Näilise demokraatlikkuse arendamine absurdini on alati olnud diktatuuri vahe relv. Pole otsesemat teed tõestada, et demokraatia ei toimi ning selleks, et riik kaosest päästa, on vaja kõva kätt.
KUIDAS TAGADA SÕNAKUULELIKKUST
Mis siis saab olla demokraatlikum, kui otsuse langetavad kõik inimesed üheskoos, 100%-liselt? Näib, et eimiski. Kuidagi ei saa tõestada, nagu oleks 40, 50 või 60% inimeste otsus demokraatlikum. Jääb ju sel moel suur osa kaaskodanikest otsustamisest kõrvale. Siis järelikult otsustab meie eest vähemus. Imerelv on varnast võtta: kvoorum. Seame künnise, mille ületamisel otsus loetakse pädevaks, kuid millest allapoole jääv osalus ei võimalda otsustada.
Niimoodi argumenteerisid kommunistid ja fa?istid. Et aga osa inimestest on ühiskondlikult “ebaküpsed” – ükskõiksed, passiivsed, nihilistid? ei täitu kvoorum iseenesest. Selleks on vaja sundi. Sundimine aga saab toimuda nii piitsa kui prääniku vormis.
Valima ei lähe, tulevad pahandused.
“Avalikkuse” hukkamõist naelutab häbiposti.
Preemiat ei tule; karjääril on kriips peal.
Kui aga sinust saab kvoorumi ehituskivi, ootab sind valimisjaoskonnas midagi suupärast, mida poes ei leidu. Tööpostil terendab ametikõrgendus. Sinust on saanud süsteemi eeskujulik alam.
ÕIGUS MITTE OTSUSTADA
Totalitaarses ühiskonnas ei olnud kunagi kvoorumiga muret. 99% tegi nii nagu mugavam (või ohutum). 1% jätiseid jääb ikka. Kvoorum tagataskus kindlustas aga tagalat. Kui midagi läheb nihu, siis jääb kõik, nagu oli. Kui kvoorum ei täitu, siis pole rahvas otsustanud. Järelikult otsustavad partei ja valitsus.
1990ndad aastad tegid Euroopas totalitarismile lõpu, kuid ei tekitanud arusaama demokraatiast. Kvoorum kui “demokraatia kõrgeim vorm” elas postkommunistlikes riikides edasi. Uusdemokraatidele jõudis küll kohale, et erinevalt kommunismist, kus inimestel ei olnud mingeid õigusi, on demokraatias inimestel õigus otsustada. Kuid ei jõudnud kohale, et demokraatias ei ole kellelgi kohustust otsustada. Demokraatia eeldab ka õigust mitte otsustada.
KVOORUM HÄVITAKS DEMOKRAATIA KOHESELT
Demokraatia on mitmeski mõttes kommunismist tülikam. Alalõpmata pead tegema mingisuguseid valikuid asjade vahel, millest sageli aru ei saa. Ühed valimised on just lõppenud, kui uued juba künnisel. Ning pealtnäha ei muutu midagi, valid nii või teisiti või üldse ei vali. Mida enam valimised inimest kurnavad, seda vähem on isu valida.
Demokraatia paljukiidetud etaloniks on ?veits, kus pea kõik riigielu küsimused rahvahääletusele lähevad ja rahvas peab aastas palju kordi valimiskastide juurde tõttama. Kvoorum hävitaks aga ?veitsi demokraatia koheselt – 50%-line valimisaktiivus on lihtsalt sedavõrd harukordne.
Tänapäeva demokraatia sünnimaa Ameerika Ühendriigid võivad juubeldada, kui valimisaktiivsus 40%-ni küünib. Üksnes Põhjamaad võivad tunda uhkust kõrge valimisosaluse üle. Kuid kellelgi ei ole selleski maailma nurgas tulnud pähe kvoorumit välja mõelda. Parem hobune, kes vankrit veab, kui Trooja hobune.
POSTKOMMUNISTLIKE RIIKIDE KVOORUMLIK SAATUS
Postkommunistlikud riigid peale mõne üksiku erandi (näiteks Eesti) aga säilitasid püha kvoorumi. See väljendus nõudes, et valimised saavad toimuma üksnes juhul, kui osalusprotsent on üle 50 valimisõiguslikest kodanikest. Samas kadus sundus ja sanktsioonid. Selle peale ei vaevutud aga mõtlema, mis saab siis ja kes hakkab valitsema, kui müstilist 50% piiri enam ei ületatagi. Kas jätkab vana valitsus? Aga selle huvi oleks ju siis just madal valimisaktiivsus! Või leitakse erakorralise seisukorra alguses uus Suur Juht ja Õpetaja?
Poolas on kvoorumi tõttu mitmed valimised läbi kukkunud ja halvima on ära hoidnud edukamad kordusvalimised. Slovakkias on kõik rahvahääletused läbi kukkunud peale viimase, euroreferendumi. Ehk meenub selle maa hiljaaegu loojunud “päike” Vladimir Meciar, kvoorumite ja rahvahääletuste suur austaja? Leedulased olid lausa nii geniaalsed, et püstitasid põhiseaduse muutmise rahvahääletusele 2/3 kvoorumi nõude, et kindlustada põhiseaduse igavene muutumatus. Kahtlemata nagu mesi euroskeptikute huultele, mis küll õigeaegselt ära sulas.
KVOORUM, IDEOLOOGILINE NEKROFIILIA
Ja nüüd kimbutab kvoorum postkommunistlike riikide euroreferendumeid, mis tõotab kahte võimalikku tagajärge – kui õnnestub, siis üksnes juhul, kui valitsus rakendab hääletuspropagandas kogu oma demagoogiaarsenali – ning toetajaid saab olema 90%!
Kui ei õnnestu, siis vaid seetõttu, et euroskeptikutel on olnud edu veenmaks, et hääletama ei tasu minna. Ja riik on lihtsalt lollitanud oma rahvast. Kvoorum muudab rahvahääletuse kõverpeegliks, kus rahva tahe ilmneb tugevasti moonutatult, kui üldse ilmneb.
Kommunism on nii visa, et elab veel pealt aastakümme peale oma matuseid edasi meie tunnetes ja mõtetes, kujundab meie arusaamu vabadusest ja demokraatiast.
Ja jätab tagaukse lahti ideoloogilisele nekrofiiliale.
