Autograafide, sh autogrammide kogumine on tore harrastus. Mõnele on see lausa kirg, seotud kultuurilooliste huvidega. Nagu näiteks minu puhul. Olen neid kogunud 1993. aastast, mu kogus esindatud isikute arv on tänaseks riivamas 1000 piiri ja ühikute üle ei jõuagi arvet pidada. See arv võiks olla oluliselt suurem, kui mul ei oleks millegi muu põnevaga tegelda ja kui ma hangiks neid kitsendamata profiiliga, vähem valivalt. Aga järgmine lugu kõneleb hoopis autogrammi andmisest.
Kiri tundmatult
Ise olen ka küllalt autogramme andnud. Eriti rohkelt on autogrammiküsijaid muidugi koolis. Seal signeerin tavaliselt õpilaspäevikuid ja paberilehekesi, sest kui neil kodus mõni mu raamat ongi, siis ega nad seda kaasa märka võtta. Jah, need paberilehekesed – just need ongi mu loo keskmeks. Autogramm tühjal paberilehel.
31. augustil 2009| teatati mulle kirjastusest Varrak, et mulle on sinna tulnud Prantsusmaalt saadetud kiri. Tohoh! – mõtlesin mina. Mis kiri see selline peaks olema? Varrakus oli mul tolleks hetkeks ilmunud romaan “Lipamäe” ja kolm lasteluulekogu. Ma ei osanud muud mõelda, kui et kellelgi Prantsusmaalt on huvi mu loomingut kasutada. Järgmisel päeval tõin kirja ära ja – ennäe – lugu oli hoopis niisugune, et keegi tundmatu prantsuse tütarlaps soovis minult autogrammi. Kiri oli kirjutatud käsitsi ja inglise keeles, toon selle eesti keelde tõlgitult siinkohal täies mahus ära.
27. august 2009|
Lp hr Jaak Urmet
Ma olen 16-aastane ja luule on mu kirg. Ma kirjutan teile, et väljendada oma imetlust ja huvi teie luulelaadi ja luuletuste vastu – mu meelest on need imelised.
Oleksin väga õnnelik, kui saaksin teie autogrammi väiksel kaardil, mille teile saadan.
Tänan teid väga.
Lugupidamisega
Suzanne Lopez
Vaat selline kiri. Ja kus nüüd oli minu üllatus suur! Mul, s.o minu luuleloomingul on Prantsusmaal fänn! Kuidas see saab olla võimalik? Kindel on, et ühtki rida mu luulest pole seni – mulle teadaolevalt – jõudnud prantsuse keelde. Või tuleb Google Translate luule ja riimide vahendamisega nii hästi toime? Ei taha uskuda. Või jõudis lausa mõni Eestis ilmunud raamat temani? Mida – ja kuidas – see Suzanne siis minult on lugenud? Kui ta mõikaks eesti keelt, saades mu luulet originaalis lugeda, oleks ka kiri olnud eesti keeles. Niisiis tõusid mu vaimusilma ette suured küsimärgid. Originaalis kõlasid sõnad nagu “admiration”, “enthusiasm”, “poetic way” ja “wonderful”. Mis inspireeris seda noort pariislannat kirja panema üht ülivõrret teise järel? Mis põhjusel üldse keegi mulle tundmatu isik Prantsusmaal mind tunneb?
Plärisev äratuskell: guugeldamise kasulikkusest
Guugeldasin, aga ei leidnud selle Suzanne Lopezi kohta midagi. Kuna ma olen laisk kirjakirjutaja, kui on vaja minna postkontorisse, osta mark ja kirjutada ümbrikule aadress, jäi võõrsilt tulnud palvekiri esikukapil oma aega ootama. See aeg saabus 27. detsembril 2010|, mil otsustasin, et täna on see päev, mil teen tundmatu Pariisi neiu oma autogrammi võrra õnnelikumaks. Enne otsustasin veel kord guugeldada. Seekord guugeldasin hoolikamalt. Ja mis ilmnes!
