Arvutimüüjad tillitavad kliente, kuidas tahavad, sest tavaline mitte-häkkerist klient ei orienteeru arvude- ja lühenditerägas. Ostjale pakutavat kraami kiidetakse ülivõrdeis, kuid masinad ise on sageli keskpärased kui mitte suisa kehvakesed.
Kodumaise arvutitootja ML Arvutid viimase aja trükireklaamides käiakse potentsiaalsele kliendile pinda, et see ostaks ühe kahest reklaamitavast sülearvutist – või parem mõlemad. Ühte läpparit tituleeritakse “eriti võimsaks”, teist “kõige võimsamaks.”
Vaatame neile siis lähemalt otsa. “Eriti võimas” sülearvuti on õnnistatud 256MB muutmäluga, mida on 2 korda vähem, kui Windows XP-ga mugavaks asjaajamiseks vaja läheb. 20GB kõvaketas on vastikult väike ja integreeritud graafikakaardi nimeline jubin on omane odavatele säästuarvutitele.
See arvuti on paras, et varesele vastu sedasamustki visata. “Kõige võimsama” tiitlit kandev arvuti on aga pisut parem. Kuigi muutmälu ja kõvakettaga ei ole taas priisatud, sobib see läppar vähenõudlikule kontorikasutajale.
Arvutitel, mida reklaamitakse nii lennukate loosungitega, tahaksin ma näha Bluetoothtuge, DVD-kirjutajat, suurt 80-gigast kõvaketast, gigabaidi jagu mälu ja muud tõelistele tööloomadele omast. Kuid neid kahte arvutit võiks nimetada pisut tagasihoidlikumalt “eriti nigelaks” ja “kõige nigelamaks”.
Samasse valdkonda kuulub HP pressiteade, kus kiidetakse soodsahinnalist sülearvutit nx9030, mis maksab vaid 20 000 krooni. Toonitatakse, et kuna arvuti on kerge ning aku peab kaua vastu, on masin sobiv väga liikuvale kasutajale. Täpsed parameetrid on vastavalt 3 kg ja 3 tundi.
Miskipärast ei ole pressiteates ära toodud, et tänapäevaste sülearvutite akud peavad vastu umbes 2 korda kauem kui väljareklaamitud 3 tundi. Mainimata on jäetud ka see, et 3-kilone läppar on raske nagu pomm.
Kallis inimene, kes sa plaanid sülearvuti ostu, ole hea ja võta mõni tutvusringkonna “patsiga poiss” poodi kaasa, muidu määritakse sulle tõulooma asemel mõni krants kaela nagu ?veiki raamatus.