Ammu pole vene poeesia läinud staadionidele! – ütles Bakuu käsipallimängude palee tribüüne vaadates Ol?ass Suleimanov.
Tribüünid olid rahvast täis ja Ol?ass võis austavas vaikuses lugeda oma värsse nii, nagu ta korduvalt luges 30-40 aastat tagasi koos teiste kuulsate 60ndate omadega, kes aitasid endale lugedes kätega kaasa ning nende käte dirigentlikud liigutused andsid hulgale skandeerimiseks rütmi.
Kuid täna polnud tribüünidel nähtavasti ühtki neist, kes teadsid tema luuletusi – karme, mehiseid, kummaliste ja metsikute stepihüüatustega pikitud, lihvitud suure meisterlikkusega; keegi ei teadnud tema kuulsat raamatut “Az ja mina”, mille eest teda – salaja vaimustudes – avalikult taga kiusati? Ajaloolise vabamõtlemise eest jäeti ta siis, kolmkümmend aastat tagasi, ilma mingitest privileegidest, ja ta ütles: “nüüd olen ma jäänud vaid Kasahhi kulturnikute ühiskonna presidendiks, kuid tunnen, et mind ei hüüta varsti mitte kultuuritegelaseks, vaid pöörmeseadjaks?” Ning Ol?ass Suleimanov ei lugenud luuletusi: poeetilisele staadionile on võimatu astuda kaks korda.
Kuid need, kes neil päevil luuletusi lugesid, kes püüdsid taastada aegade katkenud sidet, tundsid end mingil määral petistena.
EILNE JA TÄNANE AEG
Mihhail Kozakov juhtis luuleõhtut filharmoonias, mis oli täis, nagu kõik teisedki nende päevade auditooriumid. Saalis istus peamiselt noorsugu, keda huvitas vene kirjandus, vene raamat, kuid seejuures ei teadnud need noored lugejad ja austajad – nii vähemalt näis – selles veetlevas vene kirjanduses konkreetseid nimesid, vaid armastasid seda mingi üldise võluva kuvandi või trendi pärast.
Niisiis juhtis õhtut Mihhail Kozakov:
“Ei taheta uskuda, et ma olin tuttav Anna Ahmatovaga, David Samoiloviga, Bulat Okud?avaga, kuidas kuulsin korduvalt, kuidas loeb luulet Jossif Brodski. (Siinkohal esitas Kozakov tõenduseks paroodia Brodski lugemismaneerist, demonstreerides tema põrisevat, geniaalset pominat, mis muutis värsid loitsuks, ?amaanluseks?) Kuid ma olen juba seitsmekümne kahene (ütles ilma koketsuseta, kuid kokkuvõtmine, keskendatus, elegantsus ja sarm peegeldasid just nagu iseenesest nimetatud arvu), ja olen palju näinud?”
Kozakov luges Pasternakki, tema värsse poeesiast ja loomingust, luges suurepäraselt, perekondlikult, veenvalt. Siis hakkas lavale kutsuma oma sõpru ja häid tuttavaid. Ta esitles Sergei Nikitinit, heliloojat ja esinejat temaga ühest seltskonnast; Nikitin laulis Okud?avat; Kozakov esitles Veronika Dolinat, too laulis oma värsse kitarri saatel. Kozakov istus tugitoolis, naljatas, meenutas, kuidas sõitis Pärnusse Samoilovi juurde, luges tema värsse. Kuid lõppude lõpuks saabus hetk, kus tuli esitada mitte minevikku, vaid vene kirjanduse olevikku ning siin Kozakov kuidagi kohmetus. Võttis spikri ja luges:”Nüüd annan sõna Veera Pavlovale – veel noorele poeedile, kuid juba täiesti edukale? (Peene kunstilise kuulmisega taipas ise, et ütles midagi täiesti totrat, et seal, kus on edu, pole vene kirjandus ööbinud). See tähendab, ma tahtsin öelda, et Veera Pavlova on noor poeet, kuid juba? väga edukas.” (Rohkem enam midagi parandada ei jõudnud, nii läkski Veera Pavlova kõigi oma edusammude ja heaoluga mikrofoni juurde).
HOIAME APLAUSI PEALT KOKKU
Veera Pavlova ütles järgmist: “Teie ärge palun aplodeerige mulle pärast iga luuletust, kuna värsid on mul lühikesed ja kui te hakkate pärast iga neist plaksutama, läheb aplausi peale väga palju aega, mida on parem kasutada värsside lugemisele, kuna ma tahan teile ette lugeda võimalikult palju. Minule eraldatud aja jooksul paluti aga toime tulla viie minutiga, kuna esinejaid on ju palju, nii et aplausi pole vaja seni kuni lõpetan, siis aplodeerige palju soovite?”
Selline ökonoomiline kainus avaldas õhtujuhile sügavat muljet, auditoorium vaikis austavalt. Muide, Veera Pavlova luges head luulet.
