Praegusel hetkel töötab arheoloogide, antropoloogide, etnoloogide ja teiste erispetsialistide mitusada meeskonda väljakaevamistel paljudes riikides. Osa neist on ka edu saatnud, just augustikuus on teadlased sattunud väga huvitavatele ja väärtuslikele arheoloogilistele leidudele.
Kõige suuremat vastukaja leidis umbes 1300 aasta vanuse linna leidmine Peruu vihmametsast. Sellega sai hakkama USA 31-aastane teadlane Sean Savoy, kelle isa, praegu 77-aastane Gene Savoy avastas 1985. aastal Amazonase regioonis enam kui 20 000 kiviehitisest koosnenud Gran Vilaya.
HIIGLASUUR KIVIST LINN
Andide jalamil Amazonase selvas asuv ligi 100 ruutkilomeetrine äsjaavastatud Gran Saposoa linnakompleks kuulus tänini salapäraseks rahvaks peetavale chachapoya indiaanihõimule, kelle päritolu ja kultuuri kohta ei osata midagi kindlat öelda. Lihtsalt umbes 800. aasta paiku tekkis Andide idapoolsele nõlvale äkitselt üks rahvas, keda iseloomustas hele nahk ja pikk kasv. Uute asukate välimus ja kultuur erines kapitaalselt teistest Lõuna-Ameerika rahvastest.
Hiilgeajal elas leitud linnas tõenäoliselt umbes 6000-10 000 inimest. Suurest elanike arvust annavad tunnistust sajad ringikujulised kivihooned, asudes viies omavahel kivist teeradadega ühendatud tsitadellis. “Tegemist on hiiglasuure linnaga, mida ümbritsesid kuni 10 meetri kõrgused müürid,” pidi Savoy tunnistama.
Ühes tsitadellis asuvast ja kivist ehitatud kolmest kõrgest vaatetornist oli cha chapoya del täielik ülevaade nii linnas kui linna ümbruses toimuvast. Kui enamus indiaanirahvaid ehitas ristkülikukujulisi maju, siis chachapoyade hooned olid ümmargused, läbimõõduga 7-9 meetrit. Majadel oli kaks või kolm korrust ning väiksed aknad.
Vaatamata sellele, et chachapoyad olid karmid sõdalased, ei suutnud nad vastu seista inkade survele. 15. sajandi lõpus purustasidki inkad chachapoya hõimu ning 16. sajandi lõpuks polnud kunagist poolemiljonilist rahvast enam olemas.
KA AAFRIKAS ANTIIKNE LINN
Maroko teadlastel õnnestus avastada aga berberitele kuulunud linn, mille liiva alla mattunud varemed asuvad Lääne-Saharas Aousserdi linna lähedal kõrbes. Arghilase jälile sai kartograafide rühm juhuslikult ja tänu õnnele. Eeldatavasti kuulus see iidsesse Amazighi tsivilisatsiooni.
Osa teadlasi peab linna sealsete joonistuste ja maalingute stiili tõttu umbes 15 000 aasta vanuseks ja kui oletus tõeks osutub, siis ei või see olla berberite oma, sest seniste andmete põhjal on berberite tsivilisatsioon vaid 9000 aastat vana. Teadupärast olid berberid Põhja-Aafrika algasukad, enne kui 7. sajandil saabusid siia araablased islami usku levitama.
Linnast leiti jumalate austamise paik ja elumaju, aga samuti loomamaalingutega kaunistatud sambaid, mis on tõenäoliselt tollase templi varemed. Teisel pool linna aga asus surnuaed ja sellestki on üht-teist säilinud. Üldiselt on aga antiiksed hooned klimaatiliste tingimuste ja inimtegevuse tagajärjel väga halvas seisus.
Arheoloogid ja kohalikud võimuorganid tahavad muuta avastuse üliõpilaste praktikakohaks, kuna siit on võimalik saada aimu Sahara kunagiste elanike elu-olust.
PUHTAST KULLAST MASK
Ka Bulgaaria arheoloogil Georgi Kitovil vedas, kui leidis ühest hauakambrist ?ipka küla lähedalt ehk “Bulgaaria kuningate orust” 2400 aasta vanuse kuldse maski, mis tema sõnul kuulub võimsale, 5. sajandil eKr peaaegu kogu Balkanit valitsenud Traakia kuningale Seuthes III-le.
