Niisiis, miks peaks kolmkümmend aastat hiljem ühest reggaeplaadist rääkima? Selle plaadi puhul on olulised mitu asja. Mis oli enne seda. Mis oli pärast seda. Mis oli selle tegemise ajal. Ja mis sellest plaadist hiljem sai.
1977. aastal oli reggae muutunud ni?imuusikaks, mida peale jamaikalaste vaid vähesed valged kuulasid. Oli vaja geniaalset strateegi Chris Blackwelli ja karismaatilist ning kompromissitut lauljat Robert Nesta Marleyt. “Exodus” pole Jamaikal kunagi populaarne plaat olnud. See kõlas jamaikalastele liiga “valgena”! Chris Blackwell muutis taotluslikult soundi ja rütmi nii, et militaarne roots-sound passis moesoleva souli ja varajase disco helidega. Reggaes põlatud elektritrummid toodi sisse, puhkpillitaustad ning taustalaulu lisasid popp-feelingut. Tagajärg on see, et Time Magazine’i lugejad hääletasid “Exoduse” 1998. aastal sajandi plaadiks ning kui mistahes Eesti raadio mängib mõnda reggae-lugu siis on see 95 juhul 100-st just sellelt plaadilt. Reggae vallutas maailma!
70ndad olid Jamaikal vägivaldne aeg, kui poliitika haakis endale taha relvastatud getogängid. Iga valimisperiood tähendas seal ennekõike tulistamist, mõrvu ja põletamisi. Milline kahest olemasolevast parteist võitis, see lasi vastaskandidaadi pooldajad lihtsalt maha lasta. Pole just teada, kummale parteile “rahva häälele” kandideeriv noor ja aktiivne laulja – kes laulis sellest, kuidas rõhutud peaksid oma isandate vastu üles astuma – enam närvidele käis. Igatahes tungisid ühel õhtul Bob Marley majja paar automaaturit, kes küll kedagi ei tapnud, kuid kogu koosoleva seltskonna ikkagi sõelapõhjaks lasid. Sidemeis Bob pages oma kaaskonna ning sõpradega algul Barbadosele ning siis Inglismaale.
Mis pärast juhtus? Bob Marley tuli Jamaikale ja organiseeris legendaarse One Love kontserdi. Kõigil oli tunne, et lõpuks saab poliitilise vägivalla ajajärk Jamaikal otsa. Ent nii ei juhtunud, kogu kammajaa kestab siiamaani.
Muuseas – eriti friikidele tehnokraatidele on “Exodus” saadaval ka rastavärvides mälupulgal. Tõsi küll, mitte Eestis.