Aljona, meie kangelane, kes juhatab TV-kanalit Kanal 5, ei oska ühtäkki midagi teha. Vaeseke. Olles kaua aega olnud 48 miljoni elanikuga riigis ainsaks vaba sõna piltija eetrissepaiskajaks, sõdinud jäärapäise puberteedi kombel kogu Leonid Kut?ma riigiga, on ta äkki riigiga rahujalal. Sõda on läbi, kuhu see kõlbab?
SUL HAKKAB IGAV, KUI SEE LÄBI SAAB?
Mulle ei meenu ühtegi juhtumit, kus noored ajakirjanikud (Aga Aljona on kolmekümnene) oleks läinud riigi vastu näljastreigiga ja võitnud. (Viktor Janukovit? võttis Kanal 5-lt oktoobris ära litsentsi ning keeras kinni kanali arved – meetodid, mis on vaba sõna vastu võitlemisel omased Venemaale). Viienda kanali tüübid toppisid selga T-särgid nälgimiskirjaga “Ja pitirduju”, ei söönud kuus päeva, vaid näitasid järjest rohkem loppis valvenälgijaid telekast igal täistunnil. Mõjus. Kogu riik elas noortele barrikaadisõdalastele ning hulludele kaasa.
Ja uskumatu – see aitas. Üllataval kombel saadi litsents tagasi, arved keerati jälle lahti. Veel enne oran?i revolutsiooni võidusaluuti.
Sõda on läbi, kangelastegu on sooritatud – aga kes oskaks naasta kuulsusrikkaist lahingupäevist suhteliselt vastikusse ja halli igapäevaolevikku, korjata kokku telgid ja hakata selles vaeses riigis ootama just-just keskväljakul nii käeulatuses terendanud helget homset?
*
“Kuidas sa nälgid”, küsin surmväsinud Aljonalt kusagil novembrikuu alguses Kiievis.
“Hästi”, vastab Aljona ja kõigub.
“Tunned sa ennast normaalselt?”
“Paremini kui enne”, vastab Aljona.
“Mis sa siis teed, kui Ju?t?enko võidab?” küsin Aljonalt veel päevake hiljem, kui ta vaatab inimesi juba päris hägusel pilgul, otsekui läbi viiekopkase kilekoti.
“Magan neli ööpäeva”, vastab ta häälega, nagu magakski juba.
Eetrisse antakse järjekordne täistund nälgijatega stuudio eesruumist ku?etilt, mille ees seisab laud toetajate saadetud lillede, kingituste ja kaartidega üle kogu maa. Ekraanil näitab number nälgitud tunde, mitte päevi – nii on rohkem, nii on mõjusam. Parasjagu jookseb 101. tund.
“Sul hakkab ju igav, kui see asi läbi saab”.
“Võib hakata küll”, arvab Aljona.
KIRGEDE VÕIDUJOOKS
Huvitaval kombel tuli Ukrainas toimunu üllatusena eelkõige ukrainlastele endale. Mingil hetkel kärgatas plahvatus: inimeste iseteadvuse tõus ning tahe ajada sõrad vastu 1994. aastal valitud presidendile Kut?male, kentsakas müstiline julgus ja kummaline koosmõtlemine. Algus on närviline – inimesed ei usu, et riigi kanged poliitilised konstruktsioonid järele annavad. Seejärel, olles aru saanud, et opositsioon – meie ise – on mahasurumiseks liiga tugev, toimub veel üks plahvatus: Ukrainast saab poliitiline katel.
Korraga on rahvas tänavatel.
Kõnnin Kiievis: absoluutselt mitte kusagil ei räägita muust; õllebaarist metrooni, tänavateni, hotellideni, muuseumideni toimub inimeste etendatav jõuproov Viktor Ju?t?enko ja Janukovit?i vahel, justkui omalaadne külasimman köieveo või käesurumisega. Juba jalutavad ringi esimesed õnnelikud lääne ajakirjanikud, lalisedes: “Demokraatia võidab, demokraatia võidab?” Ehkki – mäng alles algab. Need on valimised, kus ei hääletata kellegi poolt, vaid vastu. Pool rahvast kardab üht, pool teist kandidaati – mõlema oponendi propaganda ajab mentaalselt läbitõmmatumad segadusse: keda ikkagi uskuda? Nii ei saa sellest valimisest mitte ratsionaalne võitlus, vaid meeletu emotsioonide tulv, kirgede võidujooks, kus tervel loogikal pole mingit võimalust.