Mask kujutab endast inimese nägu selgelt eristatavate silmade, nina, vuntside ja habemega ning arvatavasti tehti see monarhi matusteks. Koos maskiga leiti veel kuldne sõrmus, millel on kujutatud sõudjat, mõned pronksist ja hõbedast anumad ning keraamikat, kuid inimjäänuseid mitte. Seetõttu jätkatakse väljakaevamisi, et ka kuninga kontideni jõuda.
Muide, ?ipka hauakamber asub umbes 200 kilomeetri kaugusel Sofiast ja oli kaetud kuue kivitahvliga, mis igaüks kaalub vähemalt kaks tonni.
Kitov ise nimetas leidu sensatsiooniliseks ja enneolematuks, sest kui kõige kuulsam, Agamemnoni mask kaalub teadlase sõnul vaid 60 grammi ja on kaetud kullakihiga, siis äsjaavastatu kaalub 500 (teistel andmetel isegi 690) grammi ja on valmistatud täielikult kullast. Ka kõik senini leitud Traakia maskid on vaid kaetud kullakihiga, üleni kullast maske pole varem avastatud.
Bulgaaria ajaloomuuseumi direktori Bo?idar Dimitrovi sõnul võib maski hinnaks olla vähemalt 50 miljonit eurot.
HUNNIDE-AEGNE KIVIST MONUMENT
Mongoolias juba viiendat aastat töötavad Prantsuse arheoloogid sattusid hunnide valitsemisajast pärinevatele luudele ja esemetele. Prantslased alustasid väljakaevamisi juulis Arhangai aimaki lähedal Gol Modi arheoloogiapiirkonnas umbes 70 meetri pikkusel alal ning kuu hiljem teatasid suurtest leidudest.
Kõigepealt avastati kivist monumendi varemed, mis kaevati läbi 15 meetri sügavuseni ja 70 ruutmeetri suurusel pinnal.
Monumendi põhjapoolsest küljest leiti 8 meetri sügavuselt 17 hobuse pealuud, lõuna poolt aga veovankri raudosasid ja hobusekapja meenutav kolme jalaga vaas. Veel avastati kuus horisontaalselt asetsenud lipuvarrast ja kaks metallraamistikuga värvitud ratast. Arheoloogide kinnitusel olid leiud paigutatud nii, nagu sümboliseeriksid need hobukaariku sõitu taevasse.
VIIKINGIHAUD IIRIMAAL
Iirimaa pealinnast Dublinist põhja pool keskaegse kiriku lähedusest avastati arheoloogilistel väljakaevamistel enam kui 1100 aasta vanune viikingihaud, kuhu oli maetud paganlike kommete kohaselt tõenäoliselt naissoost isik. Jäänuste täpsem ja põhjalikum analüüsimine seisab veel ees.
Koos viikingi kontidega leiti samast veel ka pronksist ovaalne pross, luudest valmistatud ebaharilikult pikk kamm ja erinevaid vasesulamist ornamente. Pross on esialgsetel andmetel valmistatud Skandinaavias 9. sajandi teisel poolel ja Iirimaale jõudis koos skandinaavlastega.
Iiri Rahvusmuuseum nimetas leidu põnevaks ja oluliseks, kuna samasuguseid prosse on Iirimaalt avastatud ainult üksikuid ning pealegi on tegemist esimese ovaalse prossiga, mis viimase saja aasta jooksul leitud.
Huvitavate leidudeni on sel aastal varemgi jõutud tänu Iirimaal toimuvale maanteede laiaulatuslikule rekonstrueerimisele. Nii avastasid arheoloogid viis kuud tagasi Kagu-Iirimaalt Suiri jõe äärest Waterfordi linna lähedalt viikingite suure sõjalise asunduse (longphort).
Esimene ülestähendus viikingite tegevusest Iirimaal pärineb aastast 795, kuid vanimad mälestusmärgid viikingite viibimisest Dublinis pärinevad 9. sajandist. Panid ju nii mitme legi Iiri linnale, sealhulgas Dublinile aluse just viikingid.
8000 AASTA VANUNE NAINE
Malaisia pealinnast Kuala Lumpurist 200 kilomeetri kaugusel Peraki osariigist leiti aga umbes 8000 aastat tagasi elanud naise säilmed. Kuigi avastuse tegid Malaisia ülikooli teadlased juba maikuus, avalikustati andmed, fotod ja leitud luud alles äsja.
