Bulak-Balahhovit? elik teistmoodi Batko Balahhovit? välgatas nagu komeet läbi Eesti Vabadussõja. Kuperjanovlase Eduard Suursepa mälestuste järgi oli ta “haruldaselt julge sõjamees. Kui ta tegi kaasa mõne lahinguretke või rünnaku sügavale vaenlase selja taha, sööstis ta oma halli täku turjal alati kõige tihedama kuulisaju alla. Isiklikust eeskujust haaratuna tõusis ka tema meeste lahinguind niisuguse kraadini, et nad oleks lipanud batka kannul kasvõi palja jalu Moskvani välja”.
TÄIELIK GEORGI RISTIDE KOMPLEKT
Vene pagunitega ja Vene lippude all, kuid venelastele on ta tänini nagu paise tagumikus. Vanad ja uued valgekaartlased-rahvuslased on pidanud vajalikuks teda kiruda ja laimata. Atamani võib küll süüdistada paljus isegi selle kõikelubanud ajastu taustal, kuid jutt juudipogrommidest on siiski liiast. Palju oli 1919. aasta kevadel juute Oudovas või Pihkvas – esimeses mitte ühtegi, teises vast mõni leidus.
Kuid midagi teistsugust temas oli, mida tunnistab rahvalik-lõbus batko aunimetus nagu Mahnol. Kuigi viimasest erinevalt sõdis Balahhovit? teisel pool rindejoont.
Eesti ajalookirjanduses on teda ainult mainitud. Mõned uuema aja vene autorid on aga lausa natside rassiameti kombel proovinud uurida, kes see mees siis rahvuselt oli – venelane, valgevenelane, poolakas või hoopis leedu tatarlane. Kindlamalt on teada tema naised – esimene prantslane, teine sakslane ja kolmas poolakas. 1883. aastal tsaaririigi Kaunase ja Vilniuse kubermangude piirialadel sündides polnud rahvus tähtis, sest polnud rahvusasjad tollal seal veel selged. Tähtsam oli see, et talupoja perest tulles õppis ja sai ta mõisavalitsejaks nagu Joosep Toots.
Kui 1914 algas Suur sõda, astus ta vabatahtlikult sõjaväkke ja sai seal Põhjarinde staabi eriülesannetega ratsaväeeskadroni komandöriks, ülesandeks luure ja partisanisõda vastase tagalas. Suurepärane kool tulevaseks Vene kodusõjaks. Need õppetunnid omandas ta hästi, mida tunnistas ligi täielik Georgi ristide komplekt sõja lõpuks.
VENELASED EI ANDESTA BATKOLE TÄNASENI
Vana maailma lagunedes oli ta 1918. aasta algul Punaarmees. Seal olevat ta Luuga talupoegi erilise julmusega maha surunud. Oli see nii või mitte, kuid oktoobris läks ta oma meestega üle piiri sakslaste poole Pihkvasse. Sovdeepiast tuldi, taskud raha täis, ja lasti kõik see Pihkva restoranides kõrist alla. Polnud selles midagi erilist Vene kodusõja keeristes. Kõikvõimalikud valgekaardi tegelased heitsid juba kohe siis batkole ja tema meestele ette distipliini puudumist, purjutamist, ebaohvitserlikku käitumist. Oleks nad sama kriitiliselt vaadanud iseennast, poleks pilt parem olnud.
Pihkvasse jõudis batko vähe enne seda, kui Saksamaal revolutsioon puhkes ja saksa väed Venemaalt kodumaa poole liikuma hakkasid. Vene valgekaartlased pidid taanduma “kartulivabariiki”, kus jäid EW riigikassa ülalpeetavate seisusse. See ei meeldinud “ühtse ja jagamatu Vene isamaa” meestele kohe kuidagi. Balahhovit?ist sai aga järgnevaks aastaks eestlaste parim sõber ja seda ei saanud talle ükski vene tõsi-isamaalane andestada. Kõik nad, kellel ainult paber ja sulg käepärast oli, kas siis kodusõja ajal või hiljem kusagil Saksa või Prantsuse kibedas pagulaspõlves, määrisid väsimatult paberit tõestamaks batko erilist verejanu, avantürismi ja lihtsalt ebainimlikku värdjalikkust.
BATKO ABI EESTI SÕJAVÄELUURELE
Tänapäeval juba kaugelt eemalt seda vaadates võib öelda, et batko oli küll meie tsiviilelust vaadates kole metsaline, kuid Vene kodusõjas ainult tsipa hullem kui paljud teised. Lasi valeraha trükkida ja inimesi keset Pihkva linna üles puua. Teised võtsid talupoegadelt leivavilja ilma valerahagi vastu andmata ja maha lasid rohkem, kui kogu Pihkva linnas oleks poomiseks köit jätkunud. Tema viga oli ikka sõbrustamises eestlastega.
