VABRIKU SEMINAR ESITLEB: Vabriku Seminari Podcast on Toomas Saarepera iganädalane Youtube’i saade, kus külalisteks käivad eestlaste targad sõbrad, tuttavad ning muidu ühiskondlikult tuntud ja värvikirevad inimesed. KesKus valib iga kuu välja ühe saate ja toob selle kokkusurutud kujul ära. Podcast #25 – Astrid Kannel inforuumist ja tänasest ärevast välisilmast.
Toomas Saarepera (T.S): Olles professionaalne ajakirjanik, mida sa arvad sellisest formaadist nagu podcast?
Astrid Kannel (A.K): Ma ei oska midagi arvata, olen sellega ise vähe kokku puutunud ja otseselt puutun kokku üleüldse esimest korda praegu…
T.S: Sa ei vaata podcast’e, et saada informatsiooni?
A.K: Ausalt, eriti ei vaata, ma olen harjunud infot saama mujalt.
T.S: Aga kust sa infot saad?
A.K: Infoagentuuridest, loen artikleid, vaatan teleklippe…
T.S: Kas sa väidad, et Reuters jne… Et kogu adekvaatne info tuleb sulle meinstriim-kanalitest kätte?
A.K: Ei, ma ei arva, et kogu adekvaatne info tuleb sealt. Ma arvan, et väga hea info tuleb korralikest pikkadest analüüsiartiklitest ja neid peab viitsima piisavalt lugeda. Mul on tekkinud nende aastate jooksul, mil ma olen ajakirjanik olnud, oma kogemus, mida ma võin usaldada ja mida mitte, sest kui ma midagi väidan, siis ma ju mõne aja pärast näen, et kas läks nii või ei läinud. Ja nüüd, kui ma olen olnud ajakirjanik üle kahekümne aasta, siis, kui ma käisin aasta-paar tagasi Armeenias sealset täiesti ootamatut revolutsiooni kajastamas, teadsin juba lennukile istudes – lennates riiki, kus ma ei olnud kunagi käinud –, kuidas viia ennast piisavalt kurssi; teadsin, kuidas jõuda õigete inimesteni, kuidas ma saan aru, mis toimub. See on puhas kogemuse teema. Muidugi, ma ei ole kõike igalt poolt kuulanud ja ma ei jaksagi, aga olen õppinud tegema oma valikuid.
T.S: Vot see ongi hästi huvitav, et selline inimene nagu sina, kelle töö on teada kõike… Sa pead tegema neid valikuid… Ma olen ka hästi uudishimulik inimene, aga neid valikuid on ju hirmus raske teha, neid kanaleid on ju meeletult palju…
A.K: Just.
T.S: Kuidas sa seda teed?
A.K: Ma ise olen mõelnud, et ajakirjanik, kui ta alustab noorena, et mida ta kõike peab oskama… siis jumal tänatud, et noor ajakirjanik on nii enesekriitikavaba. Ta julgeb minna tegema asja, mida ta tegelikult ei oska. Sedasi ta peabki alustama. Töötada täna sellel põllul on minul väga lihtne, sest on olemas kogemus. See kogemus tuleb sellise õppimise pealt, kus sa analüüsid seda, mida sa oled teinud, mida kirjutanud, kuidas sa oled asju vaadanud. See on ju natukese aja pärast selge, kas sa oled teinud asju õigesti või mitte. Aga need valikud on osalt ikkagi intuitsiooni küsimus ja teisalt, ma olen ikkagi ju ajakirjanikuks õppinud. Ma olen viis aastat ülikoolis käinud ja seda sama asja õppinud. Meile ongi õpetatud seda, kuidas valida. Ma sain sisse 1988. aastal, siis kui kateedrit juhtis Marju Lauristin, kes samal ajal ka…
T.S: …Rahvarindes oli.
A.K: Jaa, absoluutselt. Kõik see oluline, mis sel ajal Eestis toimus, sellel oli oma pesa ajakirjanduskateedris. Ma sattusin sinna väga heal ajal. Sain sealt igat sorti elu- ja akadeemilist kooli. Ma olen õppinud kõige keerulisemal, põnevamal ja toredamal ajal.
T.S: Kas see oli adrenaliin, või mis see oli, mis sind sõtta ajas? On ju mehi küll, keda sõtta saata.
