Piir, aed või tara loovad mõnes mõttes turvatunde. Mida täpsemalt on õpilase mõtlemine, ütlemine ja käitumine piiritletud, seda kergem on kindlaks teha nn piiririkkuja.
LUBATU KOMPAMINE
Sageli soovivad just murdeealised õpilased õpetaja pingetaluvuspiiri, fikseeritud eetilisi piire kombata. Mitte kõik õpilased ei harrasta seda sadistliku kaifi saamise eesmärgil, vaid vahel ka puht hasardist, eneselegi aru andmata, et tegelikult pannakse proovile õpetaja kutsemeisterlikkus ehk kutse- ja ametialane professionaalsus. Loomulikult on õpetaja aspektist vaadatuna tegemist nõmeda tegevusega, sest kusagil pole kirjas, et pedagoog peab taluma õpilase mõnitusi, alandusi, roppusi ning vaimset või koguni füüsilist vägivalda. Eelpool loetletu on anomaalse tegevusena üheselt hukka mõistetav.
Olen nõus, et eri vanuses poisid ja tüdrukud käituvad vahel väga jõhkralt, ülbelt ning ettearvamatult. Õpetaja närvisüsteemi proovile panevatel õpilastel on lõputu arsenal ebatsensuursetest väljendi test ning väljakutsuvast ning end maksma panevast käitumismallidest. Alati ei ole oma panust (kasvatamise protsessis) sellesse arsenali pannud isad ja emad (teadlikult ehk mitte) – nad ei ropenda kodus, ei ülbitse ega rivaalitse – vägivallast rääkimata. Julgust piire kombata saadakse sageli sõpradelt või läbi arvuti teiste endaealistega suheldes. Huvitav on ju teada saada, kuidas virtuaalne toimib reaalsuses.
JÄRGIANDMINE
Ühest küljest rumal, et õpilane soovib olla õpetaja suhtes ärapanija, kuid teisalt annab õpetaja sageli ise selleks põhjust – üle reageerides, vinti üle keerates, oma haavatavust (aga ka saamatust) välja pritsides, kuni endast väljaminemiseni, mis iseenesest oligi ju õpilase poolt seatud eesmärk.
Olen üle 10 aasta olnud tegevõpetaja ning raske on leida kohta, kuhu mind nende aastate jooksul poleks saadetud. Noore ning rohelise õpetajana tundus see küll alguses külma ning väljateenimatu du?ina, mida ei saanud ega saa ka praegu kuidagi hinna või palga sisse kuuluvaks lugeda. Aga sellele reageerimine on tegelikkuses ainult vesi veskile või bensiin tulle.
Niisiis pole kuigi arukas provotseerivale õpilasele seda rõõmu valmistada, et kehastuda õpetajana ümber klouniks ehk manipulatsiooniobjektiks. Pedagoog ei pea järele andma kimbatusele, et pakkuda klassile tsirkust ja leiba. See on klounaad või farss, mida osad õpilased naudivad ja kui tund lõpeb fiaskoga, siis ongi piirikompajate eesmärk saavutatud, mis annab aina hoogu ja indu juurde mõelda välja uusi segadusi ja sigadusi, kuidas taas ja taas õpetaja psüühikat ning (ebaküpset) isiksust proovile panna.
PAKSU NAHA KASVATAMINE
Õpetaja (sh lasteaiaõpetaja) amet on ilmselt maailma üks komplitseeritumaid ning läbipõlemine, stress ja depressioon käivad sellega paratamatult kaasas. Nii on õpetaja päästerõngaks koolmeistrilikult paks nahk, poolkurdid kõrvad ning poolpimedad silmad, kuid samas soe süda ja puhtad käed – see tähendab, et reageerimine ei tohiks muutuda ülereageerimiseks. Õpilasega (või tema ema või isaga) saab rääkida nelja silma all – küsida, mis teda vaevab, millist abi ta võiks vajada – kas pedagoogilist, psühholoogilist, psühhiaatrilist, logopeedilist, neuroloogilist jne. Suur võit õpetaja ja kogu olukorra jaoks on, kui üheskoos probleemse õpilasega õnnestuks sõnastada probleemi olemus ning probleemi põhjused. Vahest mõjub positiivselt seegi, kui õpilane tajub, et õpetaja, kui võrdne subjekt tunnistab, et ka temal on veel arenguruumi – sellega me ei kaota, vaid pigem võidame autoriteeti.
TEO JA TEGIJA LAHUSUS
Õpetaja on juriidilises mõttes tõepoolest üsna kaitsetu ootamatute “rünnakute” suhtes, kuid oma tagala kindlustamiseks saab koolmeister siiski üht-teist ära teha: eneseuuringud, pidev enesetäiendamine, oma rolli sisse elamine ning sellest väljatulemine, loomine, uurimine, töötamine (õppetöö printsiibis siia alla ei käi), puhkamine jne. Akusid on vaja laadida – endomorfiini, serotoniini ning teiste toonust ning elurõõmu tõstvate “ainetega”
Alaealiste komisjoni ning politsei kaasamisest korrarikkujate korralekutsumiseks on abi vaid siis, kui suudetakse tegu ja tegija teineteisest rangelt lahus hoida.
Seda ju lapsi ja õpetamist armastavad õpetajad teavad ja oskavad – niisiis:
Sine ira et studio!