Nüüd juba kaugel 1997. aastal ühines Eesti Vabariik ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga ning selle lisaprotokolliga 1967. aastast. Sellega saime endale kohustuse pagulasi vastu võtta ja kaitsta. Jutt on väljamaalastest, keda kiusatakse nende emamaal rassi, usu, kodakondsuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast. Kahjuks on maailmas veel väga palju riike, kus eelpool loetletut esineb, mistõttu suur hulk inimesi sellist kaitset ka otsib. ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti andmetel on ainuüksi Euroopas praegu 4 268 000 varjupaika otsivat inimest, maailmas kokku oli aga 2004|. aastal umbes 17 miljonit varjupaigaotsijat või põgenikku. Viimasel ajal on pagulasi oma hõlma alla haaranud valdavalt arenenud tööstusriigid, näiteks Lääne-Euroopa maad, samuti Ameerika Ühendriigid, Kanada, Austraalia.
EESTIT JA LÄTIT PÕGENIKUD EI ARMASTA
Ülaltoodud numbrid kõnelevad ilmekalt, millise sundmigrantide hulgaga seisab teiste seas silmitsi ka Euroopa Liit (sealhulgas ka Eesti). Ent kui vaadata pagulasseisundi taotlusi menetleva kodakondsus- ja migratsiooniameti statistilisi andmeid, siis võib üllatusega avastada, et Eestis pole seniajani mingeid pagulasi.
2005|. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis pagulase staatuse saanud neli inimest: kaks Afganistanist ja kaks Al?eeriast. Veel üheksa inimest said nn subsidiaarset kaitset, st elamisloa andmist humaansetel kaalutlustel, sest kodumaale tagasisaatmise korral võivad need inimesed langeda piinamiste, ebainimliku kohtlemise või karistuse ohvriks. Niisiis, nende seitsme aastaga, mis Eestis on kehtinud pagulaste seadus, tunnistati Eestis varjupaiga saamise vääriliseks vaid kolmteist inimest. Samal ajal jõudsid mõned meie põhja- ja lõunapoolsed naabrid anda põgenikustaatuse märksa suuremale välismaalaste hulgale. Nii sai näiteks Leedus 2003|. aasta algul varjupaiga 368 inimest. Sel aastal on esitatud juba 113 uut pagulasseisunditaotlust ning 121 inimest leidsid Leedus kaitset. Olukord Lätis sarnaneb Eestiga – seal on varjupaiga saanud 17 inimest.
Võrdluseks: Soomes sai ainuüksi 2002. aastal varjupaiga 591 inimest, Rootsis 7451. Niisiis erineb Eestis varjupaiga saanute hulk suuresti naaberriikide praktikast, rääkimata juba teistest Euroopa Liidu riikidest.
Milles on siis põhjus, et Eesti ei ole varjupaika otsivatele isikutele ligitõmbav?
IRAAKLASE JUHTUM
Arvestame ennekõike faktiga, et viimastel aastatel on varjupaigaotsijate hulk maailmas hakanud kahanema. See on ülemaailmne tendents. Nii vähenes aastatel 2002-2003| varjupaiga taotluste hulk Leedus 38%, Bulgaarias 46% ja Ungaris 63%. Ometi: varjupaika otsivate isikute hulk ulatub sisuliselt kõigis Euroopa Liidu riikides peale Eesti ja Läti sadadesse ja tuhandetesse. Eesti ja Läti mahajäämus kasvõi Läänemere-äärsest naabrist Leedust on seletatav mitmete põhjustega.
Riigi ametiisikute hinnangul on nii madala põgenikearvu üheks põhjuseks asjaolu, et Eesti asub põhilistest migratsioonivoogudest eemal. Viimastel aastatel on põgenike lähtekohtadeks olnud valdavalt Afganistan, Vietnam, Iraak, mõned Aafrika riigid (Sudaan, Burundi, Kongo Demokraatlik Vabariik, Somaalia), samuti Palestiina. Eesti geograafilist asendit arvestades on ilmne, et nimetatud riikidest lahkujail on vähe ?ansse jõuda Eestisse ja siin varjupaika taotleda. Mis puutub Eestiga piirnevatesse riikidesse, siis nendest on põgenike lähtemaaks üldiselt vaid Vene Föderatsioon, kusjuures tuleb märkida, et suurem osa Venemaalt pärit varjupaigaotsijaid eelistavad esitada taotluse Leedus, jättes Läti ja Eesti tähelepanuta.
Veel üheks põhjuseks on immigratsiooni käsitlevate seaduste väga jäik tõlgendamine ametnike poolt. Sellise lähenemise tulemusel on Eestis juba olnud juhus, kus Iraagist saabunud pagulasseisundi taotlejale keelduti varjupaika andmast, ehkki ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Amet soovitas konventsiooniga liitunud riikidele tungivalt anda endistele Iraagi elanikele seaduslik staatus riigis viibimiseks, eriti arvestades Iraagi katastroofilist olukorda humanitaarvallas. Üks Soome ekspert avaldas arvamust, et kui selline taotlus oleks esitatud tema riigis, oleks inimesel staatus ammu olemas.
