Ühel hommikul ärkasin üles ja otsustasin hakata ettevõtlusega tegelema. Ilm oli ilus ja optimistlik. Tundsin enesekindlust ja soovi midagi ära teha.
PUNKT 1.1: SAABUB IDEE
Uuringute järgi on Eesti inimesed suhteliselt passiivsed ärimehed, puudu on riskijulgusest ja tahtmisest. Hirm ebaõnnestuda ja naeruväärseks muutuda on suurem kui rikastumisiha. Pole hullu, mõtlesin, hea idee ja palju tööd viivad sihile.
Viimasel ajal on meie riigikeses väga populaarsed erinevad seminarid ja koolitused. Tore on päev või paar töölt jalga lasta, kohvitada koos oma kolleegide ning konkurentidega, tegeleda moodsalt networkinguga – näidata iseennast ning uurida, mis teistes kompaniides uut teoksil. Selline seminariturism on ka heaks lõõgastuseks pikkadest ja kurnavatest töönädalatest. Selle teenuse turg on kindlasti kasvav ja arenev tegevusvaldkond.
Õnnitlesin end hea idee puhul. Tuleb luua üks mõnus seminari- ja koolituskeskus, mis ei asuks Tallinnast väga kaugel, kuid mis oleks looduslikult kaunis paigas. Sellise koha järgi ringi vaadates on loomulik, et jõudsin peagi veendumusele – ideaalne koht asub Keila-Joa ajaloolises suvilakompleksis, kus juba nostalgilisel “Eesti ajal” hulkus ringi Pätsu ja Laidoneri vaim. Kas saaks olla mõttetööks mõnusamat ja traditsioonilisemat keskkonda – mänd lõhnab, meri loksub, linnuke laulab, kõik on ajaloost läbi imbunud.
PUNKT 1.2: SAABUB KONKURENT
Uurisin kinnisvarahindu ning avastasin, et kohase maja saaks omandada paari-kolme miljoniga, lisamiljon renoveerimisele ja teine sisustamisele. Ühesõnaga, kui kulud koos, saaks hakata äriplaani loomisega tegelema, kujundada teenuse hind ja tasuvusaeg. Ettevõtlus – see on imelihtne.
Kahjuks avastasin ühel hetkel, et mulle on siginenud vägev konkurent – ettevõte nimega Fixor Holding, mis kuulub majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaarele. Ettevõtte juhil ja omanikul on samuti plaan Keila-Joa kompleksis seminari- ja koolitusäriga tegelema hakata. Mis seal ikka, majanduslikult on tihti väga kasulik, kui sarnase tegevusalaga ettevõtted asuvad lähestikku – siis on tarbijatel lihtsam teenuse pakkujaid üles otsida, ühise turunduse ja tegevusega saab pakkuda paremat teenust. Vähemalt kaubanduses on see reegel alati kehtinud.
Paraku avastasin, et tekkinud konkurent on minu planeeritava äri jaoks väga ebamugav. Arusaamatutel ja kahtlastel põhjustel on Fixor Holding omandanud Keila Joa suvilakompleksis maja oluliselt turuhinnast odavamalt. Ilmselt tehti hinnaalandust vastutasuks mingite teenete eest, mida vaid poliitikud saavad osutada.
PUNKT 1.3: IDEE LAHKUB
Väikesed rehkendused näitasid, et Fixor Holding saab pakkuda oma teenust minust oluliselt odavamalt, kuna investeeringute maht on suurusjärgu võrra väiksem. See lugu lõhnas kõlvatu konkurentsi järgi – riigiametnik on oma positsiooni ära kasutades saavutanud ettevõtluses konkurentsieelise, mis minu toredatele plaanidele kriipsu peale tõmbab. Milline ebaõiglus!
Mõtlesin, et peaks minema Konkurentsiametisse, et nende tähelepanu antud juhtumile osutada. Nemad peaksid vist tegelema selliste asjadega. Kahjuks avastasin, et Konkurentsiamet asub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. Kujutlesin ette, kuidas ametkonna ukse peal kohtan Fixor Holdingu omanikku Edgar Savisaart, kes kõigi rõhutute ja solvatute eest seistes mulle appi tormab. Õigemini tekkis sügav kahtlus, et minu käigust abi võiks olla. Ettevõtlusega tegelemise isu läks hoobilt ära. Lihtsam on leheveergudel hädaldada. Et Eestis on korruptsioon. Ja et meie ühiskonnas valitsev korporatiivsus pärsib tugevalt ettevõtlust. Aga Edgar Savisaar võib ilmselt hoobelda: äri – see on imelihtne.
PUNKT 2.1: KUIDAS PATUD ÜLES TUNNISTADA
Asjal on ka hoopis teine pool – valimised. Ja valimised on väga hea delete-nupp. Mõeldes oma läbikukkunud äriplaanile, saabus selgus, kuidas saab poliitikust ettevõtja või siis see ettevõtja, kes on suutnud poliitiku oma finantsskeemiga raudu panna kasutada valimisi kui ühiskondlikku mäluvaigistit.
Aga palun. Astume härra Savisaare juurest ühe teise härra juurde.