Esialgsetel andmetel oli umbes 40-aastaselt surnud naise pikkuseks 148 sentimeetrit. Hauda oli kaasa pandud söögipoolist ja dekoratiivkive. Surnukeha kõrvalt leiti veel roti, ahvi ja iguaani jäänused. Osa kontidest olid purunenud, tõenäoliselt lubjakivitükkide kukkumisest skeletile.
Juba 1991. aastal leiti Malaisiast nn Peraki mees, umbes 11 tuhande aasta vanune täielikult säilinud skelett. Teadlaste oletuste kohaselt suri too suu ja neeluga seotud nakkushaigusesse.
TSIVILISATSIOON JÄRVE PÕHJAS
Rahvusvaheline arheoloogide meeskond teatas antiikse tsivilisatsiooni avastamisest Titicaca järve sügavustest Boliivias. Itaalias peakorterit omava organisatsiooni “Akakor Geographical Exploring Onlus” korraldatud 18-liikmeline ekspeditsioon koosnes Itaalia, Brasiilia ja Boliivia teadlastest ning abiks olid ka Boliivia merevägi ja arheoloogiainstituut.
Eksperdid töötasid järvel 20 päeva ning suutsid selle aja jooksul pildistada enam kui 70 meetri sügavuses vee all umbes 30 kilogrammi kaaluvat kullast kuju ja mitmesuguseid anumaid. Mõni üksik ese saadi järvepõhjast ka kätte, kuid nende tegelik vanus ja päritolu on veel selgitamisel.
Sellele vaatamata väidavad ekspeditsiooni teadlased üpris veendunult, et leitud esemed kuuluvad Andide kiltmaal aastatel 1500 eKr – 1172 pKr eksisteerinud Tiwanaku impeeriumile, mida peetakse inkade riigi eelkäijaks. Boliivia valitsuse arheoloogiaametniku Eduardo Pareja sõnul on tegemist nn Chiripa perioodiga. Boliivia kiltmaalt teatakse isegi tsivilisatsioone, mille vanuseks 60 tuhat aastat.
Samas teatati ka Wilakota (tõlkes ‘verejärv’) saare avastamisest, kus pika aja vältel korraldati inimeste ohverdamisi ja mis järve veetaseme tõusmise tõttu sajandite jooksul asub praegu enam kui saja meetri sügavusel vee all.
Otsingud toimusid Soli saare (Isla del Sol) läheduses, mis koos teise saarega (Isla de la Luna) olid kunagi siinsete rahvaste pühapaikadeks ja tänapäeval turistide vaatamisväärsusteks. Fotoroboti abil avastatud kuldse kuju täpne asukoht järvepõhjas jäeti võimalike rüüsteretkede kartuses avalikustamata. Põhjas vedelevad järvele ohvriandideks toodud anumad aga tõestavad, et Titicaca äärde rändas inimesi ka Amazonase piirkonnast.
Lisaks arheoloogilisele edule purustas ekspeditsioon Titicaca järves sukeldumise maailmarekordi, sest erivarustusega tuukritel õnnestus käia 70 meetri sügavusel.
KOLUMBUSE-EELNE LINN HONDURASES
Hondurase ja USA teadlased avastasid Hondurase lääneosas El Coyote-nimelises kohakeses Kolumbuse-eelse linna, mille olid umbes aastal 550 pKr püstitanud lenca indiaanlased. Nagu tollal tavaks, oli linn poliitiliseks keskuseks ning usuliste ja ühiskondlike tseremooniate toimumiskohaks.
Petoa munitsipaliteedi territooriumil ja 300 kilomeetri kaugusel pealinnast Tegucigalpast leitud väikse linna varemed paiknevad kilomeetri pikkusel ja 400 meetri laiusel maa-alal. Umbes 340 avastatud küngast kujutavad endast akropoli jäänuseid. Lisaks akropolile oli siin ka peaväljak ja elumajad ning pallimänguplats, kus asukad mängisid kaut?ukist palliga, mis oli nendele rohkem riitus – võitlus hea ja kurja vahel.
El Coyote’s alustati väljakaevamistega 1996. aastal ning sellest saadik on siit avastatud suur hulk inimskelette. Kuna siinsetel elanikel polnud surnuaeda, maeti nad oma elukoha vahetusse lähedusse.
