Esmapilgul ju jahmatav. Ajakirjanikel peaks olema muidki vahendeid, kui avalikud kirjad. Näiteks lihtsalt vesi peale tõmmata.

Sisu peitub aga selles, et lihtsalt vee peale tõmbamise asemel otsustati protesteerida täiesti tsiviliseeritult – infosulu vastu, mille Alaküla on linnas tekitada suutnud. Nii-öelda märguande korras.

Mismoodi see Allani tõkkepuu siis välja näeb?

Situatsioon on järgmine: linnavalitsuse tegemiste kohta on pea võimatu mingitki adekvaatset infot saada. Ükskõik mis valdkonnas, ükskõik millist. Nad vastavad küll – läbi diletantliku rae pressi, ent edasiantav ei evi midagi peale populismi, demagoogia ja tõelise häma.

Alaküla on linnaametnikele, ka mingile kindlale alale spetsialiseerunud linnaametnikele, lihtsalt suukorvid pähe surunud. Keskerakondlike juhtoinaste loata ei tohi linnavalitsusest väljuda ainuski infosilp. Tegemist on niisiis tendentsiga, mis jääb kõikidest avatud riigi tavadest väljapoole.

Halvemal juhul ei vastata ajakirjanikele üldse.

Miks sellist jama vaja?

Okei, saame aru, et Edgar, kes näitab end avalikes teabekanalites nagu Halley nimeline hõõguv taevakeha, on kibestunud: misasja nad siis ründavad meid kõik see aeg? Aga lugupeetav linnapea ei saa aru, et see on ta enda tekitatud nõiaring. Kui Edgari kannupoiss Allan esimese soovitusel ajakirjanike töö võimalikult raskeks teeb, oleks normaalsemat suhtumist natuke napakas oodata.

Nii et haigus vindub.

Savipätsile on vist asjatu öelda, et olgu avatum, vastaku küsimustele ning tema kuvand muutub iseenesest. Pole mõtet. Seda enam, et tavaliselt on keskmikel käigus projektid, mille avalikustamine tooks varem või hiljem esile skandaali. Kuna aga üldse midagi ei räägita, virutab ajakirjandus kohvipaksu pealt: niikuinii hauvad jälle mingit jama kokku.

Ja seda arvatakse (loogilise jada kohaselt täiesti põhjendatult) isegi siis, kui paska ei olegi.

See gripilaadne haigus on igal juhul liiga kaugele läinud, kui linnavõim kavatseb oma distantseerumist jätkata, ei tõuse neile endale sellest midagi head. See on Luka?enko või Kut?ma käitumine.

Üks sõdivatest pooltest peab tagasi astuma, aeg on aga kõikjal maailmas näidanud, et sõjas avalikkusega jäävad solgiämbrisse kinni poliitikud.

Ühesõnaga, soovitus. Lõpetage paranoia, seltsimehed linnavalitsuses. Seni aga lähen ja kirjutan kogu toimetusega BNS-ist liikvele läinud umbusalduspaberile alla.