A.K: No tol ajal, kui me käisime sellistes kohtades nagu sõjaeelne Tšetšeenia, sõjaeelne Gruusia ja muu taoline… Ega siis me ei saanud aru, et sõda on tulemas. Me olime noored inimesed, noored ajakirjanikud, tohutult sinisilmsed, tohutult naiivsed. Ikkagi me olime ju üks Nõukogude Liit ja lagunesime, mis me lagunesime, aga ega kedagi ei hakata ju tapma ometigi. Seal ei saa rääkida adrenaliinist… See on üks asi, mis mind on eluaeg häirinud – kui mind peetakse hulljulgeks adrenaliiniotsijaks. Esiteks, ma vihkan riski, ülearust riski: ma ei kihuta autoga peaaegu kunagi. Enamus inimesi on minu arust palju hullemad adrenaliiniotsijad kui mina… Ma olen rahulik inimene tegelikult.
T.S: Kui sa seal mägedes käid, käid rahu otsimas?
A.K: Jaa, käin rahu otsimas. Ja kui ma kusagil käin, siis mitte selle pärast, et ma käin adrenaliini otsimas, vaid sellepärast, et mind see asi huvitab. Mind huvitab kas see piirkond, see lugu, see konflikt… Mind ei ole kunagi loksutanud see, et ma olen naisterahvas. Ma ei ole saanud ühtegi sellist halba kogemust ja ma ei ole ka oma nina eriti toppinud kuskile moslemiriiki, kus saaks oma halva kogemuse kätte. Täiesti mõeldamatu oleks, et kuskile Egiptusesse, Tahriri väljakule läheks mõni naisajakirjanik… Nende naisajakirjanikega on kehvasti läinud. Üldiselt ma ikkagi lähen uudishimuliku inimesena, et näha seda asja, mis toimub, ise… mingisugust asja, millest ma loen uudistest ja millest ma loen analüüse… Ma tahan näha, kuidas see tegelikult välja näeb. Inimesed panevad tähele, et ma käin mingisugustes lahingukolletes, aga ma käin ju ka kohtades, kus ei ole sõda. Aga kui sa juba oled välispoliitika ajakirjanik, siis sõjad-kriisid käivad selle paketi juurde. See on hästi oluline osa, et aru saada sellest, mis toimub, sest kõik see teema on üks suur võimu teema. Kui diplomaatia saab otsa, kui oma jõud saab otsa, siis minnakse ikka kallale. Selles mõttes sõjad, kriisid, meeleavaldused, revolutsioonid – need kõik on selle asja üks konkreetne osa.
T.S: No nüüd me oleme olukorras, kus ühe riigi eesotsas on koomik…
A.K: See on selline pikem protsess, mida mina olen murega jälginud juba mitu aastat. Täiesti uus kogemus minu jaoks.
T.S: Et koomik…
A.K: Zelenskõi ei ole minu jaoks mingisugune üllatus.
T.S: Ja Trump…
A.K: Mina olin „Aktuaalse kaamera“ toimetuses ainuke inimene, kes ütles, et Trump saab presidendiks ja võitsin sellega ühe päris kalli ja korraliku veini…
T.S: Nüüd sa pead küll ütlema, et kust sul see teadmine tuli?
A.K: Ja ongi oluline, et kust ma selle teadmise võtsin. Maailmas sünnivad kriisid ja konfliktid, see on nüüd minu tähelepanek, äärmustest. Igasugune äärmus on üks kahtlane värk. Ma olin enne seda tähele pannud sellist tendentsi… väga imelikku kaldumist sellisesse liberaalsusse ja vasakpoolsusse… äärmusliberaalsusse ja äärmusvasakpoolsusse…
T.S: Ma nüüd küsin vahele, sest mind see teema väga huvitab: mis on äärmusvasakpoolsus?
A.K: Äärmusvasakpoolsus on näiteks postitus Facebookis, kus muidu täiesti normaalne inimene – ja ma täiesti aktsepteerin tema vaateid, sest inimesi on igasuguseid – kirjutab, et ma ei tahagi, et Eestis räägib keegi eesti keelt… noh, eestlasega käib jutt… Ma ei tahagi, et minu maja all peaks restorani eestlased, ma tahangi, et ta oleks liibanonlane ja rahvusriikide aeg on läbi. Kui sellised mõtted muutuvad liiga agressiivseks…
Vähemusi iseloomustab tihtipeale see, et nad suudavad oma juttu rääkida nii suure häälega, et ühiskond satub segadusse, ei saa enam hästi aru, kui palju meid on ja inimesed hakkavad tundma ennast ohustatuna. Minu arust – kui sa tahad olla väljakutsuv ja väljapaistev – pead mõtlema selle peale, et mis on asjade tagajärg. See on see, et sõnal on vastutus. Ja selliseid ilminguid hakkasin ma märkama Eestis ja ka laias maailmas… Et inimesed lähevad sellise asjaga väga, väga ühte kreeni ja see hakkab sünnitama sellist väga, väga ebameeldivat parempoolsust. Ja nii see läks ja oli näha, et see läheb Donald Trumpiga, et ta tulebki presidendiks. No mina sain oma veini vähemalt. Aga Trumpi poliitika on näidanud ka seda, et ehkki Ameerikat on peetud demokraatia kantsiks, mingisuguseks garantiiks, et on, mis on, aga lõpuks tuleb ikkagi Ameerika president ja ütleb, et süüakse ikkagi noa ja kahvliga, siis paraku see nii ei ole. Donald Trump on loonud mingisuguse sellise välja, kus inimesed on saanud julguse, et võib käituda ükskõik mismoodi. Kõik on lubatud, kõik on võimalik, kõik on bisnis, kõik on rahasse arvestatav.