Hondurase antropoloogia- ja ajalooinstituudi direktori Juan Alberto Duróni sõnul asetses osa skelettidest horisontaalselt ja osa fetaalses asendis, kuid alati peaga ida suunas, mis lencade jaoks sümboliseeris elu jätkumist. Tolleaegsete inimeste pikkus oli 165-168 sentimeetrit.
Arheoloogialeiud näitavad, et lencadel oli arenenud kaubavahetus Mehhiko asteekide ja maiadega. Nii näiteks leiti rohelisest obsidiaanist esemetükke, kuid seda tüüpi obsidiaani leidus vaid Mehhikos. Veel saadi kätte anumaid, muusikapille, tulekivist odaotsi, kirveterasid, ornamentidega kaunistatud savi- ja luuesemeid, jadeiidist ehteid, loomafiguure ja savist inimkujusid. Eksisteeris ka vasetöötlemistehas.
EELAJALOOLISTE LOOMADE FOSSIILID
Rõõmustavaid uudiseid saabus ka paleontoloogide töömailt. T?iili linna Calama lähedalt Kamac Mayu jõest leidsid ehitustöölised kuue eelajaloolise looma jäänused. 12 tuhat aastat tagasi olid loomad jäänud mudalaviini alla ning säilisid settekihis kivistunult tänaseni. Ehitusfirma jättis koheselt kõik tööd seisma, viis ära rasked masinad ja kutsus kohale spetsialistid leidu uurima.
Kaheksast arheoloogist ja paleontoloogist rühm asuski kohe kahe meetri sügavusel jõepõhjas olevaid kaameli- ja kaelkirjakusarnase looma fossiile uurima. Suur oli aga üllatus, kui avastati, et tegu on koguni viie väljasurnud imetajaga, millele lisandus veel ameerika hobuse umbes 10 tuhande aasta vanune purihammas.
Arheoloogi Nuriluz Hermosilla sõnul on tegemist kui mitte rohkem, siis vähemalt T?iili ulatuses olulise ja tähelepanuväärse leiuga pleistotseeni ajastu loomariigist, sest leiti mitu eksemplari, mis pealegi veel küllaltki heas seisukorras.
SARMAATIDE ESEMEID VENEMAALT
Ka Venemaal tegutsevad arheoloogid usinalt. Ajaloodoktori Leonid Jablonski juhtimisel avastati Orenburgi oblastist Filippovski kurgaanide piirkonnast sarmaatide ajastusse (4. sajand eKr) kuuluvaid unikaalseid majapidamisriistu ja relvi. Siinsed kuulsad kurgaanid on üheks tähelepanuväärsemaks arheoloogiliseks mälestusmärgiks kogu maailma ulatuses.
Leitud esemete hulgas on palju pronksist asju, nagu keedunõu animaliseeritud sangadega, söepann, peeglid ja kosmeetikariistad, aga ka Kesk-Aasiale omased keraamilised nõud, nooletuped, noad, raudmõõk, raudrüü osad. Mõne leiu päritolu on praegu veel teadmata. Vene Teaduste Akadeemia arheoloogiainstituudi ekspeditsioon avas kokku kolm kurgaani, kaevates käsitsi läbi mitu tonni mulda.
ORJALAEVA OTSINGUD ALANUD
Arheoloogid koos USA televisiooni võttegrupiga alustasid augusti lõpus ekspeditsiooni, mille eesmärgiks on üles leida Aafrikast Ameerikasse orje vedanud Hispaania laev “Trovador”, mis läks 1841. aastal Turksi ja Caicose saarte juures karidele sõites põhja.
“Trovadori” loo teeb ebatavaliseks asjaolu, et kõik laeval olnud 193 orja pääsesid kaldale. Kuna Briti valitsus oli hiljuti (1834) orjanduse keelustanud, kuulutati nad ka vabaks. Laevavrakk omab uurijate meelest erilist tähtsust saarte 25 000 elanikule, sest usutavasti on nad õnnetuses ellujäänutega tugevalt seotud, olles kas järeltulijad, sugulased või seotud abielusidemetega.
Laevahukk oli peaaegu unustatud, sündmusest andsid aimu ainult ähmaselt toimunut kajastavad põlvkonnalt põlvkonnale pajatatavad jutud. Arheoloogid hakkasid uppunud orjalaeva otsima viimase kümnendi jooksul Suurbritannias, Kuubal, Jamaical, Bahama saartel ja USA-s lagedale tulnud andmetele toetudes.
