Ühest suurest lahingust ja hirmsast tapatalgust on üllatavalt raske dokumentaalfilmi teha. Loomulikult võib valida faktitäpse kõikekirjeldava stiili ja katsuda võimalikult suur infohulk kuivalt vaatajani tuua. Loota, et numbrid ja pildid lõhkevatest mürskudest räägivad loo ära.
Sinimägede filmi puhul sai filmi meeskonnale kiiresti selgeks, et sellest ei piisa. Ühest küljest oli küll ilmne, et 1944. aasta kaitselahingute lugu tuleb piisava täpsusega ära rääkida. Sest vaatamata vastupidisele kujutlusele ei tea enamik eestlasi siis toimunust õieti mitte midagi. Vähemasti selline arusaam tekkis meil filmi tegemise käigus sellega ühel või teisel puhul kokku puutunud noorema rahvaga suheldes. Märksõna “Sinimäed” ollakse kuulnud, arvatakse teadvat, et seal toimus suur lahing, aga see on ka kõik. Kes Sinimägede lahingu võitis, on juba üsna ebaselge. Miks Sinimäed on tähtsad? Hmm? ei tea.
KLASSIKALISE TRAGÖÖDIA ELEMENDID
Kuid arusaam, et ega lähemal ajal keegi uut Sinimägede filmi tegema ei hakka, vähemalt dokumentaalfilmina mitte, sundis eriti mõtlema just sellesama noorema rahva peale. Katsusime leida võtit, kuidas asja ka keskkoolitüdrukule vaadatavaks muuta. Ja mõistsime, et kuigi elukutselisele taktikaohvitserile võib Sinimägede lahingu puht-sõjaline käik olla kütkestav, ei pruugi see olla piisav keskmise vaataja köitmiseks tunniks ajaks televiisori taha.
Nõnda valisime Eesti saatuseaasta mõistetavaks muutmiseks vana hea üksikisikulise põhiliini. Olen varem kuskil öelnud, et igast läinud sajandi esimestel kümnenditel sündinud eesti mehest saaks kirjutada raamatu. Tegelikult saaks igast sellisest mehest ju teha ka filmi. Paul Maitla, kellest teatakse ju Eestis seni mitte palju rohkem kui Sinimägede lahingust, osutus oma isegi tema põlvkonnakaaslastega võrreldes iseäranis vapustava elulooga meie filmi jaoks vägagi sobivaks peakangelaseks. Nagu filmi re?issöör Raimo Jõerand korduvalt ütles, leiduvad Maitla loos kõik klassikalise tragöödia elemendid. Tegelikult saaks Maitla eluloost sobiva materjali ka täispikale mängufilmile. Lisaks pakkus Paul Maitla tütar oma arutlustega isast, vähemasti meie arvates, 1944. aasta loo rääkimiseks haruldaselt hea emotsionaalse fooni.
PROPORTSIONAALNE KAJASTAMINE
Filmi meeskond ei olnud muidugi kõigi lähenemisnurkade valiku ja filmi fookuse osas algusest peale sugugi ühel meelel. Minu arvates tekitas filmi põhitiimi – Raimo Jõerand, Kiur Aarma, Mart Laar ja allakirjutanu – üsna erinev taust hea võimaluse testida erinevaid ideid ja leida ootamatuid lahendusi. Filmitegemise võhikud põrkusid teleproffide ja ajaloovõhikud ajaloodoktoritega.
Üks kummaline vaidlus, mis kestis peaaegu filmiteo viimaste päevadeni välja, oli küsimus, kui palju kajastada Vene poolel sõdinud eestlaste käekäiku. Osa meeskonnast tahtis alguses teha vaat et vennatapusõja filmi. Neile tuli teatava üllatusena, et tegelikult Sinimägedes Vene poolel eestlasi polnudki. Vene okupatsiooni ajal meisse istutatud nutulaul vendadest eri poolel rindejoont on üllatavalt tugev. Sümbolina see ongi muidugi võimas. Tegelikkuses oli taolist asja aga märksa vähem, kui kiputakse arvama.
Lõpuks jäi meie filmis peale seisukoht, et Laskurkorpusest tuleks teha eraldi film, aga Eesti kaitselahingutega pole neil eriti pistmist. Samas on selge, et paljude meeste saatus oli nad sõjas Vene tagalasse, et mitte öelda tööpataljonide sunnitööle kiskunud. Nõnda üritasime nende käekäiku kajastada proportsionaalselt nende rolliga Eestis toimunud lahingutes.
USKUMATU VEDAMINE INTERVJUEERITAVATEGA
Intervjueeritavate leidmine filmi oli aeganõudev, huvitav ja äärmiselt emotsionaalne protsess. Meil oli vaja artikuleeritud ja heas vormis mehi, kes suudaksid veel täna kuuskümmend aastat tagasi toimunu niimoodi edasi anda, et see oleks ühtaegu värske, selge, kompaktne ja meeldejääv. Meil oli vaja selliseid eestlasi ja vähemalt ühte sakslast ja venelast. Sinimägede lahing ja kogu 1944. aasta Eestis oli nii ohvriterikas, et paljud olulised tegelased kadusid juba siis. Metsavenna-aastad, Siber, pagulus ja Vene-aegne mõnitamine nende suhtes, kes siia jäid, on teinud oma töö.
