Üritus “Ostuvaba päev” toob esmakohtumisel eestlase vaimusilma kindlasti vastakaid kujutluspilte. Meie soome-ugri mõistus ei suuda tabada, mis mõte oleks väljakuulutatud kuupäeval, 26. novembril ostudest hoiduda, püksirihma paari augu võrra koomale tõmmata ja vesise suuga kaugusest kaubanduskeskuseid põrnitseda. Ja ega olegi. Ostuvaba päeva mõte on hoopis laiem.
OSTUVABA PÄEVA TAGA EESTLANE
Selle ülemaailmse ürituse idee taga seisab üllatuslikult üks väliseestlane, mees nimega Kalle Lasn, kes juba õige mitu aastat oma tarbimiskapitalismi vastast ristikäiku Kanadast juhib. Lasni liikumine Adbusters (eesti keeli vast “reklaamitümitajad”), mis praeguseks on paisunud 35 000 liikmega ülemaailmseks jõuks¹, võrsus konfliktist kohaliku metsafirmaga.
Tema asutatud filmikommuuni liikmed leidsid karjuvaid vasturääkivusi puidufirma telereklaamis “Metsad igaveseks” ning tegeliku lagastava raietöö vahel. Otsustati rahad kokku panna ja osta reklaamiaega valgustamaks avalikkust tegelikust olukorrast, kuid telekanal keeldus neile eetriaega müümast. Hämmeldunult pöördusid aktivistid ajakirjanduse poole, ning peale raevukat võitlust sunniti avalikkuse survel nii metsafirma kui kohalik telekanal taanduma. Õnnestunud kampaania tähendas Lasnile revolutsiooni algust – järgnes terve rida mõjusaid antireklaame, mis heitsid jämedaid kaikaid korporatsioonide sissetöötatud hiigelkampaaniate kodaratesse – tubakamaskotist Joe Camelist sai jõuetu vähihaige Joe Chemo; autotööstus sai vastulöögi reklaamis, kus looduses kihutava sportauto kohal ilutseb kiri “Loodus – see kasvab tagasi”; järjekordse G-7 kohtumise ajal ilutses nii mõneski kohas välireklaam küsimusega “Kas majandusik ‘progress’ tapab planeedi?”.
VAIMSE JA FÜÜSILISE IMMUUNSUSE HÄVING
Kuid Lasni jaoks on tarbimisühiskonna vastases võitluses keskkonnakaitselise aspekti kõrval ehk veelgi olulisem tarbimiskapitalismi ebaeetilisus oma olemuselt. Kaasaegses tarbimisühiskonnas ei tooda kultuuri enam inimesed, seda teevad läbi massimeedia suurkorporatsioonid. Nemad dikteerivad meile, mis on cool ja mida me vajame. Olgu siis selleks moetööstuse poolt loodud kriipskõhn naisideaal või võimas auto kui staatuse ja elustiili sümbol. Oleme seatud olukorda, kus keskmist linnainimest pommitavad päevas sajad reklaamid nii tänaval, poodides, trammis, isegi oma lemmik-kõrtsi pissuaari kohal. See pealetulvav Ameerika monokultuur, mis tõrjub põliskultuurid, ühtlustab inimeste unistused, ning hävitab spontaansuse, pole ainult jänkide probleem – ta levib koos Ühendriikide majanduslik-poliitilise mõjuga. Kõikjal, kus on toimunud üleminek massimeediast kantud lääne kultuurile, sellega kaasnevale piiramatule tarbimisele, on toimunud inimese mandumine – pideva tarbimise teel saavutatavat näilist rahulolu ja küllust pakkudes hävitatakse vaimne ja füüsiline immuunsüsteem: suurenevad meeleoluhäired, ülekaalulisus, allergiad, passiivsus.
MÜRAST MÜÜDID
Lasn võrdleb kaasaegse tarbimisühiskonna liiget peategelasega Richard Condoni 1959. aasta romaanist “Mand?uuria kandidaat”, kus Korea sõjast naasev USA sõdur Raymond Shaw on vangistuses muudetud ajuloputusega robotlikuks käsutäitjaks eesmärgiga mõrvata president.
Sarnast skeemi näeb ta töötamas ka praegu – suurfirmad suunavad ja töötlevad meid läbi massimeedia juba lapsepõlvest alates. Lõpuks ei anna me ka ise endale aru kas me ostame Ise, ostame Toodet rahuldamaks oma Tegelikke Vajadusi või tarbime ajuloputuslikust mürast kantuna müüte, ning see kui palju ja mida keegi ostab pole enam meie öelda, ehkki meile vastupidist sisendatakse.
Üks parimaid eksperimente selles vallas linastub tänavuse Pimedate Ööde Filmifestivali raames – V?t Klus?ki ja Filip Remundai film “T?ehhi unelm” näitab, et tegelikku toodet pole reklaami taha enam vajagi, isegi kui jutt ei käi mitte tühisest purgist majoneesist, vaid tervest suurest ostukeskusest.
