Minul oli õnnelik tudengipõli, ma ei pidanud kõrgharidust ostma raha eest. Peale loenguid sai minna koju, sõprade juurde, raamatukokku või kinno, sest tööl käimiseks otsest vajadust polnud. Ent üsna pea peale minu õpingute lõppu aastal 1996 hakkasid tuttavad üliõpilased kaeblema, sest nad käisid samal ajal nii tööl kui ülikoolis. Neil ei olnud tihti valikut, sest lisaks elamiskuludele pidid nad maksma ka oma õpingute eest õppemaksu.
Miks-miks-miks?
Enamasti kippus taolistel juhtudel võitma tööl käimine ja kaotama ülikool. Mõned jätsid kooli lausa pooleli, teised pingutasid kangelaslikult, et ülikool ära lõpetada. Vaid vähesed neist olid selle käigus õnnelikud. Miks peavad pooled tudengid lisaks õppimisele ka täiskohaga tööl käima? Miks on ülikoolid jaganud üliõpilased kaheks – need, kes õpivad tasuta ja need, kes selle eest maksavad? Kõrgharidus peab olema tasuta! Tasuta kõrgharidus võimaldab tudengitel keskenduda õpingutele kas tööl üldse käimata või töötades koormusega, mis õpinguid ei sega. Osad üliõpilased võivad vajada ka sel juhul toetust, et nad hätta ei jääks, ent ka selle jaoks on IRLil olemas plaan. Juba järgmisel aastal on kavas muuta senised õppetoetused vajadusepõhisemaks ja suunata sinna lisaraha, nii et vaesematest peredest noored saaksid rahulikult õpingutele keskenduda. Ka väikese sissetulekuga vanemate lastel on õigus õnnelikule tudengipõlvele.
Ülikoolid võtku tasuta kõik, kes seda väärivad
IRL küsis hiljuti inimeste arvamust läbi üleriigilise küsitluse – 43 686 inimest toetas tasuta kõrgharidust. See on kolmveerand kõigist, kes IRLi küsitlusele vastasid. Tasuta kõrgharidus on õigus, sest vaid see tagab kõigile võrdse ligipääsu haridusele. Eestlased on haridust alati au sees hoidnud ja tasuta kõrgharidus pakub seda kõigile võimekatele õppuritele. Tasuta kõrgharidus paneb ülikoolidele kohustuse senisest hoolikamalt valida neid, keda nad õppima võtavad. Suvel oli korralik skandaal, kui Tartu Ülikoolis õnnestus edukalt ära kaitsta bakalaureusetöö, kus muude jaburuste kõrval olid sassi aetud saksa usu-uuendaja Martin Luther ja USA mustanahaliste eestkõneleja Martin Luther King. See ei ole kõrgharidus. IRLi plaan on lihtne – riik annab ülikoolidele lisaraha ning ülikoolid võtavad tasuta õppima kõik, kes seda väärt on. Tasuta kõrgharidus parandaks hariduse kvaliteeti ja paneks ülikoolid rohkem vastutama selle eest, kellele nad oma diplomi annavad. Vahel on tunne, et diplomeid on võimalik ülikoolidest ka lihtsalt osta. “Raha pole,” teatavad nad, kui keegi pahandab selgelt latialuste õppurite poputamise ja mis veel hullem, neile ka diplomi andmise peale. Kui palju on võimalik õigustada rahahäda tõttu kõlbmatutele tudengitele lõputunnistuse andmist, võime me ju lõputult vaielda, ent IRLi peab õigeks see lõpetada.
400 miljonit aastas pole katastroof
Tasuta eestikeelne kõrgharidus on tegelikult ka taskukohane – see läheb maksma ligi
nelisada miljonit lisakrooni aastas. Selle raha suudab riik leida ka hoides riigieelarvet kindlalt tasakaalus. Kõik sõltub lõpuks ju valikutest. Kõrghariduse kättesaadavusel ja kvaliteedi tõusul on selge seos ka majanduskasvu ning tööhõive suurenemisega. Seetõttu tuleb see kulutus ühiskonnale mitmekordselt tagasi. Tasuta kõrghariduse korral peab lõppema tasuline õpe sel kujul, nagu ta praegu ülikoolides toimub. Tasuline õpe võib säilida vaid inglisekeelsetel erialadel, kuhu ülikoolid soovivad leida ka välistudengeid ja samuti avatud ülikoolis, mis on ju tegelikult mõeldud neile, kes juba käivad tööl, ent tahaks end ka sellest hoolimata edasi arendada. Ent kõrgharidus Eestis peaks olema tulevikus ülekaalukalt ikka tasuta ja eesti keeles. Mõistagi on tasuta kõrgharidusel mõtet vaid siis, kui see on kvaliteetne. Eelkõige peaks Eestis panustama kõrghariduse kvaliteeti. Me paneme suuri lootusi doktorantuurile, ent makstes doktorantidele vaid 6000 krooni kuus. Siis on meil raske nõuda, et nad pühenduksid vaid oma õpingutele ja teadustööle. Kvaliteet maksab ning kuna Eesti väärib head kõrgharidust, siis tuleb kõrgharidusele tagada piisav rahastamine. Mõistagi tuleb selle kõige juures maksimaalselt ära kasutada Euroopa Liidu raha, mis kulub ülikoolitaristu uuendamisel marjaks ära. Eesti edu taga on eesti inimene ning just eestlaste kõrge haridustase on üks peamisi põhjuseid, miks meie senist majandusedu teistele kommunismiorjusest vabanenutele eeskujuks tuuakse. Praegu näeb Euroopa Liidus hoiatavaid näiteid vastupidise poliitika mõjudest. Kui Kreeka kaevas endale augu hoogsalt laenates, siis Portugali rahva hädad olevat seotud madala haridustasemega – väidetavalt pole neljal portugallasel viiest isegi keskharidust. Eesti inimene peab olema haritud, sest vaid siis on ta edukas. Eestlane väärib tasuta kõrgharidust, võimaldame tal siis saada, milleks tal on õigus!