Peamine probleem seisneb antud juhul selles, et pagulasseisundit EV-s taotlevad välismaalased peavad esitama tohutul hulgal tõendeid selle kohta, et neid on nende kodakondsusjärgses riigis taga kiusatud. Olukorras, kus inimene on sunnitud oma riigist põgenema, suudab ta vaevalt mõelda selle peale, milliseid dokumente ja tõendeid tuleks kaasa võtta. Selle tulemusel tunnistatakse enamik pagulasseisundi taotlusi põhjendamatuks.
Keeldumiste kohtus vaidlustamine ei anna samuti tulemusi, sest kohtunikel pole piisavalt aega uurida põgenike lähteriiki puudutavaid materjale, eriti kui need on enamjaolt võõrkeelsed. Nii näiteks leidis eelpool nimetatud Iraagi põgeniku puhul Eesti kohtunik, et miski ei takista põgenikul Iraaki naasta. Ning see otsus tehti ajal, mil rahvusvaheline meedia kajastas päevast päeva selles riigis valitsevat kaost ja lakkamatuid terroritegusid.
SITAD SOTSIAALTAGATISED
Põgenikehulga vähesust põhjendades viidatakse sageli Eesti sotsiaalkaitse süsteemile, õigemini selle madalale tasemele Põhjamaadega võrreldes. Tõsiasi, et Eesti süsteem on oluliselt tagasihoidlikum, muudab riigi tervikuna immigrantidele ja varjupaiga otsijaile väheahvatlevaks. Selle kirjutise autor puutub pidevalt kokku kurtmistega raskete elamistingimuste üle, mis on Eestis loodud isikuile, kelle taotlused on kodakondsus- ja migratsiooniametis läbivaatamisel. Riigi antavad toetused varjupaigataotlejaile on armetult väiksed ega võimalda katta inimese põhivajadusi.
Põgenike seaduse kohaselt on põgenike vastuvõtukeskuses asujale tagatud järgmised teenused:
1) majutamine taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajaks;
2) toitlustamine ja varustamine esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega, samuti rahaga hädapärasteks pisikulutusteks vabariigi valitsuse kehtestatud määra piires;
3) vältimatu meditsiiniline abi ja tervisekontroll;
4) hädavaj alikud tõlketeenused ja eesti keele õpetamine;
5) informeerimine tema õigustest ja kohustustest;
6) muud esmavajalikud teenused.
Paraku jääb mõni nimetatud teenustest mõnikord vaid paberile. Nii näiteks ei suuda vastuvõtukeskus pagulasseisundi taotlejate vähesuse tõttu korraldada varjupaiga taotlejaile eesti keele õpetamist, ehkki mõned pagulased avaldavad selleks innukalt soovi. Keskuse juhtkonna hinnangul saavad vaid vähesed pagulased eesti keelt edasises elus kasutada, kui arvestada Eestis varjupaiga saanud isikute tagasihoidlikku statistikat. Ehk teisisõnu: riik on seisukohal, et eesti keelt on otstarbekas õpetada pärast seda, kui inimene on siin varjupaiga saanud. Tekib küsimus, misjaoks näeb siis seadus üldse ette võimalust keelt õppida juba varjupaigataotluse menetlemise staadiumis.
EESTI POLIITIKA HOIAB MAA PÕGENIKEST PUHTA
Seega on pagulasseisundit taotlevad välismaalased sunnitud elama Eestis sisuliselt omal kulul, samal ajal pole neil õigust tööd teha, et kas või kuidagi toime tulla. Arusaadavalt levib sellekohane teave väga kiiresti nende seas, kes kavatsevad oma alalisest asukohariigist lahkuda, et otsida varjupaika või uut (paremat) elu. Seega on Eestis läbiviidav pagulaspoliitika immigratsioonipumba vastase võitluse seisukohast väga tõhus.
Ehkki tahaks meelde tuletada, et konventsiooni ratifitseerimisega võttis riik endale maailmaüldsuse ees kohustuse tagada vajalik kaitse neile õnnetuile, kes olid sõja või poliitilise tagakiusamise tõttu sunnitud kodumaalt põgenema.
Eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel võtsid lääneriigid vastu kodumaalt surmahirmus pagenud eestlasi (tõsi küll, põgenikke anti ka Nõukogude Liidule välja). Ent üldiselt võeti nad hästi vastu ja neid aidati. Saanud Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks, peaksime näitama teistele riikidele, et ka eestlased oskavad olla suuremeelsed ega keeldu abistamast sundimmigrante, kes tulevad Eestisse, et elada väärikalt demokraatlikus ühiskonnas. Tahaks väga loota, et vabariigi valitsus leiab aega selleks, et viia Eesti sellealane seadusandlus vastavusse Euroopa Liidu minimaalsete standarditega.