Mulle näib, et kuna ta on teinud sellist diplomaatiat üle maailma – Kim Jong-uniga paugutanud jne, siis praegu jääb selline mulje, et Ameerika president on mingisuguste diktaatoritega sõber, mitte oma demokraatlikult mõtlevate inimestega. Mulle tundub, et selles tsunamis on väga palju sellist põhjamudast üles tulnud inetut, labast ja madalat häält, pluss see on toonud igasugused agressiivsed ning koledalt mõtlevad inimesed esiplaanile üle maailma. Ja mitte ainult riigiasutustes, vaid üleüldse igal pool.
Ma ikka ootan, et see laine vaibuks, sest et see ei saa nii jääda. Üht-teist on Donald Trump teinud siiski ka head. Keegi võrdles Trumpi Boriss Jeltsiniga ja mulle see nii kohutavalt meeldis. Muidugi, nad on erinevad inimesed. Trumpis on paras annus mingit autistlikku mõtlemist. Et tema elabki nagu omas mullis. Ma ei ole Valges Majas käinud, aga mulle on jäänud mulje, ja see on tõesti ainult mulje, et ta ei võtagi nagu infot vastu. Teine inimene, kes ei elanud mullis, ja oli pigem avatud inimene, oli Jeltsin. Mõlemad on vaadeldavad suurte riikide, tuumariikide presidentidena, kes on küllaltki etteaimamatud. Mäletan Moskvas töötamise aegadest olukordi, kus Jeltsin oli lihtsalt purjus, tantsis, ei tulnud lennukist välja või tegi mingeid kohatuid nalju seoses tuumakohvrikesega…
T.S: Kui sa nüüd oled sellises kohas nagu Afganistan või Iraak, sul on kuulivest seljas… kuidas…
A.K: Kuidas tunne on? (Naerab) Kuulivest seljas… no raske on!
T.S: Pannakse ju mingid ihukaitsjad kaasa. Ega sind ei lasta ju seal vabalt ringi joosta?
A.K: Tulles tagasi nüüd sinna, et ma ei armasta sellist mõttetut riski, siis ükski missioon ei ole olnud selline, et ma lihtsalt ostan pileti, sõidan Bagdadisse ja kukun seal, kuulivest seljas, ringi loivama ja intervjuusid tegema. Need on olnud ikkagi ettevalmistatud asjad: mul on olemas plaan, kuidas sealt terve nahaga välja tulla. Need on olnud sellised võimalused pigem, millest ma olen kinni haaranud.
T.S: See oli 2005 vist, kui sul oli kaks nädalat aega, kaks nädalat enne tuli mõte…
A.K: Sellega oli nii, et see oli väga verine aeg Iraagis, väga verine aeg, ja enne seda oli vaja saata üks sõdur Iraaki. See oli selline aeg hommikul kell viis või kuus, ja oli vaja leida selline inimene, kes võtaks operaatori ja läheks lennujaama. Kuna ma elan sellises kohas, mis ei ole lennujaamast väga kaugel, siis ma mõtlesin, et võin seda teha. Kui ma siis nägin teda seal ja seda suurt seljakotti, siis ma mokaotsast mainisin, et selline reisiärevus on sees, et tuleks kaasa hea meelega. Täitsa hea meelega tuleks kaasa. Natukese aja pärast tuli teade, et aga tule!
T.S: Kust see teade tuli?
A.K: Tuli kaitseväest.
T.S: Kuidas see haakus nende plaanidega?
