein Lang, kes kukutab kusagil koosolekul parasjagu Savisaart, kui talle helistan (6. oktoobri hilisõhtu), mäletab, et tutvus Artemiga “ilmselt vist 1981. aastal”. Rein: “Artemi oli Tartu päevadel Moskvast ajakirjanikuna, juba tollal oli ta väga tunnustatud. No? ja ma kohtun temaga kahjuks aina harvemini ja harvemini – meie vahel on ju nüüd s u u r piir. Viimati nägin teda umbes 5 aastat tagasi”.
Tagasi teelaua taga, baariterassil.
Ma räägin Artjomile, kuidas meie siin Venemaast reeglina aru saame ja tsiteerin mingit naljakat uuringut umbes viie aasta tagant, kus enamus eestlasi ei pea Venemaad mingiks ohuallikaks.
JELTSINI KANNATUSTEST
Jeltsini ja Putini Venemaa on muidugi kaks iseasja.
Troitski ironiseerib: “Noh nat?alnikud on Venemaal meil olnud alati kõrgekvaliteedilised? Üks parem kui teine. Jeltsin omas tavavenelase arust peamiselt üht selget puudujääki – see vend jõi liiga palju (Artjom ülelauamärkus, teetass näppude vahel: “Kujutad sa ette. Justkui rahvas meil ise v ä h e m jooks!”).
Ja kuna Boriss muudkui lakkus, siis hakkas ta mõnikord kas saksa orkestrit dirigeerima, magas kohtumise asemel lennukis pohmakat välja või lihtsalt komistas tasasel pinnal.”
Ent Jeltsin pidas end suureks demokraadiks, Venemaa kujundajaks – seda mäletame ju meiegi – ning nägi selle reputatsiooni pärast kuradi palju vaeva. Teda kritiseeriti kõvasti, joonistati koledaid sinise ninaga karikatuure, kuid ta talus seda kõike joodiku paljutreenitud vaprusega ega kukkunud kohe sõnavabadust piirama.
VABADUSEST JA KORRAST
Aga Artjom ütleb nukralt: “Ma meenutan Jeltsinit praegu suure nostalgiaga, nagu lapsepõlvekaaslasest sabutõlnikut – kohati totrat, ent siiski tuttavat. Ehkki ma polnud omal ajal temast erilises vaimustuses”.
Artjom räägib veidi küünilise muigega, k u i vaba maa Venemaa Jeltsini ajal oli: “Faktiliselt anarhistlik riik, vabadus polnud tõepoolest peaaegu millegagi piiratud. Oli vabadus tappa inimesi, mitte maksta makse, varastada niipalju kui süda igatses. Praegu võivad varastada ainult need, kellele see on lubatud. Seega peamiselt riigiametnikud.”
Fakt jääb faktiks: Vene parlament on olnud elujõuline vaid paaril korral ajaloos – 1917. aasta märtsis ning 1992. ja 1993. aastal.
Kuid praegu istub see haige genitaal allamäge kihutaval kelgul.
“Kui Jeltsini ajal oli Venemaal hea elada bandiitidel ja bisnesmenidel, (kes on meil alati peaaegu üks ja seesama klass, käivad ainult teistmoodi riides), siis praegu on hea neil, kes töötavad kõrgetes riigiametites, eriti jõustruktuurides. Praegune president on ju ise ka jõustruktuuridest ning tuli võimule lubadusega kehtestada kord. Nojah? Omamoodi ongi ta selle kehtestanud… Vabadust ei ole, eriti sõnavabadust. Aga, kurat, korda ei ole samuti.”
TELEVIISORIST JA ENESETSENSUURIST
Sel päeval, kui Artjomiga Texases juttu tuututame, on ta parasjagu Tallinnas diskol – teeb ise õhtul diskot, tähendab, mitte ei tantsi Hollivuudis. Mängib Amigos oma plaate (“Ma ei mängi vinüüle, skrätida – või mis see oli – ei oska ja plaadipildumistrikke ei oska samuti. Mängin, nagu oleksin raadios – lihtsalt oma lemmikmusa.”) Moskvas teeb Artjom saadet eriti efis jaamas Eho Moskvõ. Teles, kus ta samuti pikka aega saateid juhtinud on – näiteks NTV-s -, ei tee enam midagi. Loll oleks küsida, miks.
“Kui vaadata mind,” – Artjom kallab tassi mett ja krabistab suitsudega – “siis üldiselt tekib mulje, et vaba sõnaga on meil kõik kõige paremas korras. Ja ma võin öelda, et ma räägin ning kirjutangi, mida tahan, ja kõik mis räägin, jõuab eetrisse, ja mida kirjutan, trükitakse ära (siin märgib Troitski vildaka muigega muuhulgas Vogue´i vene varianti, kus ta kolumneerib).
Aga. Õigemini, suur aga.
