Harv see juhus, kui Kaabel kedagi tervitama kukub. Mitte, et tal oleks sihuke iseloom, lihtsalt sitta on nii palju ning mingi jõud sunnib seda aina vedama?
Kui Toomas Hendrik presidendiks valiti, rõõmustasin rohkem, kui oleksin eeldanud. Päev oli päästetud. Ja võibolla mitu päeva takkaotsagi.
SUURED LOOTUSED
Eks see tulnud sellest, et oleme harjunud elama “nii ongi” vaimus, lohutama end igasuguste lamedustega, nagu näiteks, et hea, et ei valitse mitte NLKP, vaid armas kodune EKP, et mis meil ikka tahta, et Eesti Vabariigi olemasolu on ime iseenesest, mis sõltub Moskvast nagu inimese saatus jumalast. Ja et eks ole Reiljan ja Savisaar ning kompanii ka ju eestlased, suguvennad pealegi, et tont neid võtaks. Ja et Edgar ulatab Kaablilegi oma paksu sõbrakäe, kui too loodetavasti kunagi ja võimalikult peatselt pinsi peale pääseb, ulatab kui Karlsson väikevennale, et üheskoos aknast välja lennata.
Ilvesele on pandud suured lootused, võibolla suuremadki, kui esmapilgul tundub. Eesti areng on toimunud kosmopolitismi ehk hajumise suunas, lootused rahvusriigi tugevdamisele on seni olnud rajatud liivale. Eesti rahvas kahaneb kiiresti kui lumememm kevadpäikeses, eestlaste sündide arvu hoitakse kiivalt laiema avalikkuse eest saladuses ning juba aastaid pannakse meid rõõmustama iga uue sündinud venelase üle. Kelle käitumine oli, on ja jääb ettearvamatuks. Majandustuhinas ja raharõõmus on rahvuse seisukohast olulised asjad lihtsalt unustatud või jäetud tähelepanuta, oks meie kui rahvuse istumise all jääb üha hapramaks. Tähelepanelikum vaatleja (? la Kaabel) näeb juba raisakulle aina madalamalt meie kohal tiirlemas?
KELLEL ON VÕIM?
Presidendi võimalused Eestis on tegelikult hoopis suuremad, kui üldiselt arvatakse. Nende ulatust demonstreeris piiratud määral juba kadunud president Meri, kes lihtsalt võttis endale õigused, kui seda tarvis läks ning keegi ei julenud siis miskipärast vastu punnida ega õiendada.
Küsimus on riigipea autoriteedis – kas seda on või pole. Peaministril ja vähemail vendadel on võim, mida ka reaalseks kutsutakse ja see on enamasti ka kõik. Et Toomas Hendrikul on autoriteeti, näitavad europarlamendi valimistulemused ning igat sorti rahvaküsitlused. Loomulikult hakatakse seda ka kohe CIA agendiks, Ameerika imperialismi käsilaseks, kikilipsumeheks (kellele on võõrad töötava rahva mured), jotaks ning muuks taoliseks nimetamisega aega viitmata õõnestama. Venemaagagi seoses püütakse mingi ussimuna haududa, kuis siis muidu. Sedasorti “teadlasi” on meil ikka olnud. Ning teadagi, mis leerist need on ning olema saavad.
KUNA ON HILJA?
Ilvesel ei jää selles olukorras muud üle kui leida või demonstreerida oma loomuse karmimat ja kõvemat poolt. Et ebamäärane ning kohati lausa arusaamatu triivimine teadmata suunas, mis Eesti Vabariiki praegu iseloomustama kipub, asenduks kindla kursiga vilunud kapteni juhtimisel.
Kui Ilves seda teha ei suuda, lükkuvad otsustavad sammud viie või kümne aasta taha ja siis, mu härrad, võib olla juba hilja.