Sakslase Andreas Oplatka raamat “Lennart Meri – Eestile elatud elu” (Ilmamaa) on esmapilgul justkui hea ja ülevaatlik teos – pikk intervjuu meie ekspresidendiga. Paraku peame kohe pettuma – Leo Metsari tõlgitud, Aivo Lõhmuse toimetatud ja kirjastuse Ilmamaa ilmutatud raamat kubiseb mitmesugustest vigadest. Et saada selgust, kas
memuaarilised teosed ilmuvadki viimasel ajal vigaderohkeina, lehitsesin ka teisi seda laadi raamatuid. Ja ime küll, Julius Põldmäe mälestusi (“Nii mitu aega eluajas”) lugedes ei komistanud kordagi; vaid seda saaks õiendada, et vene korra ajal ei juhtinud lehetoimetust mitte pea-, vaid lihtsalt toimetaja.
Veel üllatavam, et trükivigu ei märganud ka Jaan Krossi 700-leheküljelises teoses “Kallid kaasteelised” (Eesti Keele Sihtasutus, trükitud AS Pakett trükikojas). Harald Habermani punast raamatut “Tagasivaatamisi” poleks siinkohal vaja nimetadagi – see 1988. aastal trükitud tekst, autori enda ja tema mõttekaaslaste ülistus, tundub kolmanda kukelaulu kätte jäänud sarviku tembutusena – , kui poleks vajadust märkida autori erakordset küünilisust.
KAHETSUSVÄÄRSELT LOHAKALT
Aga tagasi Lennart Meri juurde. Mõned vääratused panevad lihtsalt muigama. Näiteks jutt kolmenurksetest ümbrikest (ümbrike puudumisel murti kirjad kolmenurkselt kokku ja saadeti teele) või jahinoast, mille pide kaunistati kitsejalaga (küllap ikka oli kogu käepide kitsejalast, nagu seda meie mailgi tehakse). Või jutt eri linnades valmistatud kruvidest ja mutritest. Efektne näide, kuid kruvid on teatavasti terava otsaga ja mutreid polegi vaja.
Autori väitel on teksti tihendatud ja redigeeritud. Kuid sisu mõistmiseks oleks tulnud mõnes kohas lisada sõna või lause. Leides sõnapaari teaduslik tsensuur, võid arvata, et sattusid järjekordsele trükiveale (ehk seaduslik?) Lõigu kallal puurides selgub, et pole siiski teadlasi mõeldud, vaid ametnikke, kes vaatasid läbi teaduslikke publikatsioone.
Küllap raamatu koostajad andsid presidendile märku ebakohtadest, kuid temal ei olnud mahti asjasse süveneda ning raamatusse on sattunud mitmeti mõistetavaid kohti ja vasturääkivusi. Nii on pärast sõda tekkinud olukorra kohta öeldud, et hakkas kehtima totaalne diktatuur. Ja nii see oli. Teisal aga seisab, et Lõuna-Eesti maakohtades ei saanud uus kord kohe tegevusse, seal kehtis veel kaua metsavendade võim. Ometi on raske uskuda, et mõnes pisikeseski külas jäid talunikelt põllusaaduste normid ning küüdi- ja metstöökohustused nõudmata, rikkamad talud lõhkumata, riigilaen tellimata, inimesed valimistele ajamata või “võõras element” arreteerimata. Metsavendade rünnakutest, partorgide, miilitsate ja varumisvolinike tapmistest hoolimata.
Lõigust, mis käsitleb piima, või ja liha hinna tõstmist (aastal 1963) saame teada, et kolhoosid hakkasid nüüd rikkust koguma ja seda esmajoones Baltimaades. Küsimusele miks, vastab Meri: talupoegkonna mõtteviis ja protestantlik tööeetos olid veel säilinud. Aga miks see eetos oli varjusurmas ja siis järsku ärkas? Jääb ridade vahele ja noorele lugejale mõistmata, et inimeste tööhuvi kasvu põhjustas saaduste kokkuostuhindade tõus ja loobumine normipäevadest, majandid hakkasid maksma rahapalka. Nii et sama mõtteviis nagu linnas autotehase töölistel.
Kiites kolhoosielu paistab intervjueeritav Meri mõneti eluvõõrana. Näiteks väide, et maainimesed said kolm korda kõrgemat palka kui töölised linnas, annab tegelikkusest väära pildi. Kõrget palka võisid saada ainult mõnes majandis peale majandijuhi üks-kaks eritingimustesse seatud töötajat, kellest tehti ordenikandjad ja Ülemnõukogu saadikud. Rõhuva enamuse palgad olid madalad.
Sama eluvõõras on jutt kusagil kõrvalteede ääres tegutsenud väikestest kaubamajadest, mis olevat kaupadega paremini varustatud olnud kui linnapoed; häda vaid selles, et polnud autot kohale sõitmiseks. Hästi varustatud maakauplusi on Meri kohanud ilmselt kusagil Venemaa servas, kodumail ehitati kauplusi keskustesse, kuid kaupade puudus oli igal pool, maainimeste varustajatena sõitsid ringi autolavkad, mida oodati pikki tunde ja sageli ei jõudnudki lubatud päeval kohale. Redigeerija oleks saanud mõne sõna lisamisega asja klaariks.