Edasi esitles Kozakov Dmitri Bõkovit – poeeti, teleajakirjanikku, kirjandusteadlast (Boriss Pasternaki monograafia autorit), iseloomustades teda kui ekstravagantset inimest, kuid kuulsat ja tuntud kirjutajat.
Dmitri Bõkov ilmus pikendatud ?ortsides, sandaalid palja jala otsas, laubale langevate kiharatega ning määratu kõhuga, mis elas omaette eesrindlikku elu. Luges midagi lõpmatult pikka, kuid sedavõrd kiiresti, et kõik sõnad kleepusid lahutamatult mingiks massiks. Lahkus.
Tatjana Ustinova tõusis ja karjus: “Braavo!”
Mihhail Kozakov kommenteeris: “Muidugi, võib lugeda ka kiirkõnes, kuid selleks peab valdama knstilist tehnikat, et kuulajad vähemalt midagi taipaksid?”
ÕHTU HARMOONIA
Selliseid distsiplineeritud kuulajaid, nagu Bakuus, polnud ma kusagil ega kunagi näinud. Vahel tekkis mul tunne, et igaühe taga istub saalis keegi nähtamatu, kes hoiab käes nuga ja kordab kuulmatul sosinal: “Liigutad end, tapan!”
Slaavi instituudis, kus õhtut juhtis Jevgeni Sidorov – tuntud kirjanduskriitik 60ndaist, kes kirjutas artikleid, milles peale sügava analüüsi oli alati rütmiline ja metafooriline vastukaja retsenseeritud teosele (hiljem sai Jevgeni Sidorov Venemaa kultuuriministriks, siis Venemaa esindajaks UNESCO-s).
Üliõpilased vaatasid kõiki esinejaid sellise vaimustusega, et hakkas ebamugav. Pärast lugemist pildistasime kaua koos üliõpilastega – ikka neile mälestuseks. Kuid esitada neile küsimust, mis huvitab neid täna vene kirjanduses ning miks nad seda õppima hakkasid, ei julgenud ei mina ega keegi teine, kartes purustada liigutava õhtu harmooniat.
LENDAVAD ITTA – TÄISPUHUTAVAD VIINAMARJAD!
Ühel luksuslikest vastuvõttudest serveerisid peened kelnerid meile taldrikud viinamarju, haarates neid tillukeste tangidega. Ajakirja “Dru?ba Narodov” peatoimetaja Aleksandr Eboinadze ütles vaikselt: “Lapsepõlves pesime me jalad puhtaks ja pressisime tohutuid viinamarjakobaraid marjapressis, nüüd aga loetakse viinamarju marjakaupa?”
Jutt käis meie lauas sel hetkel kaasaegsest kirjandusest, minu süngete konstanteeringute ja veel süngemate prognooside peale vastas Eboinadze, et meie metsiku liberalismi epohhil on võimalik uute hiilgavate nimede ilmumine. Kui ta kommenteeris viinamarju, võttis keegi laua ääres meie vaidluse kokku: “Kas pole nii ka kirjanduses? Kunagi pressiti viinamarju jalgadega, voolas rikkalik virre, mängis noor vein, nüüd aga vaatame tähelepanelikult iga marja?”
MÕNED DIALOOGID
“Meie külaliste, vene kirjanike jaoks esitatakse laul populaarsest filmist “Kaukaasia vang””, teatas kontserdi juht restoranis lahtise taeva all, “tantsivad kõik!”
Ja kõik läksid tantsima, kuna meie vangipõlv oli magus ja joovastav. Südamlikkus ja külalislahkus olid lihtsalt piiritud, uskumatud. Ehkki meie kirjastaja Tatjana Burlakovaga jõudsime saabumislennu ööl juhuslikult näha ka väikest tükki peo pahupoolt.
Tollis, valgustades läbi minu kohvrit, küsiti:
– “Miks teil on nii palju raamatuid? See on kaubanduslik kogus. Nii ei tohi!”
– “Need on minu raamatud. Ma kirjutasin need.”
– “Te olete kirjanik?”
– “Jah.”
– “Ehtne kirjanik?”
– “Noh, ma ei tea, loodan?”
– “Tähendab te kirjutate kriminulle?”
– “Ei.”
– “Ei?!. Aga mida siis?”
– “Luulet, proosat?”
– “Mitte krimkasid?!”
– “Ei?”
– “Aga ütlesite, et päris kirjanik?”
Lahkusime saabunud lendude saalist. Nägime mitut meest lilledega. Läksime nende juurde:
– “Te olete meile vastu tulnud?”
– “Ei, mitte teile.”
Meie Burlakovaga olime pisut hämmeldunud, kuid bukettide omanikud vaatasid meie peale karmuse ja halvakspanu varjundiga.
– “Me tulime vene raamatu rahvusvahelisele festivalile!” teatasime kooris uhkelt.
– “Mis raamatu? Vene?”
– “Jaa!”
– “Aga daamid, kas te pole eksinud linnaga? See on Bakuu?”