Ühelt poolt ärritab inimesi Kremli taktika aktsepteerida vaid “ettemääratud troonivahetust” (ehkki see on Moskva taktika igas SRÜ riigis, raiusid moskoviidid sedapuhku endale tõsiselt kirvega jalga), teisalt unustavad ühtäkki kõik, et uus oran?i salliga opositsioonistaar, peale väidetavat mürgitamiskatset vanale pesukäsnale sarnanev Ju?t?enko, oli vaid mõni aeg tagasi ise Kut?ma meeskonnas oluline tegija.
Tänaval tolgendab ka päris pooletoobiseid kandidaate. Üks neist, vana veteran, kõigi rõhutute seltsimees I.S. Timo?kov, mängib peatänaval katkiseid vinüülplaate ning jagab luulekogu “Stihotvorenija. 1938-2004|. Golosuite za menja”. Ta näitab kõigile huvilistele oma bioenergia operaatori tunnistust.
VATANEN, KIRKOROV JA TEISED
Sattun Kanal 5 toimetusse päev enne esimest valimisvooru. Vahepeal on tunne, et seda maja pole olemas – jõe äärde dokkide ja mahajäetud tehaste vahele ei leia teed ka meie kohalik autojuht ega kaameramees. Teiseks peaks olema hiromant, et tunda ära õige peldik kõigi teiste peldikute seast – kogu rajoon on mahajäetud, räämas ja rõve. Saja meetri kauguselt ei viita telekanalile miski – puuduvad sildid ja uksed on vineeriga üle löödud.
Aljona tuleb alla vastu ja täidab pabereid: kirja pannakse võimalikult palju andmeid. Iga tegelast kontrollitakse piinliku täpsusega, enne kui antakse läbipääsuluba, nõukogude kinopiletile sarnanev paberikonts. Asi on selles, et riigiga opositsioonis olevasse kanalisse toodi just videokassett, mis osutus pommiks.
Üleval, kuuendal korrusel keeb elu nagu hullumajas. Miskipärast sõelub kümnete teiste seas koridoris edasi tagasi Euroopa väliskomisjoni esimees Ari Vatanen ja vehib kätega. Vatanen põrnitseb Tegelikkuse KesKus´i särki ja teatab oma kaaskonnale: “Keskus means center in finnish.”
Kõigil on kiire. Töötajad nälgivad, lääne vaatlejad piiluvad kohkunult nurgast, Vatanen närvitseb ja kirub soomlasi. Olgugi, et praegu on Kiiev veel täiesti rahulik, aimab kunagine ralliäss peatset madinat ja avaldab ebatsensuurselt nördimust Soome TV üle. Nimelt pole meie põhjanaabrid viitsinud kohale tulla, ilmselt ei aimata rahvusvahelist uudist. (Muuseas, ka kesklinnas asetsev pressikeskus on täiesti inimtühi, kui mitte arvestada ühte vene korrespondenti, kes jõllitab juba hommikul vara oma Windowsi skriinseiverit ja köhib justkui astmaatik. Sama tegevuse juurest leiame ta 6 tundi hiljem.)
Lähen vaatan Aljonaga Kanal 5 töötajate magamisnurki – keegi neist pole päevade kaupa koju saanud ning nad tukuvad kummimadratsitel, kus juhtub. Vatanen peab samal ajal nälgijatele loengut protsessi vaieldamatust olulisusest demokraatia ajaloole – nii et seda on kuulda läbi kahe kinnise ukse. Siis üritab ta patsutada kõiki teletöötajaid kordamööda ning seejärel korraga.
Aljona on vahe kui nuga: “Niikaua protesteerime, kui Ju?t?enko võidab”. Telklaagrite ülespaneku ja suuremate rahvamiitinguteni on aega veel oma pool kuud. Ent Aljona kardab ja tunnistab seda ka ise. Hetkel laamendab tänavatel veel Janukovit? – õhtul on keskväljakul kontsert, kus esineb Moskvast kohale tiritud Filipp Kirkorov, et süstida optimismi ja meelekindlust kõigisse Janukovit?i pooldajatesse. Kella kümne paiku t?illibki Kirkorov juba laval, seljas Alla Pugat?ova ebaõnnestunud, aga glamuurse näopildiga tagi ja keerab võõrustajatele sitta, kuidas jaksab: talle ei meenu Janukovit?i nimi. Filja puterdab häbiväärselt ning ajab kõik lootusetult sassi. Janukovit?i staabis kiristatakse hambaid. Moskvameelsete ilmeid on lahe vaadata.