Firmadel või ettevõtjatel juhtub ikka pahandusi – midagi läheb vussi, äri ebaõnnestub või toimub midagi sellist, millele ühiskondlik arvamus väga hea pilguga ei vaataks. Nendel puhkudel tuleb valida kahe võimaluse vahel – kas ise jamast teada anda või oodata, hirmuhigi laupa katmas, kuni ajakirjanduse valvekoerad selle piinlikust tekitava fakti välja nuhivad ja rahva ette kividega loopimiseks seavad. Kommunikatsiooniteooria ütleb, et kõige mõistlikum on oma patud ise üles tunnistada, siis on risti löömine valutum.
Meie elus on meditsiinilised aadrilaskmise hetked, mil halvaks läinud veri välja lastakse – valimised. See on periood, mil suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul plaksatavad mädapaised, mille peategelased tavaliselt seltskonnakroonikates uhkeldavad. Ühiskond saab teada sellisel hulgal jamasid, mis hakkavad ületama üldist taluvuse piiri. Meediatarbija haarab ajalehe järele teatud sisemise hirmuga kartes, milliseid ebameeldivusi tema ette sellel korral laotatakse.
Samas on valimisteperiood parim aeg ettevõtetele oma probleemide avalikustamiseks. Lugejate kriitikameel on tuhmunud, probleemse info salvestumine mälu kõvakettale on lõplikult peatunud ja õiglusmeel kinni jooksnud. Tilt-tilt teeb inimese aju ja lülitab end välja. Valimised on hea kattevari, mille abil poetada üldisesse negatiivse infovoogu omad sõklad.
PUNKT 2.2: SAABUB TÜDIMUS
Käesolevatel valimistel on meie ette jõudnud mitmeid põnevaid uudiseid, mille ajastus ei olnud kindlasti juhuslik. Kõige suurejoonelisem ja ühiskonnas uhkeimat vastukaja leidnud sündmus on Ain Hanschmidti aktsiaosaluste omandamine Tallinkis ja Haapsalu mudaärides. Kaval pankur oleks võinud oma hämaraid võimalusi realiseerida ka tulevikus, kuid millegipärast valis ta selleks ajahetkeks tänavuse sügise. Loomulikult, jättes edaspidigi oma osaluse kompanjonide naistele kuuluvate ettevõtete hallata, oleks eksisteerinud teatud risk, et mõne aja möödudes oleks kaasvõitlejatel ja nende abikaasadel võib-olla nagu käega pühitult ununenud sõber Aini suured teened. Hanschmidtil oleks nahk üle kõrvade tõmmatud sellisel moel, et kohtusse kaebama minna ei ole mõtet. Varga tagant varastamist tunneb ajalugu nii Robin Hoodi kui ka Hoiupanga Daiwa afääri aegadest.
Ain Hanschmidt teavitas oma sülle kukkunud õnnest üldsust poolteist kuud enne valimisi. Ühiskond reageeris sellistele uudistele loomuliku pahameelega. Hakkas levima nendel valimistel tüütuseni korratud väljend, sellest, et inimeste õiglustunne sai riivatud. Pankuri arvestus oli täpne – peagi sai seesama õiglustunne riivatud ka teistel teemadel, kuni tundest suurt midagi järele ei jäänud peale tüdimuse.
PUNKT 2.3: SAABUB MÄLUAUK
Valimised on veel selle poolest toredad, et nad saavad ühel hetkel läbi. Saabub mingi lahendus ja läbi selle kergendustunne. Programmide ja koalitsioonilepete hämus levib põhjendamatu optimism, et jama on möödas ning ees ootab helge ja pilvitu tulevik. See on hetk, kus ennem valimisi toimunu tundub ühe pika ja piinarikka määrdunud ajajärguna, millest suhu jäänud paha maitse hakkab tasapisi kustuma. Inimese loomulik kaitserefleks on unustamine – unustatakse poriloopimine, unustatakse samas ka pankurite kummalised ebakorrektsed rikastumised. “Mis oli, see oli,” ütleb mõistlik inimene ja lööb käega. See on hetk, kus Hanschmidt saab kapist välja tulla, valge pintsak seljas ja legendaarne naeratus näol.
Tehke üks loomne katse – vaadake kas teil on praegu, aga veelgi parem paari kuu pärast meeles, et põnevatel valimispäevadel olid olulisteks jututeemadeks Narva Elektrijaamade põlevkiviõli müük või Väike-Maarja jäätmekäitlemistehase hädad või riigile kuuluva ettevõtte Werol juht ja tema poolt sõlmitud lepingud või Magnum Konsuumeri kohtuvaidluse piinlik lõpp või Viru Keemia Grupi omanike trikitamine või Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahaeraldised.
Kui ei tulnud meelde, siis palju õnne! Te olete normaalne inimene.
Aga algajatele küünilistele ettevõtjatele võiks öelda, et lehe ilmumise hetkest on valimisteni mõned päevad aega – jõuate oma sahtlid puhtaks teha. Saab ka oodata aastakese, presidendivalimised on juba järgmisel sügishooajal.