POLITSEINIKUGA HOTELLIST HOTELLI
Me läksime lennujaama politsei juurde. Seal võeti meid soojalt vastu, kuid poldud samuti vene raamatu festivalist midagi kuuldud. (Hommikul nägime, et kogu linn oli ehitud plakatitega: “Tervitus esimesest rahvusvahelisest vene kirjanduse festivalist osavõtjatele!”). Samas selgus ka, et ühelgi ametlikul kutsel ega kõikvõimalikel blankettidel polnud ühtki Bakuu aadressi, ei ühtki kontakt-telefoni, mingit niidikest, mis aitanuks meil sidet saada orgkomiteega.
Meie muidugi teadsime, et kogu ettevõtmine viiakse läbi Aserbaid?aani kultuuri- ja turismi-ministeeriumi egiidi all ning minister Abulfass Karajevi vastutusel, aga samuti ITAR-TASSi ja isiklikult selle peadirektori Vitali Ignatenko egiidi all, teadsime koguni, et festival toimub ürituse “Vene Aasta Aserbaid?aanis” raames ja lugesime, et “Vene föderatsiooni presidendi V.V. Putini sõiduga Bakuusse tähistatav Vene Aasta Aserbaid?aanis jätkub edukalt”, kuid kõik need tähtsad tõendid ei aidanud meil kuidagi leida hotelli ja ühineda foorumist osavõtjatega, keda oli sada viiskümmend enam kui kolmekümnest maailma riigist.
Politseinikud tundsid meile väga kaasa ja lubasid maha mitte jätta. Tunni pärast, kui taevas lõi koidikul hahetama ja sai lõplikult ning lootusetult selgeks, et meile järele keegi ei sõida, anti meile politseiauto ja pandi ette sõita hotellist hotelli, kuni leiame omad.
TAPPA INIMARMASTUSE PÄRAST
Teel linna arutas unistav politseinik rooli taga:
– “Aga pärast kirjutate te tingimata seiklusromaani, teate, sellise väga naiseliku. Kirjutate, et lendasite Bakuusse? Öösel? Kedagi pole, keegi kaasa ei tunne, ainult hea politseinik soojeneb üles ja aitab, jätab oma posti ja viib teid linna? Edasi kirjutate: ta vedas teid täiesti omakasupüüdmatult, kui te aga pakkusite talle kakskümmend, ei, parem kolmkümmend dollarit, keeldus ta uhkelt. Nii kirjutagegi. Sest kas ma võtaksin teilt raha, kui me elaksime normaalselt?!”
Politseinik viis meid väga tagasihoidlikku hotelli, mis lõhnas ärevakstegevalt. Seal haletseti meid tõesti täiesti omakasupüüdmatult ja anti meile kaks numbrit, et me võiksime puhata ja end korda seada. Tõsi, tütarlapsportjee ütles vihjavalt, et juhtkond tapab ta ja vallandab inimarmastuse pärast, kuid tema teisiti ei saa? Aga sel ajal jätkus luksuslikus neljatähe-hotellis just nurga taga festivalikülaliste vastuvõtt, kuid sellest ei teadnud meie hotellis, mis meenutas dekoratsiooni Vampilovi näidendile “Provintsianekdoodid”, mitte keegi midagi.
Muidugi lõppes kõik hästi: keskpäeval meid tabati,otsiti üles, asustati ümber, vabandati, viidi kaheksakäigulisele lõunale ning me rõõmustasime seikluse üle, milleta viibimine Bakuus oleks olnud liiga pilvitu.
VANGISVIIBIMISE VAIM
Tervikuna kulges festival nostalgia vaimus. Kogu aeg tundus, et kõlab mingi tsitaat Leonid Ilijt? Bre?nevilt, sisult sotsialistlike ja vormilt rahvuslike kultuuride vastastikusest rikastamisest ja mõjust. Enamik osavõtjaid kuulus oma ealt nende mälestuste formaati,milledes paljugi sellest, mis toimus, näib armsana, kuna on seotud meie noorusega.
T?ingiz Aitmatov rääkis sellest, et vene raamat on hindamatu varaait ja ammendamatu allikas.
David Markish rääkis, et vene raamat tõuseb kohe seal, kuhu on asunud kasvõi üks vene keelt kõnelev inimene. Ja Aserbaid?aani kirjanike liidu esimees Anar rääkis sellest, et vene raamatuta on mõeldamatu inimkultuur, et Nizami ja Pu?kin on kõik meie? jne jne.
See vana südamele armas rituaal, kus rääkija kogu aeg usub räägitavasse rääkimise hetkel.
Me vestlesime Bakuu vene teatri kirjandusala juhataja Valja Reznikovaga. Muuseas ütles ta, et kuu lõpul läheb ta tütar mehele.
– “Kas olete tütre valikuga rahul?”
– “Väga. Haruldane noormees.”
– “Venelane?”
– “Ei, aserbaid?aanlane.”
– “Musulman?”
– “Muidugi.”
– “Aga teie tütar?”
– “Venelane. Õigeusklik.”
– “Aga kuidas nad elama hakkavad?”
– “Olen kindel, et suurepäraselt.”