Jaak Urmet sai Eesti Päevalehes hakkama hirmuteoga. Ta nimelt trampis jalgadega meie hümnil, loopis seda saastaga ja hakkas lõpuks kägistama. See oli ikka kole lugu küll. Ma ei olnud ise juures, aga Urmetit veidi teades tekkis õhtul pärast tule kustutamist sisekaemusesse võigas vaatepilt.
KUIDAS URMET KAOTAJAKS JÄI
Hümn tundus mulle selles daydreamis väeti vanurina, mingi tädi Maalina, kes on sitaga üleni koos, siniseid trampimisplekke täis, ja keda Urmet nüüd veel innukalt kägistab ka. Aga vanake ei jäta. Ta kokkupigistatud kõrist kostab viimseid hümnipiiksatusi. Ta ei sure. Jälk Urmet põgeneb häbistatult, müstilises hirmus, jääb seega kaotajaks. Paras talle.
Kes käskis tal ronida hümni kallale? See on ju tekst ja viis, mille eest meie esiisad lahinguväljadel kangelastena surid! Ja üks mees väidab EPL-i kommentaaris, et kui ta on üksi kodus ja telekast tuleb hümn, siis tõuseb ta diivanilt püsti, võtab valveseisaku ja hakkab kõva häälega kaasa laulma.
Vahepalaks: Eesti Kirjameeste Seltsi 1892. aasta märtsikoosolekul, kui selts oli juba lagunemas, laulis koosolek enne algust kolm korda keisrihümni. Tüli järel läks osa minema, kohalejäänud aga kargasid jälle püsti ning laulsid neljandat korda hümni! Kui koosolek lõppes, tundus paanika vallas osavõtjatele, et nad pole ehk ikka veel piisavalt lojaalsed, ning siis tänati Liivimaa kuberneri Shahhovskoid ning lauldi talle “vaimustunult” viiendat korda (ühe ja sama koosoleku jooksul!) uuesti hümni.
TEGEMATA ON VEEL PALJU
Tagasi pahelise Urmeti juurde.
Just kommentaatoritelt saigi meie gerontofoob tugeva vastulöögi. Käed eemale meie hümnist, hüüti talle. Urmetit nimetati: hulluks, juudaseks, idioodiks, Eesti pilastajaks, eputrillaks, tühikargajaks, intelligendiks, isamaa reeturiks ja solgihingeks. Temas avastati neurootilisust ja psühhootilisust. Tal kästi omale suhu kusta.
Nii lõpeb katse hümni kritiseerida. Tõsisemaks minnes: et Eestil on teise riigiga sama hümn, ja pealegi raskesti arusaadava sisuga, on varemgi äratanud kahtlusi. (Mäletan, et ikka on “Ei leia mina iial tääl, see suure laia ilma pääl” asemele pakutud aeglast ja lohisevat laulu “Mu isamaa on minu arm” – millel kahtlemata on poliitajalooline tähendus; samas on leitud, et “Eesti lipp” või “Jää vabaks, Eesti meri” on aktiivsemad ja meloodilisemad.) Kuid ega midagi pole muutunud.
Tähelepanuväärne, et just samal ajal käis justiitsministri kirglik kangutamine. Korruptsiooni ründamise pärast. Nagu väikeste arvude seadust polekski olemas, ei taha keegi tunnistada, et igal aastal on olemas kindel arv X korrumpeerunud isikuid. Muidugi võiks neid uurida. Kuid leiti (iseäranis korruptantide endi poolt), et see tähendab nimekirjade järgi “puuri pistmist” ja “Siberisse saatmist.” Nii sai end demonstreerida demokraatidena.
Jättes kõrvale hirmutava aimuse, et mis ikka meie rahva alateadvuses tegelikult peitub, leian, et tuleks leiutada juurde uusi kvoote. Näiteks hümnikägistajatele. Näiteks kommentaatoritele. Ka neid on igal aastal kindel arv X.