Analüütikud ja muud närakad kirjutavad sellest, et sotsid on lõhenenud, et sotsid on omadega perses, et sotside juht Jüri Pihl on miilits, kellel pole midagi öelda ja valimistel ootab punanahku mullikate ja roheliste saatus. See ei ole nii. Jüri Pihl on tõeline mees, meie aja kangelane ja Kalevipoeg nr 2.
Jüri Lõvisüdame lugu
Ma võin oma sõnu tõestada. Pihl lahutas, kusjuures ta ei lahutanud ennast lauajalast ega kelgunöörist, vaid jõustruktuurist nimega aseprokurör Lavli Lepp. Riigiprokurör on nii mõjuvõimas, hirmuäratav ja seksikas olend, et siinkohal ei söanda me täpsustada tema sugu, rahvust, nahavärvi, parteilist kuuluvust, vanust, isanime ega rinnaümbermõõtu. See pole meie asi.
Neid, kes julgevad riigiprokuröriga ülbitseda, on üldse väga vähe ja needki on kas suurpangad või rahapesumogulid – lihtsad kandid, puuvillanoppijad ja paaritonnise käibega narkodiilerid on prokuröri ees madalamad kui muru. Pole kuulnud, et mõni Ustimenko või Tsikatiilo oleks prokuröriga abiellunud. Mitte et nad ei oleks tahtnud, väga tahtsid, aga ei julgenud, lõid vedelaks.
Ent Pihl julges, tegi ära. Just sellist Lõvisüdant, Jüri Lõvisüdant on meie poliitikamaastikule vaja, sitta neist sotsidest ja nende kõrbesõdadest. Kui Pihl oleks mõnes teises parteis, näiteks Rahvaliidus, siis tuleks meil mullikate poolt valida. Seega võime väita, et Pihli parteivalik on suhtkoht publikusõbralik.
Pihl on meie ainus lootus
Pihl on eesti rahva ja riigi ainus lootus. Me oleme kõike proovinud – oleme sitta söönud, turufundamentalismi vastu võtnud, lasknud kõigil pervodel endale taha keerata ja kõigil pättidel ennast paljaks varastada. Aga Eesti elu ei ole edenenud – püüdsime väga, aga tulemuseta.
Jäänud on veel Jüri Pihl, mehise meele ja toore jõu kehastus, see on see, mida me veel pole proovinud. Rootsi poliitikas on umbes sama olukord, seal on ka tolerantsi, swedpanga ja töllmoklusega üle igasuguse piiri mindud, nii teevadki nüüd Rootsis ilma patrioodid, natsid ja muud isamaalased. Meil on olukord tõsisem, siin ei saa meid aidata Mussolini ega Gööring.
Aga Jüri Lõvisüda on võimeline eneseohverduseks, kangelaslikkuseks ja kriitiliste olukordade sirgeselgseks, veel sirgeselgsemaks kui arnoldrüütellikuks lahenduseks. Kas me saame usaldada Ansipit, kes on oma ämma teetassi külge aheldatud? Ei saa. Kas me saame usaldada Savisaart, kes isegi jalgratturiga abielluda ei julgenud? Ei saa. Kas me saame usaldada Villut, kes on abielus Jannoga? Paraku ei ole seegi võimalik.
Kas te oskate nimetada mõnda Eesti poliitikut, kes on lahutanud ennast emasest tuumapommist, seitsme peaga lohest või Arnold Svartseneegerist? Nii julget poliitikut ei ole Eestis, Afganistanis ega isegi mitte Liibanonis. Bill Klinton ei julgenud isegi Levintskist lahutada, kuigi ei olnud temaga veel abiellunudki. Ajalugu tunneb veel kümneid taolisi poliitilise argpüksluse näiteid.
Kuid me ei peatu neil pikemalt, meile piisab Jüri Lõvisüdamest.
Terve komplekt mune
Meie matsipoliitika esimene ja kõige suurem probleem on munadeta mehed. Meie väljaande käsutuses ei ole kõige viimaseid andmeid, aga enne lahutuslahinguid oli Jüri bilansis täiskomplekt mune.
On kindlaid märke, millele tuginedes võib kinnitada, et kõik Jüri munad on alles tänapäevani. Keskmine eesti parteiliider, loe munadeta mees, oleks Pihli olukorras sulgunud peldikusse ja endale maniküürikääridega otsa peale teinud. Ja lisaks sellele oleks ta peldikupaberile jätnud viimase truudusvande: suren sinu nimi huultel, kallis.
Mõtleme korraks minevikule: Edgar peitis ennast näiteks lindiskandaali eest garaa?is ja saatis Vilja kahurilihaks.
Sotside sõber Edgar mädaneb elavalt
Taolisel kombel oleks oma probleemid lahendanud üliintelligentne sõjajumal Mikser, mõõdukalt intelligentne lavaliikumine Saar või tinglikult intelligentne sotsialist Leegion. See, kuidas mees oma isiklikke kriisikoldeid likvideerib, näitab, mis puust ta tehtud on.
Ühe eksistentsiaalse lahutusdraama valguses selgusid meile Eesti poliitikute tõelised jõujooned. Need on Jüri Lõvisüdame näojooned. Edukad sotsid on alati olnud kartmatud ja otsustavad. Bol?evikud ei pidanud men?evikega läbirääkimisi, lihtsalt tapsid maha. Siseopositsiooniga ei mängitud, lihtsalt tapeti maha – kas Leenin vajas kulakute küüditamiseks või holomodori korraldamiseks maadevahetuse ettekäänet? Ei, talupojad löödi mättasse ja kui padrunid otsa said, lasti ülejäänutel nälga surra.
Me ei vaja inimnäoga sotsialismi, me nõuame Pihli näoga sotsialismi. Seda, et Jüri Lõvisüda ja Edgar Konkskäpp on liiga suured sõbrad, ei maksa karta. Teame hästi, mis on saanud kõigist sotside sõpradest. Paremal juhul mädanesid nad elavalt vangilaagris.