Esmalt leidsin kanada päritolu New Yorgi naiskunstniku Sky Pape’i blogist postituse “No So Fan-tastic”, mis oli avaldatud 18. juulil 2010|. Postituse sisuks oli minu omaga analoogne üllatus, mis oli tingitud kelleltki Suzanne Lopez’ilt autogrammisoovi saamise üle. Sky Pape tõi kirja blogis täies mahus ära, see oli kirjutatud taas käsitsi ja sõna-sõnalt sama, mis mulle saadetud, välja arvatud see, et nüüd oli fraasi “Poetry is my passion” asemel “Art is my passion”. Ja kirja lõpetas märkus, et autogrammi palutakse oma “imaginary museumi” jaoks. Sky Pape kirjutab, et oli juba peaaegu soovi täitmas, kui tema peas hakkas plärisema häirekell. Tühi valge kaart. Allkiri. Temagi otsustas guugeldada. Ja leidis temagi midagi.
Niidistik muudkui hargneb
Sky Pape leidis Põhja-Carolina (NC) ajalehes Salisbury Post 27. juunil 2008| ilmunud artikli, mille autoriks oli helilooja Sarah Fuller-Hall. Fuller-Hall kirjutab, et sai autogrammisoovi kelleltki Suzanne Lopezilt ja tsiteerib kirja – see on peaaegu sõna-sõnalt sama, mis mulle ja Sky Pape’ile saadetud. Taas on see käsitsi kirjutatud, taas juures tühi valge kaart. Peamise erinevusena kõlas seal nüüd: “Music is my passion.” Ja mis veel – ses 2008|. aastal saadetud kirjas ütleb Suzanne oma vanuseks 17 aastat. Aga aasta ja kaks hiljem mulle ja Sky Pape’ile saadetud kirjades on tüdruk mõlemas 16-aastane!
Sarah Fuller-Hall seda ei tea. Aga ta imestab, nagu imestasin ka mina. Ta kirjutab: “Umbes kolm sekundit olin meelitatud, aga siis järeldasin, et see kiri ei saa ilmselt olla legaalne. Ma olen avaldanud mõned muusikapalad, aga ma ei usu, et ükski neist oleks jõudnud Prantsusmaale. Mu heliloomingu hulka kuuluvad üks ooper, üks orkestripala, mu lõputöö (ingl k masters thesis), õppematerjalid ja koorilaulud. See ei ole sedasorti kraam, mida 17-aastased tüdrukud kuulaksid.”
Häirekell pläriseb ka Fuller-Halli peas: “Ma ei tea, mille jaoks mu allkirja kasutataks, aga ma olen kindel, et see ei ole midagi head.” Fuller-Hall hakkab saaja kohta infot otsima. Google’ist ta midagi siis veel ei leia, aga küsimuse peale MySpace’is hakkab tagasisidet kokku voolama. Kõikjalt üle USA (Texas, California …) ja mitmetest teistest riikidest (Itaalia, Hispaania, Taani …) andsid endast teada isikud, kes olid saanud täpselt sama kirja ja kelles tõstis samuti pead umbusk. Nad ei olnud ainult heliloojad – kirja saanute seas olid ka näitleja ja kunstnik.
Lähme tagasi Sky Pape’i blogisse. Sky Pape teatab oma blogi kaudu Suzanne Lopezile: “Kui sa oled tõesti olemas ega soovi, et inimesed peaksid sind petiseks, siis ma soovitan sul kirjutada igale kunstnikule ja heliloojale, kes sulle huvi pakub, midagi isikupärast ja siirast, ja hoiduda valetamisest oma vanuse ja muu endasse puutuva kohta (—). Ma loodan, et suudad endas leida rohkem kirge tõe kui kunsti ja muusika vastu.”
Pisut oma kogemustest
Niisiis, seda kõike umbes veerand tunni jooksul teada saanult loobusin ma loomulikult ka ise autogrammi saatmisest. Jäin mõtisklema, mis kummalised plaanid sel Suzanne Lopezil võiksid olla. Ühelt poolt, kui mina saatsin kunagi koolipoisina autogrammikirju laiali üle maailma, siis – ega need oluliselt teistsugused välja ei näinud. Need olid samamoodi lihtsad ja lühikesed, väärtustades saaja aega, väga impersonaalsed, ja lähtusid ka asjaolust, et ma ei osanudki toona mingit erilist inglise keelt.
