Hariduse taandamine nii lihtsale (ja järjest populaarsemale) seosele nagu edetabel ei toimi. Ei saa ju akvaariumipumbast meisterdada kunstsüdant ega WC-poti loputuskastist teha tehismagu. Kuigi, teatavad sarnasused on ju ka neil juhtudel olemas.
Eliitkooli ja õpilaste keeruline suhe
Olete kindlasti vaadanud edetabeleid, kus koolid õpilaste lõpueksamitulemuste alusel ritta seatakse. Riigieksami tulemuste põhjal, kus kõigile kehtivad samad reeglid ja kõigil on samad küsimused. Nii kooruvad välja eliitkoolid ja siis need mitte-eliitkoolid.
Konkurss on äge, “eliidikate” esimesesse klassi konkureerib kümme ja rohkemgi õpilast ühele kohale. Eks eliitkoolide juhidki kõnelevad sellest, kuidas nende kool on ikka parim parimate hulgast. Mõni koolijuht on koguni teatanud, et tema kooli lõpetajatest saavad vaid juhid. See kõik tekitab ja kinnitab vanemate lootust, et eliitkool annab nende lapsele parima, mida haridusest võimalik saada. Aga kas vaid annab või hoopis ka võtab midagi olulist ära?
Parimatesse parimatest koolidest saavad testide tulemusena parimatest parimad õpilased. Need, kes ei tee testides ühtegi viga või siis äärmisel juhul teevad vaid ühe vea. Need, pea 100% viielised, lõpetavad tulevikus ka kooli riigieksamid heade tulemustega. Osa neist on siis aga mitte enam 100% viielised, vaid keskmised neljalised. Mida see siis võiks tähendada? Kas kool on 100% viielise lapse võimeid arendanud või hoopis algselt viielise lapse arengut pärssinud? Lisaks paljudele küsimustele on arusaamatu ka see, kuidas saab ühte tabelisse reastada koolid, kuhu võetakse vastu eelvalikuta kõik lapsed, ning koolid, kuhu võetakse vaid viielised?
Kes või mis õpetab?
Koolikorralduse ja hariduse võtmeks ei ole mitte koolide paiknemine ja neisse vastuvõtutingimused, vaid õpetajad. Õpetamine nõuab mitte ainult korda ja käsusüsteeme, vaid eelkõige nutikust, teadmisi ja kutsumust. Samal moel nagu teaduseski tekitab uut teadmist ande, teadmiste ja töö ning pühendumuse korrutis. Õpetaja on Õpetaja ennekõike siis, kui ta saab toimida loovalt ja iseseisvalt. Kui tema õpilastelt ei nõuta pikamaajooksu treeningprotsessi keskel tipptulemust hoopis sprindis. Õpetaja ei saa olla hea õpetaja liinitöölisena, kelle kohustuseks on täita ette antud reglemente ning mahtuda ministeeriumi poolt seatud raamidesse.
Kas meist keegi kujutaks ette samal moel toimivat teadlast, kunstnikku, kirjanikku või heliloojat? Sellist, kel on sissetulek vaid siis, kui ta kõnnib kultuuriministeeriumi paika pingutatud nööri ja standardeid mööda? Kas kunstniku väärtus selgub ajas või iga-aastasel maalivõistlusel? Kas õpetamine on arengueelduste loomine ning arenguks vajalike teadmiste-oskuste edasiandmine või on õpetamine pidev võistlus parema koha nimel riigieksami tabelis?
Mis võiks edasi saada?
Selmet arutada selle üle, kui vähe võiks olla Eestis gümnaasiume ja kui tõhusaks selle tulemusena hariduskorraldus muutuda võiks, oleks pigem põhjust otsida vaimuharimise jõudu just õpetajatest ja nende toetamisest. Arutledes selle üle, kui head on just suured gümnaasiumid, mis imevad endisse lähivaldade õpilased, võiks hetkeks mõelda, mis saab neist lastest, kelle kokkupuude koduga vähenema hakkab. Suured, eliitharidust andvad gümnaasiumid on haridusmudel, mis põhineb arusaamal haridusest kui spordivõistlusest. Sellise, varasemast oluliselt teistsuguse mudeli sisseviimine meie väikese rahvaarvuga riigis võib tekitada kasu asemel kahju.
Tänases maailmas tundub jutt gümnaasiumiharidusest kui millestki erilisest ja vaid parimatele kättesaadavast kohatu. Laste ja õpetajate suurtesse ja ratsionaalsetesse vabrik-koolidesse koondamine võib osutuda oluliselt kallimaks kui eeldatav sääst ümberkorralduse järel. Kaasnevatest sotsiaalsetest ja kultuurilistest muutustest, mida gümnaasiumide sulgemine väiksemates kohtades kaasa võib tuua, ma siinkohal ei räägigi.
Parim kapital on loovalt vaba õpetaja
Õpetaja peab olema iseseisev ja sõltumatu. Tema põhipalga päritolu peaks olema vahetult riigieelarve, kuigi loomulikult võivad ja saavad kohalikud omavalitsused luua õpetajatele lisatingimusi ja -võimalusi. Õpetaja peab olema õpetaja oma võimete ja oskuste tõttu, mitte seetõttu, et koht oli vaba. Kord tulemusi saavutanuna ei peaks õpetaja pidevalt oma staatust ja võimekust üha uuesti tõestama, sest haridus ega kultuur ei ole spordivõistlused. Nii tagame ka õpetajaskonna jätkusuutlikkuse, kus vanemad õpetajate hulgast leiavad sobiliku positsiooni ja ühiskonna tunnustuse.
Mitte koolisüsteem ei vaja reformi, vaid õpetajakutse vajab selget sõnastamist ja seadustamist. Mitte koolid ei õpeta õpilasi, vaid õpetajad. Õpetajate edetabelit ei trükita mitte ajalehtedes, vaid see on kultuuri loomulik osa. Kõik meist teavad tegelikult, kes olid meie koolis head õpetajad.
Me ju ei usu oma sisemas, et heade isiklike suhete aluseks perekonnas on korralik maja, autod, kallis nõudekomplekt ja tõukoer, ahvatlev köögimööbel, mullivann, aed ja ideaalne prügileping. Miks aga haridusasjade korraldamisel tehakse järeldusi inimese ja kultuuri olemusest kaarega mööda käivatest eeldustest ja püütakse nende järgi jätkuvalt toimida? Hariduskaupmeeste, hariduskapitalistide ja haridusspordi kohtunikena, mitte lihtsalt kultuursete inimestena.