Inglise arheoloogi ning Turksi ja Caicose muuseumi direktori Nigel Sadleri sõnade kohaselt ollakse vraki leidmises üsna kindlad. Alust selleks annab asjaolu, et läbi uuritud dokumendid ja kirjeldused laevahuku kohta osutavad ühele ja samale asukohale. Suure tõenäosusega läks Hispaania brigantiin põhja asustamata Ida-Caicose saare rannikul, mis on teada-tuntud laevahuku koht.
Britid saatsid 3. aprillil 1841 oma koloniaalvõimudele Bahama saartel kirja, milles teatavad, et leitud neegrid olid alasti ja nad pandi kohalikku vanglasse karantiini ning neile jagati toitu ja riideid. Laeva meeskond tappis rannikul ühe põgeneda üritava naise. Kakskümmend hispaania ja portugali meremeest võeti aga inglaste poolt kinni ning saadeti valve all Nassausse ja seejärel Kuubale. 24 vabaks saanud orja viidi Nassausse, ülejäänud 168 jäid Turksi ja Caicose saartele, kus asusid lepingutega tööle soolakaevandustesse. Endised orjad tõid kaasa rahvastiku 7-protsendilise kasvu.
Pole senini selge, millisest Aafrika osast nad pärinesid. Eksorjad rajasid 1842. aastal asula, mille nimetasid Bambarraks. Uurijate arvates tõid õnnetusest eluga pääsenud selle nime oma algkodust kaasa. Bambara nimeline asum on olemas Lääne-Aafrikas Malis ja samuti Kesk-Aafrikas T?aadis.
Orjalaevade avastamine kipub muutuma lausa trendiks, paljud on hakanud selliseid aluseid kõikjalt maailmamerest otsima. Merearheoloogi Jaco Boshoffi unistuseks on näiteks üles otsida Hollandi orjalaev “Meermin”, mis uppus 1766. aastal kuskil Lõuna-Aafrika ja Madagaskari vahel. Õnnetus juhtus pärast seda, kui orjad alustasid mässu ja tapsid ligi pooled meeskonnaliikmed.
SKELETTIDE SUUR KOGUM
Ehitustööde käigus satuti ka Oslo kesklinnas juhuslikult 44 skeletile, mis aitas kindlaks teha 13. sajandi kloostri asukoha. Skeletid asusid kõigest poole meetri sügavusel kontserdipaigaks olevas pargis. Arheoloogide kinnitusel kuuluvad inimluud dominikaanlaste kloostri juurde, mis tegutses siinmail 1240. aastast kuni reformatsioonini 1537. aastal.
Üllatusena avastati naiste ja laste luude kõrvalt ka munkadele kuulunud säilmeid. Siiski ei usuta, et tsölibaadis elanud mungad oleksid mingil viisil perekonna soetanud. Tõenäoliselt on tegemist kahe erineva matmisplatsi segunemisega.
USA SUUREMAID SÕJAVÄELAAGREID
USA arheoloogid töötasid suvel intensiivselt kodumaalgi. Lõuna-Illinoisi ülikooli teadlased avastasid Ohio jõe kaldalt 19. sajandi alguse sõjaväelaagri asupaiga. Kindral James Wilkinsoni nime järgi nimetatud nn Cantonment Wilkinson (Cantonment Wilkinsonville) majutas aastatel 1801-02 umbes 1500 sõdurit, mis moodustas umbes kolmandiku tollasest tegevarmeest. Tegemist on ühe suurema sõjaväelaagriga vabariigi algusaastatest, samas polnud see kindlus ega isegi mitte kindlustatud laager.
Laager jäeti 19. sajandi alguses maha ning kuni tänaseni ei teadnud keegi selle täpset asukohta, kuigi kohalikud elanikud olid põlvkondade vältel aeg-ajalt leidnud siitkandist mitmeid 19. sajandi esemeid. Nüüd jõudsid aga arheoloogid otsitud kohani, kust leiti purunenud portselannõusid, sõdurite vormiriietuse tükke, aknaklaasi, vanu ehitustelliseid ja isegi söestunud küttepuid.
On huvitav märkida, et pärast sõdurite lahkumist asustasid laagrit mõnda aega cherokee indiaanlased, mida tõestavad leitud nooleotsad.