Selliseid kirju saadetakse iga päev ülemaailmsetele staaridele kotitäite kaupa. Ja nii naiivne ma ka ei olnud, et oleksin arvanud, et Jean-Paul Belmondo või Anthony Hopkins soovib midagi “isikupärasemat” ja “siiramat”, või et nad üldse mu kirjaga kokku puutuvad. Selleks on igal staaril oma tööline, kes kirju avab, foto (loodetavasti autentse) autogrammiga ümbrikusse pistab ja tagasi saadab. Teiselt poolt: ei Jean-Paul Belmondol ega Anthony Hopkinsil, ei Woody Allenil, David Suchet’l ega Yoko Onol ja kõigil neil teistel, kellele ma palve saatsin (ja kes mulle kenasti vastasid), ei saanud kindlasti tekkida mõtet, et kust kurat see Eesti tüüp mind teab.
Skeemi võimalused
Sirge väljanägemisega puhas paberitükk, millel seisab ainult allkiri, on sisuliselt blankovolitus. Mina annan allkirja, enda teades autogrammi, aga keegi kirjutab selle kohale, et allakirjutanu võlgneb paberi ettenäitajale miljon eurot või pärandab talle kogu oma vara. Ja ongi dokument missugune.
Nagu tellitult etendati seda skeemi aastavahetuse “Tujurikkujas”, kus Märt Avandi näideldud filmitootja sai sel viisil Lembit Ulfsakilt, kes mängis iseennast, allkirja rõlgele lepingule. Meenub ka paberilipakas, mis päästis d’Artagnani naha – Richelieu’ kinnitus, et selle paberi ettenäitaja toimis tema loal ja Prantsusmaa huvides. Oli mõeldud mileedile Buckinghami hertsogi kõrvaldamiseks, aga näe, läks loosi hoopis mileedi kõrvaldamiseks. Jaa, neis asjades tuleb olla ettevaatlikum. Võtta õppust Hando Runnelilt, kes kirjutab autogrammi ette sõna “autogramm” ja kooloni. Alati võib ju lisada paar rida pühendust või midagi niisama ette kritseldada.
Loo ootamatu lõpp
Ent lugu areneb edasi. 9. oktoobril 2010| saabus Sky Pape’ile Suzanne Lopez’ilt teine kiri. Selles annab Lopez teada järgmist: “imaginary museum” on tema autogrammide kogu ja ta ei tegele pettusega, vaid tõesti ainult kogub autogramme. Kuid: “Üks ülestunnistus siiski. See on ainus “pettus”, mu vanus ei ole tõeline. Kohe ütlen miks. See kogu sai alguse, kui Suzanne Lopez oli 15-aastane… 16, 17… ja kiri on sellest ajast samaks jäänud. Ma “fikseerisin” selle vanuse, mis oli elus tore aeg. See kogu sai alguse 1973. aastal. Matemaatika tee ise.” Matemaatika ütleb, et kirja kirjutajaks on ca 1958. aastal sündinud daam, kes on täna ca 53-aastane.
Mida nüüd siis arvata? Silmade ette kerkib soliidses eas, hea sissetulekuga, hõlbuelu elav prantsuse daam, kes elab suures Pariisi korteris, kus kõik kapid on täis kladesid autogrammidega, mida talle on ca 38 aasta jooksul üle kogu maailma saadetud (ja muidugi neid tuhandeid CD-sid). Mul on tunne, et selle daami peas ei ole kõik kõige paremas korras. Suurema huvi korral võiks siit visandada terve psühholoogilis-sotsiaalse portree, aga piirdun praegu vaid mõttega, et tegu on kliinilise juhtumiga.
Tavaliselt on autogrammi küsija see tundmatu ja palve saaja see kuulsus, aga nüüd on asjad vastupidi. Pole kahtlust, et Suzanne Lopez on kuulus üle maailma, USA-st Eestini.
Kõmulise, salapärase, veidra ja igati maailmakuulsa autogrammikoguja kiri koos ümbriku ja tühja valge kaardiga saab paigutatud minu autogrammide kollektsiooni eriosakonda “Muu huvitav”. Ah jaa, kui Suzanne peaks olema saatnud kirju ka teistele Eesti inimestele, siis andke teada! Teeks klubi?
.