Sisuliselt toimub rahvahääletus suuna kohta, kuhu Bush tüürib maailma ainsat supervõimu. Valides Bushi tagasi, ratifitseerivad ameeriklased Bushi valitud sõjalise erandlikkuse tee. Maailma silmis oleks see aga deklaratsioon Ameerika ükskõiksusest (FT 27.10)
ESINEMISSTIILID, MÕTTEVIISID, MAAILMAVAATED
Ei tasu imestada, et enne 2. novembri presidendivalimisi on ameerika suuremad päevalehed küllastunud president George W. Bushi ja senaator John Kerry lahkamisest kõikvõimalikest nurkadest. Mõned analüüsid tunduvad kui mitte kohatud, siis vähemalt koomilised. Näiteks võrdleb Illinoisi ülikooli emeriitdekaan Stanley Fish kandidaatide esinemisstiile, jõudes järeldusele, et kui Bushile võib retoorikas meistriklassi omistada, siis Kerry eirab ka kõige algsemaid kõnetehnikaid. Kerry-valijast autor, kelle arvates ütleb kandidaatide kõnede stiil nii mõndagi nende sisu kohta, kirjeldab oma favoriidi stiili selliselt: “kui sõnad, mida sa kasutad, kukuvad koost, kõlavad õõnsalt, lohisevad ja paistab nagu tuleksid nad ei kuskilt või kõikjalt (mis on üks ja sama), tekib kahtlus, et neil on puudu see mis sul endal puudu on ning siis ei hakka sind mitte keegi järgima.” (NYT 24.09). Bushi ja Kerry mõtteviisid on erinevad: ratsionaalsel Kerryl on administraatori või inseneri keel, abstraktsem Bush räägib moraalsetes kategooriates. Paraku tuleneb viimasest Bushi populaarsus, sest see diskursus ühildub Ameerika religioosse ja moralistliku ühiskonnaga. Kuigi Bush pole kõiges kompetentne ega evi veenvamaid argumente, tunnetavad inimesed temaga ühist mõttemaailma (IHT 4.10).
VÄLISPOLIITIKA JA JULGEOLEK
Seekordses valimiskampaanias on välispoliitika ja julgeoleku teemad olnud erandlikult olulisel kohal. Vaatlejad rõhutavad eriti kaht seika: Kerry kandidatuuri populaarsust Euroopas ja Bushi jäärapäist keeldumist tegelikkust mitte tunnistada. Välispoliitika teemade all on esiplaanil kandidaatide vahelised erinevused suhtumises terrorismivastasesse võitlusse ja üleatlantiliste suhete parandamisse. Näiteks leiab nüüd Kerry nõunikuna ametisolev USA endine saadik ÜRO-s Richard Holbrooke, et nii suurt sisulist erinevust pole presidendikandidaatide vahel olnud viimased 20 aastat (NYT 30.09). Talle oponeerib Välissuhete Nõukogu uurija Max Boot (FT 28.10), kelle arvates erinevuste rõhutamine on reklaamitrikk ja ilmsetest stiilierinevustest hoolimata pakuvad mõlemad mehed peamistes välispoliitilistes küsimustes sarnaseid lahendusi. Kriitikatule all on kandidaatide soovimatus määratleda terrorismivastase võitluse olemust ja areaali, samas kui Ameerika vajaks hädasti üldrahvalikku arutelu nii nende aspektide kui ka võitluse maksumuse kohta. WP (27.09) osundab paradoksile, milleni ühelt poolt on viinud ameeriklaste arvamus, et terrorism on neile reaalne oht ning teisalt asjaolu, et hetkel on Iraagi sõda ainus terrorismi vastane tegevus: “peame toetama Iraagis toimuvat – kuigi usume, et see ei aita, ja isegi võib meid terrorirünnakute ees veelgi haava tavamaks teha – kuna muidu ei teeks me terrorismi vastu midagi.” Kampaania keskne välispoliitika küsimus ongi see, kas peale Iraagile antud ennetavat rünnakut on Ameerika turvalisus kasvanud või kahanenud (FT 28.09).