*
Päev hiljem piiratakse Kanal 5 eriteenistuse poolt ümber. Eriüksuslased tolgendavad kaheksakordse sara ukse ees ja imevad konisi. Kui neilt küsida “Võ ?to tut delaite”, vastavad nad: “U?inat pri?li. Suhhoi pajok”. Siis vaatavad nad närviliselt öhe, kuni kella 1 paiku saabub kusagilt uus käsk, nad bussidesse imbuvad ning vaikselt kaovad.
Kaks nädalat hiljem saadab Toomas Hendrik Ilves mulle nüüd juba tõsiselt ülekeevast Kiievist innustava sõnumi: “Get your fucking ass down here! Siin toimub revolutsija nagu 1789, 1848, 1968. THI. Kiievis”.
Olen Pärnus – vihane, kade ja tige.
VEEL DEMOKRAATIA ÄMMAEMANDAID
Vahelepõikeks: kui Ju?t?enko viimase vooru võidab ja meie riigikogust jälgib tema triumfi veerand saadikutest, kohtan oran?i salliga lärmajaid juba Tallinnas. Baaris. Eesti tädi ja onu. Nad jõlguvad mööda pealinna lõbustuskohti, üritavad igal pool mängida tõsiselt vastikut Ju?t?enko räppi (haige tümps) ning vatravad lõputult ja kellele iganes, kuidas nad nägid just praegu Kiievis pealt demokraatia sündi.
ORAN? SALL TOOLILEENIL
Tegelikult pole asjad sugugi nii oran?id. Demokraatia võib Ukrainasse vabalt mitte sündida.
Et Ukrainas on poliitiline ja majanduslik mõjuvõim jaotatud klannide vahel ning Kut?ma perekonna klann on üks võimsamaid, proovis Kut?ma enne lahkumist loomulikult teha kõik, et uue presidendi võimu vähendada. Ja siinkohal märgivad mitmed vaatlejad, et esialgu valis Kut?ma oma järglaseks just Ju?t?enko – kuna tollel polnud nii suurt mõju, et piirata lahkuva presidendi klanni võimu. Nii et – koos oma klanniga valitsenuks Kut?ma Ukrainat edasi ka peale Ju?t?enko võitu.
Fakt on see, et Ju?t?enko ja Kut?ma pidasid läbirääkimisi kuni valimiskampaania alguseni. Alles siis tekkis – tänu muude klannide (Kiievi klann ja vana kriminaal Medvet?uk, aga ka Venemaa poliitiline eliit) sekkumisele ja segaduse paisumisele – nende vahel tüli. Ja siin tegi Moskva vea.
Ju?t?enko valis omad klannid – Timo?enko ja Para?enko ringkond (ka Kanal 5 omanikud) -, haaras toolileenilt oran?i salli ning “Ukraina ime” ja “demokraatia” olidki sündinud.
Aljona, muuseas, ei taha sellest rääkida. Ta põikleb ning juhib juttu kõrvale. Märkan mujalgi Ju?t?enko toetajate analoogset suhtumist: võidame valimised ära, küll siis ausaks hakkame.
LOODAME, ET SA EI NÄLGI, ALJONA!
Ukraina valimiste kohta on anekdoot. Staapi tormab Ju?t?enko abi ja ütleb: “Härra Ju?tsenko, siin on valimistulemused. Janukovits, tõbras, sai 55 % häältest.” Ju?t?enko hakkab vahutama. “Kõik on läbi”, karjub ta laualt oran?e vidinaid maha tõugates. “Karauul! Polundra!” “Rahu, härra Ju?t?enko”, rahustab abi, “ärge närvitsege. Meie saime tunduvalt rohkem hääli”.
Ja nii peangi ma nentima, eriti nüüd, kui ka mind Kiievis haaranud palavik on möödunud, et need valimised ei olnud kummaltki poolt demokraatlikud. Lihtsalt lääs tegi oma valiku Ju?t?enko näol ning Ju?t?enko taustast ja tema valimispettustest ei räägita. Ka Aljona – nagu paljud ukraina noored – sattus õigele poolele. Ometi tundub mulle järjest enam, et Ukrainas oli puudu kolmandast tugevast kandidaadist. Ehk poleks siis need valimised olnud sedavõrd vastuvalimised, ehk olnuks nad ausamad.
Ma lihtsalt loodan, kallis Aljona, et sa ei leia end ühel päeval situatsioonist, mil oled sunnitud uuesti nälgima. Sedapuhku Ju?t?enko vastu.
(Loe ka Toomas Kümmeli lugu, lk 11)