Ometi vedas meil intervjueeritavatega lausa uskumatult. Veel viimasel filmitegemise kuul “leidsime” näiteks Inglismaalt üles Rihard Säägi, kes ise ühe rühmaülemana Grenaderimäe tagasivallutamisest osa võttis. Meile praktiliselt jalutas uksest sisse tollane Saksa 11. Diviisi kompaniiülem Kurt Ewert. Vanahärra nimelt oli otsustanud külastada oma kunagisi lahingupaiku ja tema poeg tundis Eestis töötavaid inimesi, kes omakorda tundsid meid.
Ewert on Königsbergis sündinud, oli juba 1941. aastal ohvitser ja tegi kaasa kõik 1944. aasta olulised lahingud Eestis. Hiljem tõusis ta Bundeswehri kindralmajoriks ja korpusekomandöriks, juhtides NATO õppusi N. Liidu võimaliku tankiinvasiooni vastaseks tegevuseks. Paremat Saksa armee esindajat Sinimägede filmi oleks olnud keeruline soovida. Loodetavasti õnnestub veel ära korraldada Ewerti soov oma järgmisel Eesti-külastusel käia ära Peipsi ääres jahil ja teha lihtsalt muuhulgas “vähemalt paar pauku Venemaa suunas”. (Ewert juhtis 1944. aasta veebruaris kuulsat Piirisaare tagasivallutamisoperatsiooni venelaste käest.)
Intervjueeritud eestlased on sama kategooria mehed kui Paul Maitla – neist kõigist saaks kirjutada eraldi raamatu ja vändata mängufilmi. Nõnda andsid nad oma mõjusate intervjuudega, vähemasti minu meelest, filmile tõelise särtsu. Lihtsalt kahju on, nii nagu vist alati ja kõigi dokumentaalfilmi intervjuude puhul, hädavajadusest kõik räägitu kokku pressida. Tohutul hulgal tohutult head materjali jääb filmilintidele, mis arvatavasti kunagi ekraanile ei jõua.
ORIGINAALMATERJALIDE TÄHTSUS
Siiski oleme nii Sinimägede filmi kui kogu “Kuum külm sõda” seeriat tehes pidanud konkreetse filmi huvide kõrval silmas ka laiemat ajaloo jäädvustamise huvi ja vajadust. Loodetavasti õnnestub kunagi eraldi koguna tira?eerida lihtsalt filmide tegemise käigus jäädvustunud intervjuud. Sest ajaloolastele leidub siin uskumatult palju head materjali.
Sinimägede filmi taolise dokumentaalfilmi tegemise tõeline raskus on ju ajalise distantsi eriline ebasobivus. Küllalt lihtne peaks olema teha filmi näiteks Aleksander Suurest, sest päris kindlasti on kõik asjaosalised surnud ja kogu asi käib läbi tõlgenduse. Ilmselt on mõneti lihtsam teha ka dokumentaalfilmi mingist kaasaegsest nähtusest või täna tegutsevast isikust, kus asjaosalised ise teevad ja räägivad.
Sinimäed on kusagil vahepeal. Paljud võtmetegelased on surnud, kuid mitmed on elus. Sündmustest on mööda läinud piisavalt aega, et need meelest ära saaksid minna, kuid ometi räägivad inimesed isiklikke mälestusi. Samas on jõutud neist juba ka piisavalt kirjutada, et nii mõnigi asi on vahendatud, valesti tõlgendatud või hoopiski võltsitud. Ja sündmuste tõlgendamine ei ole pelgalt akadeemilise, vaid ka emotsionaalse ja isegi poliitilise tähendusega. Sellisel taustal omandab originaalmaterjali – filmilõikude, fotode ja dokumentide kasutamine erilise tähtsuse. Intervjuud ja originaalkaadrid täiendavad ja toetavad teineteist. Õnneks oli meie meeskonnas Merike Jürjo, kes suutis vist üles leida kõik, mis üldse 1944. aastal Eestis filmitust alles on. Ise oleksin hea meelega otsinud veel juurde fotosid, sest jäi mulje, et neid peab ju kuskil veel olema. Ent ka siin saavutasime lõpuks üsna hea tulemuse.
PRESSIMINE ÜHE TUNNI SISSE
Kümnete tundide lahingukaadrite, tagalastseenide ja rindefotode pressimine ühe tunni sisse intervjuude vahele nii, et sellest kujuneks mingi enam-vähem mõistetav narratiivne tervik, on minu arvates umbes sama võimatu ülesanne, kui oli Grenaderimäe tagasivallutamine. Raimo Jõerand sai sellega aga hakkama.
Ma ei tea, kas ta saab selle eest Kotkaristi. Aga filmi võiksite vaatama minna küll. Sest meie tõdesime filmi tehes ikka ja jälle – me kõik oleme kuidagi Sinimägedes toimunuga seotud. See oli üks hirmus lahing ja kuigi me suutsime seal vastu pidada, järgnes sellele üks hirmus aeg. Ent midagi, mida me seal tõestasime, säilitas eestlaste elulootuse uue iseseisvuseni välja. Sinimäed päästsid meie uhkuse. Me kõik oleme sündinud Sinimägedes.