Imelikke asju juhtub maailmas. Ei jõua äragi imestada. Kusagil lendab midagi õhku, kusagil plahvatab, kusagil läheb kõik omadega täiesti sassi. Kusagil võetakse kedagi pantvangi, kusagil – vastupidi – hukatakse. Kusagil jälle tehakse selliseid avaldusi, et jääb üle ainult käsi laiutada ja rumalalt naeratada. Üldiselt on olukord maailmas tõsine, täiesti ebastabiilne.
Hea näide – Kosovo. Seda mis toimub selle provintsi sees ja ümber, saab üksnes läbi häda mingigi loogikaga võtta.
VÕÕRALE ALGUSEST LÕPUNI ARUSAAMATU
Minu sõbrad ja tuttavad, teades, et pärinen Balkani poolsaarelt, küsivad minu käest sageli:
– No mis seal jälle lahti on? Kas siis need serblased ja albaanlased kohe ei saa rahulikult elada?
– Kurat seda teab, mis seal toimub. Aga üht ütlen kindlasti, et rahulikult ei oska nad elada juba tükk aega, vastan mina. Lõunamaa inimesed, mägede hinged, aga peas vilistab tuul. Nad kõik võiks vedada psühhoanalüütiku seansile. Ainult et – kust leida nii suur ku?ett, et kõik need aborigeenid sinna seansile istuma mahuks?
Ent naljaga kõike ei selgita. Vaja on rohkem sõnu.
Niisiis, mis toimub. Ühest küljest korrutavad serblased, et Kosovo on põline ja jagamatu Serbia territoorium, ajalooline kodu, kuhu asutati esimene, põline, veel feodaalne Serbia riik. Esimesed õigeusu kirikud, esimesed kloostrid, võit Osmani impeeriumi üle.
– Just Kosovos pidasime me viimase lahingu türklastega. Hukkusime massidena, kui vaenlasele alla ei andnud, ütlevad serblased.
Selle kõige peale vehivad Kosovo albaanlased kätega:
– See kõik on jama. Kui serblased tulid Kosovosse, elasime meie siin juba tuhat aastat. Just meie oleme regiooni tõelised peremehed.
Niisiis, nagu Balkani inimestele omane, käib just selline konstruktiivne dialoog, kus ei üks ega teine pool ei taha ega oska teist ära kuulata.
ALBAANLASTE RAHVUSLIKUD IDEED
Huvitav on see, et nii üks kui teine pool meenutavad rohkem maa põlist ajalugu ja räägivad vähem sellest, mis tänase kriisini tegelikult viis.
Pika ja enam-vähem rahuliku perioodi jooksul, mil regioonis oli Jugoslaavia direktori Broz Tito kamandamisaeg, valitses Kosovos – nagu kogu Jugoslaavias – karm, ent mitte ilma mõningate liberaalsete momentideta re?iim.
Elatustase ei olnud küll nii kõrge nagu pealinnas, Sloveenias või Horvaatias, aga inimesed elasid siiski enam-vähem normaalselt, rahuldavalt. Eriti torkas see silma selle fantastilise vaesuse kõrval, milles virelesid albaanlased päris-Albaanias. Kosovos eksisteeris albaanlastel administratiivne ja kultuuriline autonoomia. Ja see ei näidanud end ainult paberil, vaid reaalses elus. Oli loodud korralik albaaniakeelne haridussüsteem ja -programm, mille järgi õppisid nii alg- kui keskkoolid.
Eriline roll muuhulgas oli Pri?tina ülikoolil, mis ei kujutanud endast albaania elanikkonna jaoks ainult kultuurilist ja hariduslikku koondpunkti, vaid mängis tähtsat osa ka ideoloogilise keskusena, mis kandis endas Kosovo albaanlaste rahvuslikke ideid. Algusest peale tagas see idee albaania kohaliku omavalitsuse pideva tugevdamise ning tähelepanu pööramise albaania elemendile kogu provintsis.
Hiljem tulid Pri?tina intellektuaalid iseseisvusemõtetega, aga kõige julgemad käisid välja niinimetatud Suur-Albaaania idee, kuhu kuulunuks Albaania ise, siis Kosovo ja lõpuks ka Makedoonia loodeosad.