ELADA ILMA SURNUD AJATA
Oma keskses teoses “Kultuuri ummistus” (mis kevade paiku ka eestikeelset lugejat rõõmustab) kutsub reklaamitümitaja Lasn inimesi raevukalt üles lõpetama see tootjate ees lömitamine ja taastama demokraatia sellisel kujul nagu see algselt mõeldud oli. Kui teile ei meeldi, et McDonald’s kutsub lapsi lõbusate üritustega üles tarbima toitu, mida ükski terve mõistuse juures olev toitumisspetsialist isegi täiskasvanule ei soovitaks, siis tõuske püsti ja öelge see välja. Kui te arvate, et ostukeskuses müüdavad Hiinas valmistatud plastikust jõuluehted on meie ühiste ning kahanevate loodusressursside raiskamine, siis avalikustage see jama ja vaadake kaua ostukeskus neist kinni hoiab.
Lasni suurimaks eeskujuks on tudengirahutuste aegsel Prantsusmaal tegutsenud situatsionistide liikumine, mille eesotsas Guy Debord – mees, kes väidetavalt oma elus päevagi tööd ei teinud. Situatsionistide arusaama kohaselt tõi kapitalism kaasa enamike inimeste loomingulisuse surma, ühiskond jagunes tootjateks ja tarbijateks, näitlejateks ja pealtvaatajateks. Kasutades loosungeid “Lase kired valla!”, “Ära tööta eal!”, “Ela ilma surnud ajata!” lõid nad jalgealuse praeguse tarbimiskultuuri ummistajatele. Lasn üritabki, sarnaselt Debordiga, ärgitada inimesi selga sirgu ajama – võtma oma kontrolli alla teleja raadiokanalite sisu, lõpetama raha võimu, rutiinse ja mõtestamata töörühmamise ning materiaalsete väärtuste võidukäigu.
VASTUKAAL HULLUDELE PÄEVADELE
Ostuvaba päev on vaid üks Lasni kultuuriummistajate armee ettevõtmistest. Ülemaailmsed aktsioonid ostukeskustes, kogutud rahade eest ostetud õõnestavad tänavareklaamid, heategevuskontserdid – nende mõte pole pakkuda inimesele alternatiivi vaid üheks päevaks. Ostuvaba päeva idee on levitada sõnumit – ole kriitiline tarbimisühiskonnas toimuva suhtes, ära lase ennast ja oma lähedasi ümbritsevat vaimset ning füüsilist keskkonda rahavärdjate poolt ära reostada, mõtle ostes oma peaga ja sunni tootjaid vastutustundlikkusele. Nagu ütleb brittide ostuvaba päeva veebileht: “Supermarket või ostukeskus võib pakkuda valikut, kuid see ei tohiks toimuda keskkonna või arenevate riikide arvelt”².
Ostuvaba päev on sümboolne hingetõmbeaeg, kus vastukaaluks “Hulludele päevadele” ja “Osturallidele” (mis juba oma nimega ebaratsionaalsusele, ekstsessile ja kiirustades tehtud otsustele viitavad) võetakse aega maha ja mõeldakse. Tarbimine ja majanduslik progress toimub ikkagi otseselt keskkonnaressursside, teisisõnu meie laste heaolu arvelt. Kas meil on ikka vaja teha spetsiaalselt tarbimist propageerivaid kampaaniaid, kus ostukeskuste läbimüük suureneb kordades, olukorras, kus spetsialistid ennustavad naftavarude lõppemist ning Maailma Looduse Fond teatab, et inimkond tarbib 20 protsenti rohkem kui planeet taastoota suudab?
KÕIK SAAVAD TEGUTSEDA
Mõelge sellele kui näete järgmine kord kaubamaja seinal või teles ostmist kui sotsiaalset ajaviidet propageerivat reklaami “Shopping teeb ilusaks”, või kui järjekordse aktiivse turustaja agent rikub mingeid neetuid kokaraamatuid või muud mõttetut träna pähe määrides teie kodurahu, või kui teie postkast on kriitpaberil rämpssõnumeid täis topitud. Või kui päevas lausa maniakaalse arvu kordi teleekraanile ilmuv Colgate´i briljantvalgete hammastega kopraonu on ainus pilt, mis teie lasteaias käival lapsel selle looma nime kuuldes silme ette tuleb.
Kas see meie vaimset keskkonda risustav ning looduse arvelt toimuv triangel on ikka see, mida enda ümber näha tahame? Kui pole, siis tegutsege. Alustage näiteks sellest, et minge ostukeskuse riiulite vahel patseerimise asemel hoopis lastega loodusesse ja näidake neile, kus tegelikult tumekollaste hammastega kopraonu tegelikult elab.
***
¹ http://www.gadflyonline.com/lastweek/kalle%20lasn.html
² http://www.buynothingday.co.uk/