Sotsreklaami on ikka ja alati tehtud, enamasti kahel põhjusel – kas tõelisest olukorrast lähtuvalt (inimeste tähelepanu suunamiseks millelegi olulisele) või sagedamini sellepärast, et kellelgi jääb kusagil raha üle (tuleb näiteks mingi direktiiv, et Euroopa arust oleks hetkel moekas võidelda rasedate öörahu eest või suitsetamise vastu) ning siis leitakse odav idioot, kes asja ära mäkerdab ja kogu jura võib pärast erinevate fondide raha eest kogu riigis eksisteerivates meediakanalites nürilt ja kasutult tiksuma panna.
KÕIGEPEALT RONGIST
Ma olen kaugel sellest, et öelda nagu poleks inimkonna südametunnistusele koputamist vaja. Kindlasti on. Paljudele asjadele kodanikud ise lihtsalt ei mõtle. Näiteks igal hetkel asjaolule, kuidas hoiduda läheneva rongi eest, kuna rong ei jõua peatuda.
Ometi puudub kontroll, kas sihuke üleskutse lõpuks ka inimese seljaajus elukoha leiab ja “igaveseks templi mällu” jätab. Rong rongiks, sellised plakatid (“Võidad minuti, kaotad elu”) rippusid perroonidel ka nõuka ajal ja ikka kukkusid vintis seltsimehed rööbastele, praegu soovitatakse samu asju teises vormis, ent möödub vaevalt kuud, mil mõni geenius oma parsaga Viljandi rongi ette ei sõidaks.
Rong ja rongiplakatid on vähemalt reaalsed asjad.
NOORE KUNSTNIKU JAMAD
Mõned sotsreklaamid on aga sellised, et ahastus tuleb peale: noor kunstnik on ilmselt päevade kaupa higi valanud, palangutes vaevelnud ja mätserdanud kokku midagi sellist, millest võib leida kõike muud kui sõnumit.
Ehedaks näiteks on viimasel ajal Eesti telekanaleis jooksev klipp, mis soovitab kaine peaga mitte sõita. Vabandust, purjus peaga mitte sõita. Mul läheb alatihti sassi: slõugan juua või sõita seab mõlemad variandid samale pulgale ning kutsub kaht kärbest ühe hoobiga lööma.
Või suitsuvastased puhangud, millest saime teada, kui nõme on suitsetav t?ikk või et 100% suitsetav mees on mehena 0% – vihjega ilmselt impotentsusele.
No sorri. Ei jõua kohale, kes sellistele asjadele mõtleb, kui kõik veel korras?
HELISTA SÕBRALE!
Ma ootan huviga, mil meie ühiskondlikku pilti ilmuks sotsreklaamid, mida rahastaks riik ja mis oleks veidi teise kuvandiga kui need, mille töölause algab sõnaga “Ära”.
Näiteks: loe raamatuid, käi teatris, mõtle kaks korda, ütle palun ja aitäh.
Võib-olla midagi stiilis, mille on loonud kunstnik Jüri Mildeberg ja mida kasutab ETV oma vaheklippides. Helista sõbrale. Küsi lastelt, kuidas neil päev läks. Suured asjad algavad väikesest.
Ma usun, et sedalaadi soovitused mõjuvad pikapeale mentaliteedile paremini kui igasugune ähvardus või järjekordse äravajunud neegri näitamine aidsivastasel üleskutsel.