Seda oli talle vaja aga ainult oma seljataguse kindlustamiseks Põhjakorpuse (hilisema Loodearmee) juhtkonna vastu. Vene valgekaartlaste vägi oli nagu ussipesa, kus intriigideks ja karjäärivõitlusteks staapides läks ligi sama palju jõudu kui isamaa vabastamiseks punasest katkust. Balahhovit?i polk oli päris tugev väeosa, kuid sellel polnud midagi ühist tsaaririigi, imperaatorliku armee ja selle ohvitserikorpusega. Ja sellepärast olid nad kõigile kuldpagunimeestele nagu pind silmas ja paise tagumikus. Ega batko enda suhtumist ka varjanud. Lõpuks aitas ta Eesti sõjaväeluurel kinni pidada kindral Judenit?it, kui see pärast oma armee hävingut proovis Tallinnast jalga lasta – ilma võlgu maksmata ja inglastelt saadud raha kaasa võttes. Batko abiga võeti talt raha ära ja lasti siis nelja tuule poole. Ja selle pärast on vene isamaalased tänini nii Balahhovit?ile kui eestlastele vihased. Kuidas nad julgesid?
Ülalkirjeldatud ja läbikukkunud pikanäputrikiga vene valgekaardi üritus meie mail lõppes. Eestist lahkus ka batko Balahhovit?, kuid uuele rindele. Edasi võitles ta koos Boris Savinkoviga, kes oli ilmselt bol?evismivastase võitluse suurim kangelane (ja iseloomulikul kombel polnud meie batkol temaga pea lõpuni välja mingeid taolisi vastuolusid nagu tõsivene isamaalastega Eesti pinnal või rindel).
POOLA OHVITSERINA VARSSAVI KAITSEL
Ajalooratas oli aga oma pöörde juba teinud. 1920-1921. aastal proovis ta koos poolakatega ja siis ise tungida Valgevenesse ning sütitada seal rahvasõja leeki, kuid sai lõpuks lüüa. Nõukogude Vene – Poola rahulepingus nõudsid kommunistid nimeliselt nelja kõige hullema vaenlase väljasaatmist Poolast. Üks neist oli Stanislav Bulak-Balahhovit?. Ta jäi siiski Poolasse.
1923. aastal tapsid nõukogude agendid ta venna. Tollal märatsesid Poola kätte läinud Lääne-Valgevene külades ja mõisates t?ekistide partisanisalgad, kuid batkoni nende käed ei küündinud. Mürgitasid ainult tema koerad ja hobused, keda Stanislav kogu elu väga armastas.
Tolleks ajaks polnud ta enam partisanideülestõusnute batko, vaid Poola ustav kodanik ja reservohvitser, üks nende organisatsiooni juhtidest. Hispaania kodusõja ajal olevat teda nähtud rahvuslaste juhi kindral Franco lähikonnas, kuid see võib ka olla lihtsalt mingi välgatus tema endisest kuulsusest. Kindlalt on teada see, et Saksa-Poola sõjas sõdis ta veel Poola ohvitserina Varssavi kaitsel. Batko elu lõpuks annavad kõik raamatud ja teatmeteosed 10. mai 1940 ning nimetavad seda harilikult “salapäraseks surmaks”. Paljud autorid kahtlustavad ka Gestapo salamõrva.
Viimane on aga lausa jabur, sest Gestapo tegeles tollal areteerimiste ja juurdlustega, salamõrvu polnud tal lihtsalt vaja.
SURM TORMILISE ELU VÄÄRILISELT
Tegelikkus on – nagu harilikult – märksa lihtsam. Batko suri oma tormilise elu vääriliselt. Sellel maihommikul tegi juba 57 aastane vanahärra oma hommikust jalutuskäiku Varssavi tänavatel, kui sattus kokku saksa patrulliga, kes otsustasid teda kontrollida.
Kui asi jõudis isikliku läbiotsimiseni, virutas ta jalutuskepiga patrulli juhi pihta. Au on suurem kui elu! Kõigi sõjaõiguse reeglite järgi oli see kallaletung ja patrulli poolt tule avamine ning kallaletungija mahalaskmine õiguspärane.
Muidugi oleks landserid võinud ju piirduda püssipärahoobiga, kuid paarkümmend aastat tagasi oleks ta oma meestega samasuguses olukorras juba ammu köit ja laternaposti otsinud.
Ei midagi salapärast, küll aga taas üks ajaloo irve.