Kardan paljudele inimestele pettumust valmistada, aga tahaks tõsiasja päevavalgele tuua: absoluutne enamik probleeme ja hädasid, mille üle me oma taasvabanenud riigis kurdame ja mille pärast me seda kirume, ei olegi üksnes meie mured, ei ole põrmugi algupärased. Ei ole meie poliitikute mõttetöö vili.
Mõned neist on omased kõikidele Euroopa või maailmagi riikidele, kes maadlevad nendega nagu meiegi (narkomaania, aids); teisi jagame kommunismist vabanenud riikidega; kolmandad on igavesed, aga tõusevad murdeaegadel eriti esile (korruptsioon, vargus).
Kui suhelda ainult oma rahvuskaaslastega ja lugeda kohalikku ajakirjandust, siis võibki jääda uskuma, et raske ajalugu ja sellest tingitud ainulaadselt sant rahvuslik iseloom sünnitavad järjepanu meile ainuomaseid muresid, mille käes siin mere ääres vaevleme.
KÕIK, MIDA PÕETAKSE, ON SARNANE
Üksainus õhtu oma muresid arutavate poolakate seltsis veenaks eestlast vastupidises – neil on samad probleemid. Poolas ei seostata neid küll mitte eestlaste, vaid hoopis poolakate raske ajaloo ja sandi iseloomuga.
Ühised mured.
Kõik Nõukogude ajal agraarripatsitena Venemaad toitnud maad – aga mitte ainult nemad, ka Prantsusmaa! – on ühtemoodi hädas inimeste väljaaitamisega põllumajandusest ja põllumajandustoodangule turu leidmisega. Nagu meie, nii ka teiste talupojarahvaste jaoks ei ole see mitte üksnes majandusprobleem, vaid tähendab ränka identiteedikriisi ja väärtuste ümberhindamist: põllumees ei ole enam toitja, nagu ta sajandeid on olnud, vaid on ülalpeetav.
Kõik endised nn liiduvabariigid põevad ühtviisi seda, et enam ei tule Venest piiramatul hulgal naftat naeruväärse hinnaga nagu Nõukogude ajal. Ühine on seegi, et igas riigis peetakse neid hädasid just oma algupärasteks hädadeks ja leitakse iga häda jaoks poliitik, kelle kaela see aetakse: üks laskis põhja, teine parseldas maha jne. (Võiks korraldada rahvusvahelise põhjalaskjate kokkutuleku, kus nad siis võrdleksid, kuidas keegi laskis.)
JÄTKEM MEELDE: KÕIK PINGID ON LÜHIKESED
Probleemide ühesugusus tähendab seda, et saab üksteise kogemustest õppida, ja see lihtsustab asja. Selle asemel, et masohhistlikult oma rahvast manada, et eestlased on niisugused või teistsugused, võrrelgem ühesama probleemi lahendusi erisugustes regioonides-riikides ja hinnakem oma lahendust teiste omade taustal. Minu meelest on meil aga kaks tõepoolest meie oma probleemi, mille puhul teiste kogemusest suurt abi ei ole.
Esiteks on meid hirmuäratavalt vähe. Seda, et miljoniline rahvas suudab pidada ja hoida rahvusriiki kõigega, mis selle juurde käib, tuleb alles tõestada. Kriitilistel aegadel ongi inimesed rääkinud, et kui kord veel vabaks saaksime, siis peaksime Soomega ühinema – vt näiteks Saksa-aegse Eesti Julgeolekupolitsei aruandeid rahva tollastest meeleoludest (ilmusid trükis 2002); sama kirjutas soveti vangipõlvest ei keegi muu kui president Konstantin Päts. Selle ühinemisega on vist küll nagu katuseparandamisega – vihma ajal seda teha ei saa ja kuival ajal pole vaja.
Edendagem siis tavalisest riikidevahelisest koostööst kaugemale ulatuvat ühistegevust ja loogem selleks vajaduse korral kahe riigi ühisstruktuuregi. Kõik pingid on meil lühikesed. Oleme kogenud, kui raske on leida avalikesse ametitesse asjatundlikke ja väärikaid inimesi. Või kujutlegem hetkeks, kui palju on Venemaal inimesi, kes kutseliselt tegelevad Eesti-suunalise poliitika väljatöötamisega, ja küsigem, kui mitu Venemaa asjatundjat on meil vastu panna. EL ja NATO küll, aga on asju, mida iga riik saab ainult ise teha.
PRIORITEET ON TEGELIKULT OTSUSTATUD
Mis aitaks? Sündivus on õnneks kasvanud, aga vaevalt see meil kunagi muust Euroopast ette saab jõuda, nii et see üksi ei lahenda olukorda.
Niisama tähtis on väikese rahvaarvu korral iga inimese võimete maksimaalne väljaarendamine ja rakendamine. Kui pilk kümnekroonilisele langeb, siis peaks igaühele silmapilk meelde tulema Jakob Hurda idee vaimu läbi suureks saamisest. Ehk: teadmistepõhine ühiskond! Eesti prioriteet on tegelikult otsustatud. Selle omaksvõtmine tähendab paljude seniste väärtushinnangute ümberhindamist, aga see tõotab peale majandusliku heaolu ja muu ka uut tuge meie rahvuslikule enesehinnangule ning meelitab siia jääma ja tulema neid, kes vaimu hindavad.
On vaja lahendada ülesanne: kuidas väheste inimestega suuta teha seda, mida teised teevad paljudega. Kuidas saab laev edasi, kui meeskond ei ole täielikult komplekteeritud?
KÄRSS JA MAA
Teine pärismure on meil lätlastega ühine, nimelt omariikluse kogemuse nappus. Seitsesada aastat oli riigi juhtimine, hoidmine, kaitsmine võõra võimu käes. Meie asi oli riiki kiruda ja petta, tema tagant varastada, sõjaväest kõrvale hoida.
Riigi juhtimise kogemust meil peaaegu pole, aga kirumist ja varastamist oleme õppinud ja harjutanud sajandeid. Selle ettevalmistusega oleme nüüd sattunud oma riiki, ja asi on teadagi halb.
Ükskord hakkas üks mees mulle ette lugema ja kiruma asju, mis Eesti riigis kõik halvasti on. Umbes kümnenda punkti juures ütlesin talle: “Kui ma väike poiss olin ja millegi üle virisesin, siis ema ütles, et paha siga, mitu viga, kärss kärnas ja maa külmunud.” Mees vahtis mulle uskumatu näoga otsa – poliitiku kohtumine valijatega! -, hakkas siis naerma, ja edasi me rääkisime sellest, miks üks või teine asi nii on ja mis tehakse ja teha saaks, et parem oleks.
STOPP!
Äkki teeks Eesti Vabariigi algaval aastal ja edaspidigi kahte asja – iga kord, kui kirumisisu peale tuleb, ütleks stopp! ja otsiks selle asemel ise lahendusi ning pakuks neid välja. See oleks vaimu läbi suureks pürgiva rahva liikmetele kohane. Ja teiseks: mistahes valimistel jätaks oma hääle andmata kandidaatidele, kes vaheldumisi riigitööga ostavad ja müüvad, vahetavad ja varastavad.
Pärismured tahavad lahendit; neid ei tohiks muuta põlvest põlve kestvaks igaveseks pärimusmurede kogumikuks.