LUGEJAPSÜÜHIKA TUGEVUSEST: Stepan Karja mõtiskleb sõjast kirjanduses, aga eelkõige Katja Kettu romaanis „Ämmaemand“.
„Sõjaaja lapsena ei taha ma, et lapsed loeksid raamatuid sõjast, ei ole ma neid ka oma lapselastele soovitanud. Ei ole vaja.“ Nii seisab Nasta Pino raamatu „Seal, kus rukkiväli“ järelsõnas.
Mis olnud, see olnud?
Tõepoolest, ega lapsel ole vaja teada, missuguste mürskudega vaenlase kaevikud puruks pommitati, kui palju hukkus ühes ja teises leeris, kuidas korjatakse kokku laibad ja haavatud jms. Samas eeldan, et maailma eri tahke mõista püüdval teismelisel tekib varem või hiljem suurem huvi lugeda teoseid, mis käsitlevad inimese olemust, tema suhteid omaste ja kaasteelistega, tunnete, tunnetuse ja psüühika muutusi ekstreemsetes olukordades. Seepärast ma ei imestaks, kui ühel päeval võtab Pino lapselaps ette Henri Barbusse’i raamatu „Selgus“, Erich Maria Remargue’i „Läänerindel muutuseta“ või Arnold Zweigi „Võitlus seersant Griša pärast“. Neis näidatakse väga mitmekülgselt erinevate inimkarakterite kujunemist ja muutumisi, psüühika ja alateadvuse keerdkäike.
Eriti soovitaksin lugeda Leo Tolstoi romaani „Sõda ja rahu“, Ernest Hemingway romaane ning Claude Simoni teost „Flandria tee“.
Teatavasti on piisavalt palju kirjutatud natslikes surmalaagrites toimunut käsitlevaid raamatuid. Esmajoones meenub leedu kirjaniku Balys Sruoga „Jumalate mets“. Ei maksa lugeda? Mida arvata tšehh Julius Fuciku hukkamiseelsetest reportaažidest? Peidame tänaste laste eest juudi tüdruku surmalaagris tehtud märkmed „Anne Franki päevik“?
Ei ole kerge vastata.
Ehk ongi mõistlik võtta hoiak, et jah, Harjumaal Kalevi-Liival vangilaagris hukati inimesi ja oli laipu põletatud, me aga ei tea, kes nad olid ja mis oli nende süü. Või kui olid ka süütud, nende järeltulijadki on kaotusega ammu leppinud – miks peame meie leinama! Ehk pole ka mõttekas juurelda, kas Tartu lähedal tankitõrjekraavi on maetud kaks või kaksteist tuhat surmalaagri ohvrit. Mis olnud, see olnud, ammugi aeg unustada.
Psüühika kaitsekooriku tugevus
Mingil hetkel aga võib igaühel, olenemata vanusest, tekkida kiusatus enda psüühika kaitsekooriku tugevust proovida – kas või sisendusjõulist raamatut lugedes. Mingil määral on sellist toimet Katja Kettu teosel „Ämmaemand“.
Suur osa noore soomlanna teosest on esitatud küpse naise kirjadena armastatud mehele, Saksa sõjaväe fotograafile, peagi koonduslaagri juhtkonda kuuluvale ohvitserile, ja ka tollegi märkmed nende suhte arengust. Ning selle taustaks vangilaager, kus inimesi piinatakse ja alandatakse ning kasutatakse meditsiinilistes katsetes. Eriti sadistlikult koheldakse naisi, ei halastata lastelegi. Selle keskel tegutseb Ämmaemand, kelle tööks varem on olnud aidata naistel lapsi ilmale tuua, nüüd aga täidab laagris muid meditsiiniõe ülesandeid, endisest ametist aga peamiselt seda osa, et inimvaenulikku miljöösse lapsi ei sünniks.