LIIALDUSTE JADA
Meri väidab: “Eesti okupeerimist ette valmistades ei teinud Vene endale illusioone: et ta leiaks endale käsilasi eesti tööliste ja talupoegade seas.” Tont teab neist illusioonidest, kuid tegelikkus näitas, et üks osa rahvast – ja mitte ainult vasakpoolse ilmavaatega haritlased – uskus lubatud vabadusi ja hüvesid, paljud haarasid kinni võimalusest hakata teiste kamandajaks – inimesi jätkus mitmesugustesse ametitesse, kaasa arvatud vanglad, hävituspataljon, miilitsamajad, vallamajadest rääkimata. Samasugune olukord tekkis ka 1944. aastal.
Meri väidab, et ajal (kaheksakümnendate lõpus), kui paljud kompartei tegelased hakkasid rahvuslasteks, jätkasid partei lihtliikmed kohtadel oma tegevust. Eesti lugeja küsib, milles võis see tegevus seisneda. Tõesti, oli kuulda, et mõni sõjaveteran käis parteikomitees – kuni uksed veel lahti hoiti – liikmemaksu pakkumas. Tegevus jätkus ja tõenäoliselt peeti koosolekuid näiteks Sillamäel, Narvas ja mujal nn üleliidulistes tehastes. Paraku ei lisanud toimetaja täpsustavat sõna.
Tegelik olukord eestlaste poolel rahvarinde tegutsemise päevilt vaatab vastu hoopis sellisest lausest: “?oli tekkinud uus tegelikkus: kõikjal tekkis aina uusi ühinguid, neid ilmus nagu seeni pärast vihma, kõikides külades peeti konverentse.” Hästi öeldud. Kuigi taas liialdusega. Allakirjutanu teab surmkindlalt üht küla, kus konverentse ei peetud. Seal elas ainult kaks vanurit. Samasse ritta kuulub ka väide, et sõja-aastatel ei läinud Petseri kloostri raamatukogul kaduma ühtainsatki raamatut. Liialdus on seegi, et kõikidele kirikutele on paigaldatud tahvlid kõikide hukkunud nimedega.
KAS MERI SATTUS HOOGU?
Võimalik, et Lõhmusel polnud luba tormakaid väljendeid siluda. N.ö. sättimata jäänud tekst särab, kuid juurdleva vaimuga lugejale hakkab bravuur vastu. Näiteks väitele, et Andropovi ajal ei uskunud kompartei ridades enam mitte ükski ideoloogilistesse teesidesse, võib vastu öelda: kuidas on seda kontrollitud? Ajakirjanduse andmeil igatseb praegugi ligi veerand küsitletud venelastest Stalini aega tagasi.
Ühte lõiku (lk. 127) on sattunud mitu korrigeerimist nõudvat ütlemist. Näiteks väide, et 1941. aastal ei vabastanud Lõuna-Eestit Saksa sõdalane, vaid selle töö tegid ära metsavennad. Väeosadest maha jäänud, metsades ekslevate punaväelaste kimbutamisi ja tühjaks jäänud vallamaja valvamist ehk ei tarvitseks arvata vabastamiseks. Ning edasi: “? kutsuti seejärel jälle ellu vana Eesti oma valitsus.” Omavalitsused Saksa komandatuuride valve all? Teises kohas väidabki Meri, et Eestil polnud neil aastail riigi tunnuseid, olime üks Ostlandi piirkond.
Kui Saksa väed Tartusse tulid, tegutsesid linnas veel Vene armee snaiprid ja punaste käsilased süütasid maju. Tartlaste mälestuste järgi püüdsid kohalikud kaitseliitlased organiseerida kustutustöid ja parandada veevärki, kuid tegutsejaid oli vähe ja tulemused jäid tagasihoidlikuks. Võimu kehtestamisest ei saanud olla juttugi. Meri aga väidab: “?kui saksa üksused linna jõudsid, oli Eesti administratsioon juba sisse seatud ka Tartu lõunaosas.” Lühike lause aga mitme veaga. Sõna “ka” järgi oleks sõjategevus justkui lõppenud kõigepealt linna põhjapoolses osas. Asjalood olid ju vastupidi, Metsar teab seda väga hästi.
Paaris kohas ei vasta intervjueeritav küsimusele, räägib hoopis midagi muud. Neid kohti tekstis, kus president pajatab enda ammusest veendumusest, et N. Liit laguneb varem või hiljem, võtsin esimesel lugemisel mõningase eelarvamusega. Et kas pole ikkagi tegu tagantjäreletarkusega. Kellelegi soomlasele rääkinud Meri Eesti iseseisvumise võimalusest 1983. aastal, kuid soomlase nime pole – ei saanud ju Meri unustada inimest, kellele ta julges sellist juttu rääkida?
Kahtlustust hoidsin enda teada paar aastat? kuni juhtusin sirvima akadeemik Hans Trassi raamatut “Üksi ja ühes” (soliidne köide, kuigi pole kaugeltki nii kallil paberil kui presidendi meenutused – Ilmamaa, 2002). Tabasin teadlase meenutuse 1960. aastast: “Lennart ütles: Nõukogude Liit on savijalgadel vankuv koloss, ta variseb vältimatult varem või hiljem.” Ja veel: “Varisedes ei lömasta ta meid.” Jääb vaid üle imestada Meri ettenägelikkust.
Ent ikkagi. Raamat ekspresidendi meenutustega tuleks uuesti, hoolikalt parandatult välja anda.