Kui te võtate ühelt poolt Orwelli “1984” ja teisalt Ameerika psühhopaadi, need kaks hullu asja kokku kloonite ja lisate kogu kremplile norrakate elutervelt sarkastilise vaatenurga, siis saate tulemuseks midagi sellist nagu “Tüütu mees”.
See on väga jube film, mis ometi peaks ka kõige paadunumal depressivikul suunurgad ülespoole tõstma ja sära silmadesse tooma. Ka filmi peategelane on suitsiidikaduvustega depressiivik.
IGAVENE KEEP-SMILING
Tegu on ülimalt realistliku ja antiutoopilise värgiga – nimelt satub filmi peategelane Andres peale mittesurmavat rongi alla hüppamist linna, kus kõik inimeste maised vajadused on rahuldatud, nn maisesse paradiisi. See, et midagi on selles linnas valesti, on algusest peale selge.
Andreasele eraldatakse ilus disainkorter, elegantne, ent steriilne kontor kesklinna pilvelõhkujas ja nutsakas raha esmaste vajaduste rahuldamiseks. Talle ei öelda, mida ta seal kontoris tegema peaks hakkama? ainus info on see, et tegu on prestii?se firmaga ja kui midagi vaja on (uut tooli või kuvarit), siis küsigu ainult.
Ühesõnaga, tuuakse kutile kandikul kätte elustiil, millest õnnetu mehike varem vaid und võis näha. Kogu asja juures on üks häda. Inimestel pole küll vastikuid olmeprobleeme, aga koos sellega kaovad elust ka maitsed, lõhnad ja ehedad emotsioonid. Esimene kole avastus on see, millest nii mõnigi joodik hirmsatel vaimse pohmaka hommikutel tõenäoliselt unistanud on. Viin ei tee purju. Joob mees innukalt öö otsa ja tulemus on ikka ümmargune null – maailm on sama sirge kui enne jooma hakkamist, mees ise ka.
See on linn, kus näivad elavat ainult ilusad, elegantselt riietatud ja igaks hetkeks ameerikaliku keep-smilinguga varustatud inimesed. Näib, et nende riietele ei tule kunagi plekke, nende uusimate arvutitega varustatud kontorilauad ei lähe kunagi segamini? ka inimesed ise on purunematud, kui mõnel neist peaks mõni detail küljest ära tulema, siis see pannakse nii ilusti tagasi, et hommikuks pole veast jälgegi?. aga nad kolisevad koledal kombel.
Giljotineeritud sõrm tekitab kontoripõrandal veeredes kolinat, nagu oleks see puidust. Ja oi kui õõvastavat häält teevad veel vahekorras olevad inimesed? ka seda tehakse seal linnas justkui selleks, et nii on kombeks. Täpselt samuti nagu koos elatakse või lahku minnakse.
WANNABEDE TSIVILISATSIOON
Üks mu lemmikdialoogidest kõlab umbes nii:
“Ma leidsin teise naise. Ma kolin nüüd ära.”
“Kuidas? Meil pidid ju pühapäeval külalised tulema.”
“Ma ei tea veel täpselt, millal. Ma võin ka peale pühapäeva kolida.”
“Siis on hästi!”
Kas pole mitte kuldne moodus suhte lõpetamiseks, ei mingit räuskamist ega nõude loopimist. Nii saavad asjad toimuda ainult maises paradiisilinnas, kus elavad ja toimivad inimnäolised robotid.
Näib, et kõik peale õnnetu Andrease teavad, miks asjad nii käivad. Aga sellest pole kombeks rääkida. Nagu ka põrandal pole kombeks istuda ja kasutuid lollusi pole kombeks mõelda? kõik on ju very nice ja enamik inimesi selles linnas on õnnelikud. Nende vajadused on rahuldatud. Esimese hooga tunduvad kõik inimesed ja nende vaheline jutt kuidagi primitiivsetena? midagi on valesti. See ärajagamine, et inimestelt on kõik emotsionaalsed kanalid ülima täpsusega eemaldatud, tekib natuke hiljem.
Seda linna võib vaadata kui zombidelinna, kuhu sattutakse peale rongi alla hüppamist või kui unenägu? või kui prohvetlikku hoiatust tervele haigele wannabede
tsivilisatsioonile.
TÄIELIK KLASS!
Superfilm! Täiesti kohustuslik kõigile meist – eriti aga neile, kes põevad mõttetut masendust oma rõveda pohmaka, ropendavate kutsikate, haisva peldiku, kokkukuivanud pangaarve, tõprast taksojuhi ja kõigi muude hädade pärast, mis neile muudkui vasakult ja paremalt kaela langevad. Olge õnnelikud, et ikka ja jälle on neid ilgeid jamasid, mis teid elusana hoiavad ega lase robotiks muunduda.
Hirmus film, mis tekitab hea tuju ja on igas mõttes jube hästi tehtud ka veel. Filme, mida olen nõus ka teist ja kolmandat korda vaatama, pole palju. See on kindlasti üks neist.