TERRORISMIVASTASE VÕITLUSE TANDRID
Ameerika hädadest Iraagis ei pääse kandidaadid ei üle ega ümber. Kolumnistid hoiatavad isegi killustunud Ameerika eest, kes on sõjas iseendaga ja isolatsioonis maailmast (IHT 4.10). Paljud kirjutajad ründavad Bushi pea liiva alla peitmise pärast. Ajal, mil Bush maalib Iraagist roosilist pilti, toob meedia valijale sellest kibedad ja traagilised kaadrid. Selle eest peab Bush maksma lõpuks poliitilise hinna (NYT 5.10). NYT kolumnist Thomas Friedman julgeb kahelda Bushi terves mõistuses ja usub, et Bush kasutab oma kampaanias terrorismiteemat ära poliitilise kasu lõikamiseks. Kahjuks on 9/11-ne selline kurnamine löönud kiilu USA ja maailma ning riigi ja tema ajaloolise identiteedi vahele (14.10). Ka Afganistanist teeb Bush valimisrelva. Kuigi sealne julgeolekusituatsioon ei lubaks korraldada üleriigilisi presidendivalimisi, surus Bushi administratsioon need läbi, tahtes näidata oma valijatele, et tema Lähis-Ida demokratiseerimisplaan kulgeb edukalt. Quentin Peel küünitseb, et peamine faktor Afganistani valimiste aja määramisel oligi USA presidendivalimiste ajagraafik (7.10 FT).
OMA REAALSUSE LOOMINE
Bushy ja Kerry televäitluste hindamine ja ajakirjanduse vahendusel ekspertide poolt väitlejatele küsimuste esitamine olid popid. Esimest debatti nimetas NYT juhtkiri (1.10) “sõõmuks värskeks õhuks” kampaania kui terviku vähese tõelise sisu ja arutelu taustal. Juhtkirja poolehoid kuulus tingimusteta Kerryle, kes jättis endast “presidentliku” mulje, Bush aga hiilgas reaalsuse mittetunnistamisega jätkates oma tava korrata lihtsat sõnumit “maailm on Saddam Husseinita turvalisem”. Ka FT kolumnist sekundeerib: Bush paistnud hämmeldunud ja toores, Kerry keskendunud ja tasakaalukas (8.10). NYT kolumnist Paul Krugman (1.10) võttis Bushi-kriitika tõsisemalt ette: olles korvamatult kahjustanud Ameerika positsiooni maailmas, loodab Bush olukorda leevendada vastupidist väites: ta läbikukkumised on tegelikult edu (rakendades nii oma valimiskampaania juhi Karl Rowe ideed “oma reaalsuse loomisest”. PP). Maailm aga ei usu enam, et “oleme head poisid”. Kui Bush jääb ametisse ka teiseks valitsusajaks, jätkub sama hukutav teekond ning varsti pole ta liitlaste seas enam ühtegi demokraatlikku riiki. Jällegi töötab pelk ebaõnnestumiste määr paradoksaalsel kombel Bushi kasuks, kuna valija lihtsalt pole valmis uskuma kui kehvasti on lood Iraagis, rääkimata sellest kui madalale on langenud Ameerika moraalne positsioon maailmas.
USK JA IDEOLOOGIA
Et Bushi sõjakäigu ajendiks oli ideoloogia, mitte julgeolek, on analüütikute valdav seisukoht (nt FT 8.10). Äramärkimist leiab ka Bushi usk jumalasse. Näiteks raamatu “Jumal ja George W. Bush” autor Paul Kengor leiab, et Bushi välispoliitika on pigem ideoloogiline kui religioosne, põhinedes nn. demokraatliku rahu teooriale rahvusvahelistes suhetes (NYT 19.10). Bush on oma maailmavaatele pühendunud ja ei kavatse lasta end sellest kuhugi painutada, sestap on asjatu loota, et tema teisel valitsusajal midagi muutuks (FT 26.10). Pidades oma seisukohti ilmeksimatuks, on ta täiesti kurt reaalsuse ees ja see on ka kogu Bushi administratsiooni probleem. Tavakodanikuna teeniks selline visadus imetlust, kuid presidendiks oleks vaja selge pilguga mõtlejat, kes teeb vahet Osama bin Ladeni ja Saddam Husseini või koera- ja kassitopise vahel (NYT 27.10)
VASTANDLIKUD ARVAMUSED
Niisiis ei käsitle ameerika ajakirjandus oma presidendikandidaate just siidkinnastega ning paistab tõsiselt muret tundvat riigi maine pärast maailmas. Arvamused on tihtipeale vastandlikud ja vaimukusest kirjutajatel puudu ei tule. Kuivõrd suunab see arvamuste paljusus valijaid tarku valikuid tegema, saab näha peale 2. novembrit, juhul kui usume, et on mille vahel valida. Sest tsiteerides Forrest Gumpi parafeerivat Max Booti, on Ameerika presidentuur kui ?okolaadikarp – sa ei tea kunagi, mida sa saad.