Isegi läks kuidagi kaua, mäletame ju kõik, kui hüsteeriline ja valulik oli Venemaa reaktsioon peale juhtumit, mil Eesti surus lepingu külge lisa – preambula (tõsi küll, meie välisministeeriumile see asi ei meeldinud, mäletame ka seda, mil moel valitsus üritas nüri järjekindlusega seletada, et lepinguga on kõik okei).
Mis siis sellest, võiks küsida? Tavaline lugu – annavad sõna, võtavad sõna, annavad allkirja, võtavad allkirja. Tüüpiline Venemaa, juba tuhat aastat.
Asjal on aga ka teine külg – der?aava laguneb, lagunev impeerium aga võib agoonias naabrimehi lömastama asuda. Der?aava lagunemise viimaseks tõestuseks oli Türkmenistani ärakukkumine SRÜ süfiliitilise keha küljest. Härra Saparmurat Njazovile aitas; tegelikult pole ta kunagi Venemaast suurt hoolinud (eks hea võimaluse annab Türkmenistani gaas) – kui Njazov Putinile sõjavõitmise aastapäeval puhul maikuus telefonitsi õnne soovis, tõmmati Türkmenistanis samal ajal pommkraanadega justkui pilkeks maha Pu?kini nimelist kultuurikeskust.
SRÜ-st iseenesest on ainult kahju, ka Venemaale. Tööle see moodustis niikuinii hakanud poleks, niisiis on Putini ja kompanii jaoks tegemist pigem moraalse löögiga, vene ladvik markeerib justkui mingit haiget inimest, kellel on pimesoolepõletik, aga kellelt amputeeritakse ühtäkki jalg. Halvatud ja mädanev küll, aga ikkagi jalg.
Teatavasti esineb sellistel puhkudel tihtipeale sümptomaatilist valu – amputeeritud jalg valutab ka takkajärgi. Venemaa jaoks tähendas SRÜ ju piltlikku tõestust “suure sõbraliku pere” edasieksisteerimise võimalustest. Nüüd peab äkki asjas kahtlema hakkama ning see pole muidugi eriti meeldiv. Kui muudele riik-ripatsitele tähendas SRÜ mingit hägusat olekut kusagil hämaras postsovetlikus ajastus, siis Venemaale oli see moodustis ikkagi ikoon, märk, mis tähendas oma suurriiklike eesmärkide elluviimist. Nüüd aga selline kööga?
Nagu öeldud, Venemaa ongi süfiliitik, nina on juba küljest ära kukkunud, kui nüüd lohakalt lae all toimetada ja taburetilt hooletult maha hüpata, kukuvad küljest ka käed, jalad ning kõrvad.
Ometi ei saa salata, et tegemist pole lihtsalt süfiliitikuga, vaid ohtliku ja hullunud süfiliitikuga.
Viktor Jerofejevil on Venemaa kohta hea kirjeldus – tema käsitleb seda riiki (ja seal elavat tüüpilist inimest) kui permanentset uppujat: see tähendab, et rabeleb vees, karjub appi, vehib kätega ja läkastab, aga päris ära kah ei upu. Kui keegi sellise ära päästab, toibub ta veidi aega liival, heidab siis päästjale vihase pilgu ning ronib tagasi vette. Uppuma. Sest vee neelamine, uppumine ja piinlemine on ainsad asjad, mida ta oskab.
Jerofejevil on milleski väga õigus. Nii kaua kui keegi ise laukasse tagasi ronib, pole temaga normaalses elus eriti midagi peale hakata.
Huvitav oleks ainult teada, kas see kestab tõesti igavesti.