Ja juhtus, et Ahto Muld ei jõudnudki Oti juurde Kassarisse. Nagu kõik ajakirjanikud-kavalpead, plaanis temagi intervjuu lastekirjaniku ja luuletajaga ajalehe augustinumbrisse; et käib ise viisaka ettekäändega juulis saarel suvitamise käigus ka Aino Kalda majast ning kuulsaks-kirjutatud Piibuninalt läbi ja jutleb habemikuga tema suveresidentsis isiklikult ja kohapeal.
Aga juhtus, et elu (siinkohal ikkagi surm) tegi siin oma korrektiivid.
Ja nüüd juhtub nii, et peame sedapuhku kasutama meediumi abi. Selleks valis elu Oti hää ja väga ammuse sõbra Ave Alavainu.
Ott (silib habet; muheleb): Kuulsin, juba kuulsin? Sedasi-et? Kõigepealt: mitte Kassarisse vaid Kassarile, sest Kassari on saar – nimigi tuleb sellest, et ta on Hiiumaa kaas-saar, ainult nime poolest äralühenenud – ja minnakse ikka saarele, mitte saaresse. Ma ei väsi seda inimestele kordamast. Aga Avega? noh, Avega räägin ma hea meelega. Mis siis mu armsat Üheksavarbalist huvitab?
Ave: No on sinul ikka mälu – isegi kirurgid pole märganud, et mul üheksa varvast on! Aga see selleks. Minule tundub sinu merreminek paraja reetmisena: kui ma sain 50 kinkisid sa mulle Poskade tibatillukese kristall-soolatoosi ja ütlesid saateks, et “näe, sellest toosist peame me koos puuda soola ära sööma”.
Ott (kallab pitsi imelikku rohelist jooki): Noo-jaaah? Sellega on sedasi, et selleks ajaks kui sina 50 said, oli meil ju pool sellest puudast ehk kaheksa kilo juba söödud. (Arvutab mõttes.) Ja sellest on nüüd juba ligi 11 aastat ja üheksa kuud möödas ka? (Teeb järelduse, pugistab naerda.) Tead, ega seda soola pole enam kuigivõrd helpida jäänudki, küll saad hakkama. (Tõsineb.) Plassim lugu on hoopis see, et ma jäin merre just hää ja truu sõbra Riho sünnipäeval. Kui järele mõelda, siis polnud see just suurem asi kink?
Ave: Aga mis sind Poskade suguseltsiga seob? Seal endises Joosep Laaris oli ju väga palju endisaegseid Poskadele kuulunud asju: marmorlaud ja klaasidega raamatukapid ja hulk tarbetuna tunduvaid pisiasju? Arder sa ju oled, nimigi ütleb.
Ott (rüüpab; silib habet): Ema Veronika poolt oleme me Poskad. Jaan Poska oli mu ema isa. Ja nii on vend Jaan ja mu õed ja nende lapsed ja mu enda lapsed – kokku neli, nagu sa tead – kõik ikka servapidi Poskadega seotud. Arderitest on lihtsalt rohkem räägitud. Aga ühe asja tahaksin ma praegu siin sinu kaudu ära õiendada. Ja see puudutab rohkem mu isa Arpadit. (Kallab jälle.)
Ave: Mida sa jood?
Ott: See on absint. See toodi mulle Pariisist, kuigi tehtud on ta Prahas. Seda joodi eelmise sajandi alguses, siis see oli moejook? Laias laastus aniisiviin, 70° kange? sisaldab veel?
Ave (lõikab vahele, teades, et kohe järgneb Oti tohutust mälupagasist loeng absindi- ja selle joojate teemadel Picassoga alustades ja Wiiraltiga lõpetades): Anna ma proovin ka!
Ott (kallab): Nii? Kuhu me jäime?
Ave (ruttu): Isa-Arpi juurde.