“Vaba televisiooni Venemaal enam ei ole. Meie televisioon, mis oli veel mõne aja eest küllalt julge, on muutunud absoluutselt valelikuks, mis puutub informatsiooni ja analüüsi, ning absoluutselt idiootseks, mis puutub ajaviitesse. Meie televisiooni praegune poliitika on, et pritsime lollile massile muudkui maksimumannuse ajaviidet, et “jobude” tähelepanu t e g e l i k k u s e s toimuvalt kõrvale juhtida. Kõik need kohutavad ?õud, telemängud, haiged seriaalid, konkursid ja loteriid. Veel aasta tagasi olid enam või vähem sõltumatud uudised. Nüüd seda enam pole.”
Muuseas, Troitski ütleb, et vene ajakirjanike suurim probleem on nn. enesetsensuur, see oleks nagu midagi sisemise glavliti taolist? “Kui Putin oma kohale asus, hakkasid inimesed kohe mõtlema, mis tagajärjed võivad olla sellel, mida nad räägivad ja mida kirjutavad.”
Rein Lang, endiselt telefonil: “Artjomisuguseid jääb aina vähemaks ja vähemaks. Seni ta muidugi veel räägib. Trükipressiga on Venemaal aga sellised lood, et kuni lehe tiraa? on kuni 100 000, võib suhteliselt vabalt võtta. Kui number muutub suuremaks, hakatakse asja vastu kohe Kremlis huvi tundma”.
NOMENKLATUURI KLUBIST
“Partei “Ühtne Venemaa”, mis see on? Tegelikult nomenklatuuri klubi, ei enamat, kes otsib võimalusi ja vahendeid oma klubi-elu reaalsusesse viia. Ja ka leiab”, kordab Artjom. Terrorismivastase pasundamise naerab Artjom välja: “Mingit seost võitlusega selle niinimetatud terrorismi vastu uutel reformidel pole. Neid muutusi plaanitseti juhtkonnas juba aasta-poolteist tagasi, aga kuidagi ebamugav oli seltsimeestele üle kogu laia maa ühtäkki teatada, et vaadake, poisid, enam mingeid valimisi ei tule. Me oleme küll demokraatlik maa, aga valimistel pole demokraatiaga mingit pistmist.
Nüüd valis ta igati paraja momendi, käib kohutav sõda, Venemaa on ohu all ja kogu see muu soga… Selle erakordse olukorraga annab põhjendada mida iganes. Ning kõik need uued, jutumärkides, ideed lähevad läbi?”
Parlamendist rääkides kasutab Troitski selliseid väljendeid, nagu gutapertovõje rebjata ja dressirovannõje parni.
“Ma ei usu, et need on arukad reformid, eriti kui arvestada peldikut, millesse maa on sattunud. Putin oleks pidanud kõigepealt hoopis rahva ees vabandama: kuulge, poisid, ma olen kohutavalt süüdi, kõik need minu ülemused, need kagebesnikud ja mendid, keerasid kõik nässu, midagi nad ei oska, vahetan nad kõik välja, kui soovite, lähen ise erru…
Aga Putin isegi vabandanud, et hukkusid sajad inimesed, hukkusid lapsed…”
JA VIIMAKS: VEELKORD FA?ISMIST
Ilmselgelt juba kaheksas tass teed. Mesi on kah otsas.
“Ma pidasin aastaid tagasi Venemaalt lahkumist lihtsalt küüniliseks. Nüüd, mil mul on tore väike tütar, tundub see variant pigem mõistlikuna”, mainib Artjom.
Kurvalt.
“Vastik on elada kohas, mida niimoodi juhitakse”.
Troitski kasutab Putini kohta väljendeid nagu rebjonok PR, telovek tipa majora Pronina ja Sovetski D?eims Bond.
“Kui see ka rahvale peale läheb, siis ma ei tea?” Artjom pakub, et võib-olla ehk mingitele pooletoobistele tüdrukutele (Vladimiri sportlik rüht, klaasistunud pilk ja liikumatu lõug), kuid arvan, et selliste trikkidega kedagi kaua petta ei õnnestu.”
Või siiski? Kas ka ühiskond evib – nagu ajakirjandus – sisetsensuuri? Nõukogude Liitu meenutades tuleb olukord ju tuttav ette.
“Isegi Bush, kes on samuti lollakas ja mitte just teab mis demokraat”, äsab Artemi, “(da?e Bush, kto to?e bol?oi predurok), tuletas Putinile meelde, et terrorismi vastu ei saa võidelda ebademokraatlike reformide abil.”
Artjom möönab, et Venemaal on võimatu elada, kui sa pole optimist: “Kui tekib repressiivne mentaliteet, on parem otsida nööri või aknast välja viskuda… Teiselt poolt püüan ma oma alal ehk muusika ja kultuuri vallas teha oma kaaskodanike elu pisut lõbusamaks…”
Muuseas, tahab ta teada, panid tähele ?irinovski avaldust, kes teatas, et vene delegatsioon Euroopa Liidus peab alustama Baltimaade täievolilist mittetunnistamist?
Panin.
Mõne aasta eest võis ?irinovski fa?istlikele kuvanditele veel muiata, ent täna on ametlik – putinlik Venemaa (oeh, vähe puudub, et kirjutanuks siia “leninlik”) – sellele ohtlikult lähedal.
Heil Putin?
Vastik lugu küll.