A.K: See haakus nende plaanidega nii, et neil oli võimalik võtta kaasa üks ajakirjanik koos operaatoriga ja et ma saaksin siis kajastada, kuidas meie sõdurid seal toimetavad. Meie sõdurid olid peaaegu ainukesed, kes julgesid minna pikemale jalgsiretkele öösel, nii et jätsid oma masinad maha. See retk õnnestus kaasa teha. Me saime kaasa teistest rahvustest saatjad – britid, ameeriklased… Kogu aeg olin ma sõjaväelaste poolt kaitstud, seda ei olnud, et ma oleks seal üksi käinud. Kõige lihtsam oli kurdi aladel, kus ma isegi ei olnud nõus kandma kuulivesti, sest seal kõik inimesed käisid ilma kuulivestita ja mulle tundus, et väga väljakutsuv ja nõme oleks seal jalutada kuulivestiga. Kui ma sain teada, et ongi võimalik minna, siis esimene operaator, kellele ma tegin ettepaneku, et võiks, ütles ära, ja teise operaatoriga me istusime minu kabinetis ja mõtlesime, kuidas me seda oma lähedastele nüüd ütleme. Aga see kõik oli lõpuks ikka väga korralikult läbi mõeldud, seal ei olnud mitte midagi sellist, et me oleks asjata riskinud. Tol ajal Iraagis ei olnudki kõige hullem mitte see, et sa saad surma, et sind lastakse maha, vaid oli aeg, kus ajakirjanikke pantvangistati. Ja tehti siis videosid, kuidas neil päid maha saeti. Ma mõtlesin siis, et see oleks kõige hullem, mis saab juhtuda, ma kartsin kõige rohkem seda. Tegin intervjuu ühe Ameerika ajakirjanikuga, kes oli seal pikemalt olnud, kus ta ütles, et tullaksegi paariks nädalaks nagu meiegi tulime – on tohutu soov sooritada mingi meeletu kangelastegu, teha mingi meeletu töö, jõuda mingite ma ei tea mis tüüpideni välja. Siis teha nendega intervjuu, aga lõppeb kõik sellega, et satud Youtube’i oma pea mahasaagimise looga. Ajakirjanik peabki olema vastutustundlik, peab läbi mõtlema selle, kuhu ta läheb ja kuidas ta seda teeb, esiteks oma lähedaste suhtes, teiseks see on kohusetundetu ka teiste ajakirjanike suhtes, kes peavad sinna missioonile minema ja mingid tüübid juba teavad, et ahah, neid saab sedasi püüda.
T.S: Otsisid sa seal mingit sidet kohalikega ka?
A.K: Ikka peab kohapeal olema keegi, kes sind aitab. Aga ega ma neid ise küll seal otsima ei läinud. Ma olin ikkagi – enne kui ma sinna läksin – palunud otsida neid inimesi. Kuigi mõned tekkisid ka missiooni käigus.
T.S: Kas kohalikud inglise keelt oskasid?
A.K: Iraaklased on konkreetselt ju ikkagi täiesti tänapäevased inimesed.
Vabriku Seminari avatud ruum
Vabriku Seminar on ruum. Enamasti elab ta Vabriku 12 asuvas Tallinna Kammerteatri saalis. Samas on ta ka arvutiekraanil Youtube’i kanalil, mobiiltelefoni mälus Spotifys ja Apple’i Podcastis, Facebookis ja Instagramis.
Igaüks, kes oskab arvutisse toksida sõnapaari „Vabriku seminar“, võib sellest osa saada.
Selles ruumis juhtuvad erinevad asjad.
Üheaegselt toimub näiteks raadio avalik salvestus, teleülekanne ja teatrivorm, mida kõike saab kokku võtta sõnapaariga „jagatud uudishimu“.
Vabriku Seminari saade sai alguse saatest „Intrigeeriv pärastlõuna“, mida tegi koos minuga Peeter Ristsoo aastal 1993.
Vabriku Seminari Podcasti esimene avalik salvestus toimus 7. jaanuaril 2019. aastal. Järgnesid „Kõutsi külalised“ (Hardo Pajula vedamisel) ning see nimekiri pole kaugeltki suletud! Seminaris leiavad aset ka teiste ettevõtete ja kodanike organiseeritud üritused – lahtised ja kinnised, piletiga ja ilma, söögiga ja joogiga. Vabriku Seminar austab Ilfi ja Petrovi vaimus kriminaalkoodeksit.
Peter Brook on oma raamatus „Tühi ruum“ kirjutanud: „Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga.“
Otsesaatesse ja salvestustele saab kohale tulla ning viieka (õpilased) või kümneka eest loeng-etenduses osaleda ja oma uudishimu rakendada. Prožektorid põlevad, laval on saatejuht ja külalised, aga toimuvasse tohivad sekkuda kõik.
Avalik salvestus on mu isiklik eraülikool koos publikuga ning võimaldab kõigil lollidel esitada lolle küsimusi targematele, kes siis maailma asju läbi oma kogemuste ja teadmiste lahti seletavad ning meid targemaks muudavad.
kammerteater.ee/vabrikuseminar
youtube.com/vabrikuseminar
facebook.com/vabrikuseminar
instagram.com/vabrikuseminar
spotify.com „vabriku seminar“
apple’i podcast „vabriku seminar“
Toomas Saarepera, uudishimulik