Ott: Jaah. Teda seostatakse üldiselt usuga. Ja usk on meie perekonnas kõigil kõva. Aga see, et isa koos Jumalaga 250 eestlast pärast sõda läbi laastatud Euroopa peaaegu-et koju tõi, see pole nagu niiväga kõneväärt. Ma arvan, et inimesed võiksid lugeda küll Arpad Arderi raamatut “Kus on Arpadi kuningas?” – need on isa memuaarid koos selle ränga retke kirjeldusega, mis lõppes, teadagi kuidas?
Ave (võtab lonksu helerohelist; ehmatab; puristab): Minu kadunud ema oli väga rafineeritud kirjandusliku maitsega ja talle see raamat meeldis. Ma arvan, et see on hea soovitus tänasele lugejale.
Ott (silib habet): Nooh, ega Arpi seda raamatut päris üksi ka kirjutanud. Ma aitasin teda natukene kui toimetaja? Aga eks ma jäänud siin paljudele tänu võlgu – Priit Pärnale ja Lapinile ja heale hulgale heliloojatele ja? (võtab õige pisikese lonksu absinti)? naistele? Ja mu viimast raamatut “Puupeatus” – ikka koos Pärnaga – pole ka eriti tähele pandud. Tead, ma pole tõesti kuigi ambitsioonikas olnud, nagu Veidekas kirjutas, aga (naerab) edev olen ma ju küll. Ja laisk. Aga räägi nüüd sina ka midagi, mis sul minust meeles on.
Ave (ehmatab): Oh, issand! Seda on niiiiii palju! – leheruum ei võimalda. Üks viimastest telefonikõnedest (meil oli neid hommikusi jutuajamisi ju palju) võib-olla. Oli juuni esimene dekaad, olin haiglas. See oli see päev, mil mul oli just eemaldatud nekroosne nahk. Protseduuri toimetati nii, et patsient (mina) oli pikali ja sel päeval oli saatuse tahtel tööl just see asjalik ja tõsisoliidne õde, kellelt eri alavälist sõna, veel vähem nalja oodata võis. Meid ümbritsesid meedikud ja praktikandid. Eeldatavasti jääb kooriku äravõtmisel järele veritsev haav. Tõsimeelne õde toimetas oma toimetusi edasi, võttis mingi pudeli, valas mingit vedelikku ja uudishimulik patsient (mina), kes pikali-asendis midagi ei näinud, küsis: “Mida te sinna nüüd panete?” “Aga mida lahtistele haavadele ikka pannakse? Soola loomulikult!” ütles range õde ja jätkas oma toimetusi, nagu poleks midagi juhtunud. See oli nii ootamatu, et isegi kolleegid ei söandanud naerda, mina-ent küll pugistasin. Ja soolalahus see oli. Siiamaani ravitakse vaheldumisi soola ja mingi salviga, ülapäeviti on sidumised – sestap’ ei saanud su matuselegi? Rääkisin sulle selle loo telefonis peaaegu nii nagu siin kirjutasin. Sa ei naernud. Tekkis hoopiski paus ja sa ütlesid: “Oota üks hetk, ma kohe?” Vähem kui kolmekümne sekundi pärast laulsid sa juba torusse viisil, mis meenutas “Jookse-jookse hüppa’t”:
“Anna-aga Haava,
anna-aga haava –
küll mina soola
raputan!”
Ott: Sa mäletasid, et Anna Haava oli mulle isa poolt sugulane. Nii nagu mina mäletan su sugulus-seost Ilona Laamaniga. Temalt on ju ka oma kolm raamatut ilmunud?
Ott (juba hajudes; kui ta tükk aega ise rääkida ei saa, vajub ta natuke ära): Jah, Ilona-armas. Oleksite ehk matustel tuttavaks saanud aga? Nojahh (silib habet), eks ta ole? enam ei loeta ju eriti raamatuid? On aeg? Isa ootab. Ja veel paljud sõbrad, kellega jutud pooleli jäid?
