Okei. Arusaadav, Noorte Hääle või Edasi kool, õudne, kõlisev ja tühi retoorika oli ilmselt narkootikumina veres. Nojah. Tegime toimetuses ja lehes mitmeid liigutusi – lingvistilisi – millest paljud ähvardasid lõppeda kohtus, ent õnneks lõppesid siiski enamasti kusgail Avaliku Sõna Nõukogus, millest keegi välja ei tee.
Ses mõttes on paljugi muutunud. Ajakirjanikud võtsid omaks uue, vabama liini ning hakkasid ründama. Keda parasjagu vaja, risti ette löömata. Fain. Ausad küsimused, mis ei lase intervjueeritavatel laveerida, vaid sunnivad teemal näpuga järge pidama.
Iseenesest on tore ka see, et poliitikud võtsid mingil ajal “ebakorrektsuse” liini omaks, ronisid hiirekarva hallidest pintsakutest välja (ka sõna otseses mõttes: kas mäletate skandaali, kui Kaido Kama julges Riigikogus kampsuniga tolgendada – praegu ei paneks sellist asja küll keegi tähele) ning üritasid rääkida inimestega inimeste keeli. Miskil hetkel lõi klaariks, suhtlemine oli mõeldav, lihtne ning arusaadav. Kõigile.
Praegu on asjad ennast ümber pööranud. Poliitiline korrektsus on omandanud teise mõõtme. Praegu on poliitiliselt korrektne, kui mingi poliitik väljendab ennast oma oponendi suhtes valimatult ja labaselt, kui ta joviaalitseb – pokaal ?ampust käes – kuluaarides ning poseerib eneseteadev naeratus näol ripakil, Meditsiiniajakirja lehekülgedel. Poliitiliselt korrektne on ajada läma nii, et sisu öeldu vahele ja sisse ära upub.
Poliitiliselt korrektne on mitte sisuliselt kahelda ega küsida, vaid edastada infot suvaliste lõhverdustega. “Nad tahavad näha välisministri verd”, soiub Kristiina Ojuland dramaatiliselt, kui ministeeriumist paberid ära kaovad. “Ma räägin teile parem lõbusa loo”, paneb ette Reiljan, kui kõne all on midagi hoopis muud.
Mõttetu lalin, mis nii ka ära trükitakse. Aga korrektne. Aktsepteeritud.
See, mis olnuks lähiaastatel ebakorrektne ja – siis kindlasti ka huvitav – on muutunud halliks, igavaks laiamiseks, isikupäratsemiseks, sõnaga, poliitiliseks korrektsuseks uut moodi. Ja see uus poliitiline korrektsus on ennast täis teinud.
Igav.
Tõsi küll, on veel üks poliitilise korrektsuse mõiste ja need on sihukesed sõnad nagu “neeger” või “holokaust” või “terrorism”, mida ei ole viisakas tänaval või sünagoogi ees hõikuda. Ning imelik – just siin ei näe ma probleemi. Sõnakasutus on sõnakasutus ja ei muud. Hoopis mõtlemisega on sitasti.
Mul on soovitus: võiks alustada uue ringiga. Aga kuidagi niimoodi, et rääkides meedias nagu inimene inimesega võiks poliitikkond endale meelde jätta, et kusagil – no vähemalt mingil eelajaloolisel hetkel – oli temaatikas ka sisu.
Ja kui tõesti oli, siis see endale ka meelde tuletada