Olles tutvunud Kulka paberimajandusega, avastasin, et tegelikult olid kultuuri- ja kunstirahva Kuldvasika üle võimust võtnud hoopis mustad jõud ning kahju oli vähemalt 10 milli suurem kui Viiolile ametlikult süüks pandi. Arvatavasti oli see ka üheks põhjuseks, miks Kulka järgmiseks tegevjuhiks sai KAPO ohvitser, et niimoodi kindlustada vahetu strateegiline kontroll ühiskonnaelu sellise militaarselt eriti tähtsa ilmingu üle nagu seda on kirjandus, kinematograafia, kõik kaunid kunstid ja sport kokku.
Eesti Kultuurkapitali 1997-98.a majandusaastate aruannetest loeme sõnasõnalt:
“1997. aastal oli majandustegevuse tulemus negatiivne? 1998. aastal oli majandustegevuse tulemuseks kahjum. Kasumiaruande järgi 10 146 781 krooni, tuludeklaratsiooni järgi 4 405 022 krooni.”
Aga millekski muuks kui hämamiseks ei saa pidada majandusaruandes järgmist tekstilõiku:
“1998. a. oli majandusseisaku aasta ning sellega kaasnenud börsilangus muutus aasta teisel poolel seisakuks. Väärtpaberite hindade järsu languse tõttu kaotasime osa 1997. a. investeeringutulust, kuid jäime plussi ligi 1,5 miljoni krooniga. 1998. a. börsilangus tõi meile kaasa investeeringutelt ligi 4,5 miljoni krooni suuruse kahjumi.”
Rohkem kui 10 miljoni kroonisest kahjumist saab selle lõiguga lipsti tervelt 5,6 miljonit
krooni väiksem kahjum.
Nii läks Kulka vastu järgmisele majandusaastale, sõnades öelduna kümne koma ühe miljoni kroonise kahjumiga. Kui arvate, et Kulka nõukogu 1999. aastal arutas eelmise aasta kahjumi põhjusi või otsis ja leidis süüdlast või süüdlasi, siis eksite – seda ei tehtud. Kummalisemaid nõukogu koosoleku dokumente on 18. juuni 1999.a protokoll, kus sõnasõnalt kinnitatakse poolelioleval aastal sama majandusaasta aruanne (ilmselt on tegemist eksitusega aastaarvus (peaks nagu olema 1998. a aruanne, mis tõendab tohuvabohu asjaajamises) ja juhitakse tegevdirektori tähelepanu investeerimisraamistiku rikkumisele.
Ent veendugem ise:
EESTI KULTUURKAPITALI NÕUKOGU KOOSOLEK
18.06.1999.a.
Päevakord:
1. Eesti Kultuurkapitali auditeeritud aastaaruande kinnitamine;
?
Koosolek otsutas:
1. Kinnitada Eesti Kultuurkapitali 1999.a. auditeeritud aastaaruanne
1.1 Võtta teadmiseks audiitorfirma märgukiri
1.2 Häältega 7 poolt ja 2 erapooletut juhtida tegevdirektor Avo Viioli tähelepanu
a) Eesti Kultuurkapitali seaduses § 6 lg 2 ettenähtud investeeringute struktuuri rikkumisele, kuna investeerimisfondide osakutesse on paigutatud
57% põhikapitalist lubatud 20% asemel;
b) põhjendamatu lepingu sõlmimisele AS Grid-Emerekiga;
2. Kinnitada uued investeeringud vastavalt lisa 1.
Kuidas on võimalik, et Kulka järgmise aasta majandusaruandes rohkem kui kümne miljoniline eelmise aasta kahjum (bilansivõrdluses eelmise aastaga tõsi küll, on sellest
saanud 9,3 miljonit) asendub rohkem kui kaheksa miljonilise kasumiga? Sest 1999. a. bilansist loeme, et seisuga 31.12. 99 oli aruandeaasta kasum 8 253 499 krooni. Samas tegevusaruandes märgitakse, et põhikapitali investeeringutelt teenis Kultuurkapital 1999. a kõigest 1,8 miljonit krooni puhastulu. Kahjumiaugu kinnimätsimiseks oli üks
kaval võte – seda tehti toetuste jaotamiseks ettenähtud vahendite vähendamise teel. Sealjuures kuidagi väga lihtsalt, lühidalt ja enesestmõistetavalt. Väljavõte protokollist:
*
Luulu kohta ütlevad psühhiaatrid, et see on haiglaslik sundkujund, mis ilmub vaimust vaevatule sama tugeva mõjuga kui reaalsustaju. Teiste sõnadega võib seda nimetada ka ilmsi nähtud unenäoks. Unenäona tundub Kulka nõukogu koosolek 22. augustil 2002. a, kus nädal pärast kuriteo ilmsikstulekut märgitakse, et põhikapitali suurus on 20 miljonit krooni ja alates 1997. aastast pole seda täiendatud. Kui seda pole täiendatud ja majandustegevus toimub vaid põhikapitali arvelt ja majandustegevuse ning riisumise läbi tekitatud kahjum alates 1997. aastast selleks hetkeks on kokku ca 18 miljonit krooni, kui suur oli siis Kulka põhikapital viidatud koosoleku toimumise ajal?
Kohatu küsimus! Eks ikka 20 miljonit nagu väidab Kulka nõukogu oma 22. augusti 2002. a. protokollis. Mitte näiteks 2 miljonit, nagu saaks lihtsa tehte (20-18=2) tulemusena.