ERINEVAD STAATUSED
Ent oli veel üks faktor, mis aitas kaasa separatistlike tendentside ülekeeemisele provintsis. Nimelt rahvastiku etniline koosseis. Kogu pealesõjaaegse epohhi vältel kasvas rajoonis tasapisi albaanlaste ja kahanes serblaste osakaal. See protsendimuutus toimus nii linnades kui ka maakohtades. Albaanlaste iive suurenes pidevalt, samal ajal kui slaavi elanikkond valis üha rohkem ja rohkem elamiseks Serbia erinevad rajoonid ning Belgradi.
Maailm lõppes koos Jossip Broz Tito surmaga. Võimule hakkasid pürgima niinimetatud rahvuslikud kommunistid, kelle esmaseks mõtteks oli tugevdada serblaste positsiooni kõigis võimustruktuurides. Ja kui Sloveenias ning Horvaatias oli nende tegevus tunduvalt enam raskendatud – kohalik rahvuslik eliit oli seal tunduvalt tugevam ning üldse oli neil teine, föderaalse vabariigi staatus, siis Kosovos läks kõik libedalt, kuna sealne staatus oli palju ebakindlam, sest provints oli kogu aeg olnud Serbia koosseisus.
SERBLASTE NATSIONALISM
Just Kosovos hakkasid Belgradi kommunistid, Slobodan Miloseviciga eesotsas, rakendama praktikas oma natsionalistlikke ideid. Kõigepealt võtsid nad üle kohalikud omavalitsused, seejärel hakati muutma albaania koole serbiakeelseteks ning sulgema albaaniakeelseid teatreid, laiali ajama albaanlaste ühiskondlikke organisatsioone ning kinni panema ajalehti ja ajakirju. Nende kõige suuremaks ettevõtmiseks oli albaania ülikooli sulgemine, mis viis esimese poliitilise üldstreigini.
Ja lõppude lõpuks viidi Pri?tinas de facto sisse üleüldine politseire?iim.
Kõigele sellele vastasid albaanlased laiaulatusliku kodanikkonna allumatuse kampaaniaga. Vähe sellest, organiseeriti ka uus kohalik iseseisev administratsioon. Nii tegutsesid Kosovos paralleelselt ametlik keskvõim ning mitteametlik, albaanlaste võim. Linnade ja külade tänavale ilmusid relvastatud politseinikud ning sõjatehnika. Albaanlased alustasid vastukaaluks oma sõjaliste rühmituste loomist. Alguse sai otsene füüsiline vastasseis.
Esimesel pilgul olid põhijõud Belgradi poolel. Ent etniline faktor mängis aja jooksul järjest enam rolli. Serblased jätsid maha oma kodud, albaanlasi sai järjest rohkem.
IDA JA LÄÄNE ÕIGUSED
Milosevic, kellest sai tõeline diktaator, ja tema valitsus proovisid muuta rahvastiku etnilist koosseisu sellega, et asusid albaanlasi regioonist ära küüditama. Ning kõik lõppes nagu me mäletame – ameeriklaste Serbia pommitamisega ja rahvusvaheliste rahuvalvajate viimisega Kosovosse.
Asjad kulgesid nii kaugele, et Euroopa Liidu ja Ühendriikide poolt toetatuna saavutas Kosovo täieliku iseseisvuse. Serbia, otse loomulikult, on sellele vastu ning pakub välja laialdast autonoomiat. Belgradi, nagu ikka, kaitseb Venemaa. Ja see on juba vana lugu. Venelased ei maksa sugugi esimest korda oma rumala positsiooni ja idee eest kaitsta “serblastest vendi”.
Kuid erinevalt minevikust on Moskva tänasel tegutsemisel oma loogika. Kosovo sõltumatus tähendab Euroopa jaoks väga ohtlikku pretsedenti.
– Mismoodi, sa kaitsed Putinit? imestavad mu eestlastest sõbrad. Venemaa on ju imperialistlik riik.
Nii imelik kui see ka pole, arvan ma tõesti, et tekkinud situatsioonis käitub lääs valesti ja Moskva õigesti. Uus sõltumatu riik Balkanil on väga ohtlik asi. See on nagu viitsütikuga pomm, mis ükspäev kindlasti plahvatab.
– No aga Kosovo albaanlastel on ju õigus oma riigile ja iseseisvusele, ütlevad tuttavad mulle.
– Ei, ei ole, vastan. See on täpselt seesama, kui Ida-Virumaa elanikkond oleks otsustanud 90ndate aastate alguses Eestist eralduda ja luua oma sõltumatu vabariigi.
Nii et alati on vaja hästi järele mõelda, keda, miks ja millal toetada.