Jim Jarmushi filmi idee on vastikult vaimukas. Vanemas keskeas täiesti üksik ja seksapiilitu nohikmees saab anonüümkirja, et tal on poeg. Kiri ei ütle, kellega.
VÕTA KÜPSIKUT!
Nii see algab. Olgu mainitud, et mees näeb välja ja käitub täpselt nii nagu meie president Rüütel. Täiesti mõttetu halli “justkui vooruse” kehastus… Nii asub mehike usinalt paarikümne aasta taguseid voodipartnereid otsima ja neid on tal ikka aukartust äratav kogus ja päris kobedad on nad ka…
Totter tsellofaani pakitud roosituutu peos, käib ta majast majja ja peresse. Istub põlved koos ja selg sirge. Näiteks elutoadiivanil. Piinlikkust tekitav vaikus. Koos mõttetu mehega tuppatulvavast ebamugavustundest pääsemiseks naiste poolt esitatavad mõttetud küsimused.
– “Kas sa küpsikut soovid?”
– “Tänan, ei.”
– “Millega sa praegu tegeled….”
LILLETUUTU HAUAL
Kõik stseenid on kahtlaselt sarnased, nii ülesehituselt kui tundelt, mille nad tekitavad. Tühjuse ja ebamugavuse kuvand käib selle mehega kõikjal kaasas. Külaline, kes tuleb lilledega ja läheb nende samade lilledega. Kui esimesel korral võib see isegi naljakas olla, siis kümnendal katsel enam ei ole.
Vaatan igavlevalt umbes kaheksandat külastuepisoodi ja mõtlen, et ei, nojah, huvitav küll, kuidas sihuke nii palju naisi küll sinnamaale sai? Ei paista ta just suhtlemisgeenius olevat.
Viimaks saab ta oma tobedast lilletuutust lahti… see jääb naise hauale, kes on surnud. Ja poja saab ka kätte, poeg on sümpaatne kaak, kes pole teps mitte isa suust kukkunud ega taha värskest papast kuuldagi…
Sihuke õnnetu vändagängsteri lugu siis. Aga vändagängsteri seiklusi tuleks näidata telekas, mitte kinos.
MIS SELLE MEHEGA JUHTUS?
Tegelikult on tegu lahusepisoodidest koosneva seebikaparoodiaga, mille saaks väga hästi lahti lõigata. Mees võtab lilled ja sõidab autoga edasi… suurlinnatuled… subtiitrid.
Absoluutselt kõik on vastupidi pööratud. Ei mingit trafaretset kirgedemöllu. Keegi ei räuska, ei tiri kedagi juustest, ei viskle põrandal. Mitte lapsed ei otsi oma hämaratel asjaoludel vahetusse läinud tegelikku ema, vaid ontlik mees otsib armukest. Ta ei paista niiväga poega otsivat, vaid just kunagist viljakat voodipartnerit. Ahah… ei olnud teie… vabandust. Väga äraspidine seebikas. Sedakorda majapidamisseep, mitte Lux ega Elisabeth Arden.
Fantaasiad sellest, milline võis see Arnold Rüütli koopia küll 20 aasta eest olla ja mis temaga vahepeal juhtus, jäävad küll pikaks ajaks kummitama. Arvutikiirgus imes sedamoodi tühjaks, et ainult ülikond jäi alles?
Väga äraspidine.
Soovitan iga ilmaga.