Saledat SS-embleemidega mundris ohvitseri nähes tunneb vanatüdrukuikka jõudnud naine enda ebatäiuslikkust ja parajasti käsil olnud töö ebapuhast külge. Samas jõuab ta märgata, et läiksaabastes mehe silmad on temas kinni ja ta tunneb tugevat lihalikku tõmmet. „Seejärel, silmapilguks, muutus midagi ja hetkeks oli see isase pilk, porolehma haistnud pulli pilk, mis kohe kustus, aga mina olin juba sulanud, lahustunud, uppunud sügavale ürgmerre…“
„Pärast sõda läheme Berliini“
Leidlike kujunditega mängiv autor on leidnud nimeta naise elamuste kirjeldamiseks mitmekesiseid sõnaseadmise võtteid, nii lillevärvilistes kui ka karustes toonides, mis on tuttavad tema esimesest raamatust „Keevitaja“, kus kõigi tegelaskujude esitluses prevaleerib toores pahurus, helgemad tundehetked inimesi ei puuduta, vaid ootamatu erandina on lugeda lõike mehe ja orava sõnatust sõprusest. „Ämmaemandaski“ kohtame vulgaarsusi, sealhulgas on tähelepandavalt sageli nimetatud meesterahva kehaosa, mida võib arvata ämmaemandatele tööandjaks. Mehe ja naise, vangilaagri tegelase ja sunniviisiliselt värvatud meditsiiniõe, põgusatel kohtumistel, kus õrnem pool ei varja kiindumust ja iha, vahetatakse sõnu vähe ja needki öeldakse lõõpimisi, kuid tekst suunab lugeja mõistma, miks mõlemad peavad intiimvahekorda nii oluliseks ning seda hetke lükatakse edasi. Nähes meest tulemas, hakkab naise kõrvus liustikuoja kohisema, meri mühisema, kimalased sumisema, kaob vaikus.
Mehe silmis kasvab usklikust talunaisest pelutav, tuliõlgne olend, kelle silmad suitsevad ja naha koha peal paistab paljas liha. Kolm päeva hiljem tunnistab mees: olen õnnelik; tema käte vahel ei näe ma halbu unenägusid; pärast sõda läheme Berliini, saad maitsta ema keedetud kirsikeedist ja me joome pragudeta klaasidest nalivkat.
Minevikuhämune Euroopa
Selles teoses ei jälgi tegelasi ja sündmusi n-ö kõiketeadja silm, vaid kõigest, mis teoses esitatutega juhtub 1944. aasta suve- ja sügiskuudel või on nendega varem juhtunud, saame tagasivaatena teada peamiselt kahe olulise karakteri ja osaliselt ka meditsiinitöötaja ootamatult elusolevaks osutuva isa kirjadest. Olgu need kirjad kui tahes siirastena esitatud, näitavad peategelasi ikkagi kitsas valgusvihus, vangilaagri asukatest aga ilmub tegevusvälja ainult komandant Hermann Gödel ja paar-kolm vabakäiguvangi, kõik muu jääb mehe-naise suhte taustaks. Ämmaemand mainib korduvalt laboratooriumi, kus valvurid ja vabakäiguvangid vägistavad naisvange, kaasa arvatud tema ise ja alaealine tüdruk. Teiste vangide olukord ja läbielamised tuleb lugejal leida mõtteliselt kirjaridade vahelt. Samuti jäävad teadmata meditsiiniliste katsete eesmärk, nende korraldamise üksikasjad ja tulemused.
Sellest hoolimata väärib austust kirjaniku ettevõtlikkus võtta üheks tegevuspaigaks sõjaaegne koonduslaager, koht, mis tänapäeva noortele võib tunduda kummalise väljamõeldisena ega paku tõelist huvi. Nüüd aga kergitab „Ämmaemand“ minevikuhämust Euroopa ajaloo suurima kollapsi ühe lõigu külmast Soome tundrast.
Kunagi asetleidnud olukordi ja sündmusi ei ole võimalik lihtsalt tabuks kuulutada ja unustada. Sest „Möödunu ei sure iial; see isegi ei kao meist kuhugi.“ (William Faulkneri sõnad, moto Alfred Anderschi romaanis „Winterspelt“).
Kadri Jaanitsa tõlget kiidetakse. Küllap teevad seda need, kes on Lapimaal käinud ja kohalikega juttu ajanud. Ometi tundub supp ülesoolatuna. Ennast külanaiseks nimetav peategelane mõtiskleb kord: tuleb jätta endast haritud ja ametit oskaja mulje (lk 82). Autor aga ei anna talle võimalust loobuda ametlikeski kõnelustes ohvitseridega argipäevasest sõnapruugist. Ja ime küll – murdesõnu, ka lihtrahva kuuldes, lausub SS-ohvitser, mees, kes on ennast kasvatanud ja koolitanud kõrgema inimrassi esindajaks. Teisalt: sõnakunst pole lihtlabane äratõmme elumaastikult.
