Nii EHI kui TPÜ (Tallinna Pedagoogikaülikool) hakkavad iseseisvate allüksustena kuuluma loodavasse Tallinna Ülikooli (TLÜ-sse). Käesoleva aasta kevadel kinnitati TLÜ Põhikiri. Tsiteerin selle 1. peatüki 1. jao punkti nr. 6.10: “Ülikooli töö põhineb vastastikusel usaldusel, osapooltel on õigus teineteiselt eeldada ja nõuda tegutsemist vastavalt heale tahtele ja parimatele kavatsustele.” – Kahjuks jõuti seda punkti rikkuda kohe peale põhikirja vastuvõtmist. Tulevikus saavad TLÜ iseseisvad allüksused endale ise professoreid valida, ent eelnevalt kontrollib TLÜ keskorgan kandidaatide pädevust. TPÜ ja EHI aga kuulutasid juba sel kevadel välja ametikohtade valimised, et jõuda endale võimalikult palju professoreid teha. Professorite arv on vist pöördvõrdeline ülikoolide arvuga.
PSEUDOTOLERANTSUS EHI-S
Weebiaadressilt www.ehi.ee, lingist “EHI eesmärgid” loeme: “EHI suhtub tolerantselt ausatesse arvamustesse ja maailmavaadetesse?” – Kahjuks on see vaid retoorika.
Filosoofia puhul on EHI-s materdatud anglo-ameerika analüüsivat mõttestiili. Enesehinnangu Raportis vihjatakse, et suund võeti, arvestades EHI inimeste huvisid. Ent tegelikult on inimesi tööle võetud, lähtudes nende ideoloogilisest lojaalsusest. Minu statistiliste arvutuste põhjal on EHI-sse õppetooli juhatajaks saamisel soodusteguriks Venemaalt saadud diplom. Raportis siunatakse sovetiaja pärandit riiklikes ülikoolides, ei märgata aga tõsiasja, et suund kontinentaalsele filosoofiale on samuti tõlgendatav sovetiaja pärandusena – Marx lähtus ju Hegelist.
EHI Filosoofia Õppetooli juhatajana rikkus Tõnu Viik jämedalt akadeemilisi häid tavasid. On ju absoluutselt lubamatu oma ideoloogiliste vaadete propageerimine ülikooli ametlikus dokumentatsioonis, pealegi veel ründavas stiilis. Ometi võis EHI koduleheküljelt Filosoofia Õppetooli tutvustavatest materjalidest lugeda sõimu täppisteaduslikkuse aadressil.
Juba Rein Raua avalause oli poliitiliselt ebakorrektne rünnak analüütilise filosoofia vastu: “üksiklausete kallal hekseldamine”. Minu protestile vaatamata jättis kultuurne Rein Raud sisse väljendid “hekseldama” ja “finantstädid”. Selles vestlusringis kurtsin, et Eestis võib vabamõtleja töötuks jääda. Tolerantsust kiitva Rein Raua vastu vaidlejad on humanoidide instituudist ikka sule sappa saanud.
PSEUDOAKADEEMILISUS EHI-S
EHI filosoofid on uhked oma teadusevalvatsiooni hea tulemuse ning akrediteeritud õppekava üle. Paraku on tegemist surnud hingedega Potjomkini külas.
Filosoofia õppekavast toon vaid markantseima näite. Leidsin sealt ainekaardi epistemoloogia klassikalistest tekstidest, mille kirjanduse nimekirjast puudusid paljud tsentraalsed tekstid, sellal kui esines Husserli “Loogilised uurimused”. – Kui aga viimane on “klassikaline tekst” (ilmus 1900-13), siis miks puudusid õppekavast teised XX sajandi klassikalised tekstid? Pealegi, epistemoloogia asemel kuulub see Husserli teos pigem rubriiki “loogika filosoofia”.
EHI ei ole minu teadustööd eales millegagi toetanud ega andnud mulle ka võimalust kirjutada EHI ajakirjas Acta Collegii Humaniourum Estoniense. Viimase puhul põhjendati mulle, et see ajakiri avaldab ainult EHI põhikohalisi töötajaid. – Seega sisuliselt ainult EHI juhtivtöötajaid. Seetõttu esitasin Kolleegiumile akadeemilise korruptsiooni vastase määruse kavandi. Seda ettepanekut vist isegi ei arutatud. Ka ei ole mind kutsutud osalema EHI filosoofide ja kultuuriteoreetikute ühisprojektis.
PSEUDOVALIMISED EHI-S
Kultuurifilosoofias on Rein Raud ja Tõnu Viik üsna ebakompetentsed, välja arvatud hegeliaanlus. Pealegi, Tallinna raamatukogudes vihjavad vaid mõned raamatud kultuurifilosoofiale, samas kui filosoofia entsüklopeediatest on seda pea võimatu leida. Nii pidin riskantse eriala väljakuulutamiseks tõstma kandidaatide pädevusnõudeid. Õnnetuseks avastasin hiljem (kõigeks jäeti lubamatult vähe aega), et Rein Raud oli mulle andnud valeinfot EHI filosoofia õppekava suhtes. Nimelt oli seal siiski vaid üks loeng kultuurifilosoofiast. Seepärast teatasin viimasel minutil, et kultuurifilosoofia professuuri ei saagi välja kuulutada ja naasin Rein Raua esialgse ettepaneku juurde. Seejärel aga oli kätte jõudnud minu lahkumisavalduses märgitud 01. mai. Kolleegiumile, kus pidi arutatama minu ettepanekuid, ma enam ei läinud, ent minu mobiil oli asjatult ootel.
Mina ise ei saanud oma erialal nüüd isegi kandideerida, sest doktori ja professorina ei sobinud mul ümber asuda lektoriks. Kultuurifilosoofia professori ametikoha asemel oli aga välja kuulutatud filosoofia professori ametikoht. Viimase ametijuhendist selgus siiski, et filosoofia professoriks saab kandideerida vaid kultuurifilosoof – tegelikult ainult Tõnu Viik.
Nii võib Tõnu Viigist, kes ei tea mitte midagi redistest, saada juurviljade professor, kelle ametinõudeks on olla porgandite spetsialist. Samas on üldnõuded jäetud piisavalt lõdvaks. Ja TLÜ-s saavad kõrvuti olema juur viljade professor (EHI-s), kes tegelikult on porgandispets; ja kartulite professor (TPÜ-s), kes ongi kartulispets – mis on ju lausa diversioon isegi EHI ja TPÜ võimaliku koostöö vastu.
02. juunil oli EHI-s avalduste vastuvõtmise viimane tähtaeg ja tundus, et Haridus- ja Teadusministeerium ei olnud veel jõudnud reageerida minu kirjale 17. maist.
