USALDAMATUS ON NÕRKUS: Andres Herkel räägib Tema Pühaduse dalai-laama sünnipäevaks, mis oli 6. juulil. Keskenduda ja kaalutleda, mitte esmaemotsiooniga kaasa minna, ütleb laama.
Dalai-laama on ilmselt nüüdisaegse maailma kõige tuntum pagulane. Oma kaheksakümnest eluaastast on ta veetnud paguluses suurema osa – 1959. aasta märtsist kuni tänaseni ehk ühtekokku üle 56 aasta. Ta oli kodumaalt lahkudes vaid 23-aastane. Seni ei ole tal olnud võimalust tagasi pöörduda ning Tiibetit uuesti näha.
Mitte paljundada viha
Ma ei taha selle sissejuhatusega tuua liiga kaugele ulatuvaid paralleele praegu Eestis ja Euroopas esile kerkinud pagulasteemaga. Selle üle, mis on siin sarnane ja mis on erinev, võiks mediteerida küll, aga ma ei keskendu siin sellele. Eeskätt tahan osutada hoopis viisile, kuidas Tema Pühadus on vastu astunud maailmas valitsevale ebaõiglusele, mis on nii otseselt puudutanud teda ennast ning tiibeti rahvast. Erinevalt neist moraaliküsimusi puudutavatest diskussioonidest, mis meie avalikus mõtteruumis on nii pahasti käest ära ja kurjaks läinud, puudub dalai-laamal viha.
Tema peamine vahend maailma mõjutada on ikka olnud kaastunne ja hea sõna. Seda kõike väljendas ta ka oma sünnipäevapidustuste aegu ehk juuli algul Californias, kus ta oli suure kaastundefoorumi peaesineja. See on tema viis sünnipäeva pidada. Mõelgem siis meiegi maailmale läbi kaastunde prisma. Kui me läheme hoogu sellega, et keegi võõras on süüdi meie kannatustes, siis on suur oht, et me mitte ei vaigista oma kannatust, vaid paljundame seda, jagame ta oma halbade emotsioonidega laiali ülejäänud maailmale.
Tugevad ja nõrgad
Praktiseeriva budistina läheb dalai-laama järjekindlalt seda teed, et maailma valu kaastunde abil leevendada. See väljendub ka tema suhtumises Hiina võimudesse. Kommenteerides Hiina RV mõjuvõimu kasvu, väljendus ta hiljaaegu taas eht dalailaamalikult: „Ma ei arva, et nad on tugevad. Jah, võib-olla relvastuse ja majanduse poolest, kuid oma moraalsetes põhimõtetes on nad väga nõrgad. Kogu nende ühiskond on täis usaldamatust ja kahtlustusi. Sellele tuleb kaasa tunda.“
Võib uskuda, et maailm armastab dalai-laamat just selle filosoofia pärast. Tiibeti vastupanu ei ole reeglina vägivaldne. Seda enam naeruvääristab dalai-laama nimetamine separatistiks, lõhestajaks või vaenuõhutajaks pigem nimetajaid endid.
Ohjeldada oma meelt
Lääne kaasaegset maailmapilti on vorminud näiteks Voltaire’i skepsis. Tema suhtumine maailmaparandamise töösse väljendub sententsis „Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia ilma tulles eest leidsime.“ See on kindlasti tähelepanuväärne, teravmeelne ja irooniline arusaam, millele dalai-laama vastandub oma ülesehitava algega.
Tema sisendab usku, et maailma on võimalik paremaks muuta, sest midagi siin maailmas sõltub meist endist. Näiteks see, kui puhas on meie meel, sõltub meist lausa täiel määral.
Kõigil neil, kes ei suuda oma meelt ohjeldada ning kalduvad probleemide mõistliku lahendamise asemel kergesti vihakõnele, tasub dalai-laamalt õppida. Näiteks seda, kuidas keskenduda ja kaalutleda, mitte esimese emotsiooniga kaasa minna.
Vabadus paguluses
Kui pagulasteema juurde tagasi tulla, siis meenutan, et Tema Pühadus on kirjutanud autobiograafia, millel on väga tähenduslik pealkiri „Vabadus paguluses“ (eesti keeles 1999). Mõelgem selle vastuolusid lepitava pealkirja üle. Tasakaalu leidmine sunnitud paguluse (ehk vabaduse puudumise) ja nii suure seesmise vabaduse vahel, mida me dalai-laama puhul näeme, on suur kunst.
Seda kunsti vallates ei lähe ta mööda ajaloolistest tõsiasjadest ja nende võimalikult täpsest esitamisest. Nii kirjeldab ta oma põgenemist kodumaalt, sõjalist tegevust 1959–1960, mille käigus hukkus ligi sada tuhat inimest ja sama palju, kes pagesid Indiasse, riskides ohtlikul teekonnal eluga.
Dalai-laama elulooraamat on täis pagulusega seotud muresid. Aga ta lõpetab selle nii, nagu võiksin minagi oma jutu teda tsiteerides lõpetada.
Tema Pühadus: „Lõpuks tahaksin jagada oma lugejatega lühikest palvet, mis annab mulle palju indu ja teotahet:
Kuni püsib ilmaruum
ja on elusolendeid,
jäägu seniks minagi
hajutama muresid.“
Kõigil neil, kes ei suuda oma meelt ohjeldada ning kalduvad probleemide mõistliku lahendamise asemel kergesti vihakõnele, tasub dalai-laamalt õppida.