*
EESTI KULTUURKAPITALI NÕUKOGU KOOSOLEK
10.03.1999.a.
?
Päevakord:
1. Sihtkapitalide rahaline seis enne 1999.a. I jaotust
2. Uute investeeringute kinnitamine
?
Koosolek otsustas:
1. Võtta teadmiseks Kultuurkapitali rahaline seis 1999.a. märtsiks ja vastavalt vähendada 1999.a. I jaotuse eelarvet 4,5 miljoni krooni võrra ( 500 000,00 krooni iga sihtkapitali kohta). ( lisa 1-3)
2. Kinnitada uued investeeringud vastavalt lisa 4.
Lõppenud 1999. aasta tegelik majandusaasta tegevusaruanne ja raamatupidamise aastaaruanne on kinnitatud Eesti Kultuurkapitali nõukogu 8. juuni 2000.a. koosolekul 11 (üheteistkümne) isiku allkirjaga. Need selleks ajaks juba mustade jõudude poolt pimestatud tegelased olid, peale Avo Viioli kui ainsa(!) patuse, Signe Kivi, Mart Kalm, Kalev Kesküla, Tiina Käesel, Ivo Eesmaa, Lauri Kärk, Erika Salumäe, Olav Ehala, Indrek Saar ja Aare Järvan. Kahjum on käratult kinni mätsitud. Juba raha kõrvaldama asunud Viiolile süttib roheline tuli ka järgnevatel aastatel karistamatult miljonite kroonide riisumiseks ametiseisundi kuritarvitamise teel. Sest Kulka nõukogu kõik ülejäänud liikmed langesid üleloomulikest jõududest tingitud luululise kujutluspildi lummusesse – nad otsustasid enda arvates üllalt erinevate kultuurivaldkondade toetuseks laekuvate kümnete miljonite kroonide eraldamist abivajajatele ega märganudki, kuidas Ahjualune kultuuriköögis podisevast kapitalikatlast samal ajal himukalt lõmps ja lõmps miljoneid alla neelas.
Teeme nüüd selle seisuga esimese väikese rehnungi: 10+8=18. Seega peaks Kulka 20 miljonilisest põhikapitalist olema nelja aastaga haihtunud laias laastus vähemalt 18 miljonit krooni, kui mitte mõnisada tuhat rohkem. Viioli Ahjualuse kombel tegutsemine oli muutnud Kulka põhikapitali peaaegu olematuks. Nali naljaks, aga alates 1996. aastast investeeris Ahjualune ohjeldamatult üle põhikapitali määra sihtasutuse kaukasse muude allikate seas peamiselt kasiinotuludest ja aktsiisimaksudest tehtavate eraldiste näol lakkamatult suubuvate rahavoogude arvel. Kultuurkapitali investeeringute maht 1996. aasta lõpuks oli 18,6 miljonit krooni, samal ajal põhikapitali suurus 1996. aasta lõpuks oli aruande kohaselt 15 miljonit krooni. Seega ületas investeeringute maht põhikapitali mahu sel hetkel 3,6 miljoni krooni võrra, mis oli Kultuurkapitali seaduse § 6 lg 2 rikkumine nagu juba täheldatud. Põhikapitali suuruseks 1997. aasta lõpuks oli 20 miljonit krooni, kuid investeeringute maht samal ajal 25,7 miljonit
krooni, ületades võimaliku suuruse sellel aastal juba miinus 5,7 miljoni krooni võrra.
Selline miinus oleks nagu antireaalsusest pärit. Järgnevate aastate jooksul võite leida paljudest Kulka nõukogu koosolekute protokollidest aina korduva päevakorrapunkti –
uued investeeringud, uued investeeringud, uued investeeringud? Viiol muudkui investeerib ja nõukogu muudkui võtab teatavaks ja kinnitab. Mille arvel, kust tuleb raha investeeringuteks? Seda ei küsi keegi. Sest kultuur, luul ja kapital olid selleks ajaks juba üksteisele sirutanud käed müstiliseks nõiaembuseks. Kellele tütar, kellele ema.
Lõpurehkendus ?okiteraapia asemel Kui nüüd retooriliselt küsida, palju Ahjualune eesti kultuurirahvale üleüldse maksma võis minna, tuleks vastuse leidmiseks teha teine väike rehkendus. Augulappimiseks 18 miljonit, põhikapitali taastamiseks 20 miljonit. Kokku tuli seega välja käia 38 miljonit, et Kultuurkapital saaks jälle normaalselt jätkata oma suuremeelset ja vajalikku tegevust rahvusliku loomepotentsiaali turgutamisel. See näidisrehkendus on tehtud suurusjärkude illustreerimiseks. Miljon või isegi paar siiasinna ei tohiks asja olemust muuta.
Ja ongi lõpule jõudnud katse Kulka ja seal tegutsenud mustade jõudude jäädvustamiseks vähemalt käesolevas kirjatükis. Kas tõesti oli kuriteo ainsaks põhjuseks süüdlase arutu mängukirg ja ta tegutses üksi, isegi ilma pearaamatupidaja teadmata?
Kuidagi liiga lihtlabane isiku kohta, kes pärast kuriteo ilmsikstulekut avaldas omal ajal reklaamimaigulises arestandiintervjuus, et tal on võime hästi vingerdada ning jälgi segada. Eelneva põhjal pole alust kahelda, et see võime tal tõesti oli.
Nagu sellelgi tegelasel eesti rahva ennemuistsetest juttudest, kellel oli sobing Vanatühja endaga.